Home

21.11.2016. Tha Sae. Tai.

Peale maandumist, enne kui passikontrolli lasti, kontrolliti kas on immigratsiooni kaardil täidetud lahter „Asukoht Tais”. Mul oli sinna kirjutatud: „Cycling from Bangkok to Sadao” (jalgrattaga bangkokist sadaoni). Uuriti palju km läbinud olen ja ikka taheti teada millises hotellis ma peatun. Selgitasin, et ma ei ole hotelle broneerinud vaid vaatan neid käigult ja kui ma enne pimedat neid ei leia siis ööbin telgis. Pass vaadati läbi ja löödi sisse Tai’sse saabumise pitsat. Sain oma kotid ja ratta kiirelt kätte ning toll mu vastu huvi ei tundnud. Enne terminalist väljumist ostsin kohaliku sim kaardi koos mobiilse internetiga.

Kui ratas oli kokku monteeritud hakkasin GPS kaardi pealt otsima teed Bangkokist välja. Palju oli kiirteid ja ma kasutasin rattateekonna otsingut. Seekord toimis. Olin varem kuulnud lugusid Bangkoki hullust liiklusest aga kui sa tuled jalgrattaga Mumbai liiklusest elusalt ja tervelt välja siis Bangkoki liiklus on käkitegu.

Tais on palavam kui Indias. Uus kuumarekord päikese käes on + 49 kraadi.

Kui 60 km oli seljataha jäänud siis hakkas asustus hõrenema. Esimene õhtu jäingi pimeda peale, enne telkimiskohta ei leidnud.

Kui Indias kannatas maksimaalselt kolm päeva pesemata olla siis Tais hakkasin juba teisel päeval sügelema. Jõgesid oli küll aga nende vesi oli „must”. Ei jäänud muud üle kui tuli hakata kasutama „pudelipesu” meetodit. Neljanda päeva hommikul sattus mu teele läbipaistva veega jõgi ja veele pääses ka ligi.

Tulin lennujaama varakult kohale. Uurisin kuidas ja kus ma saan maksta oma ülekilode eest ja jäin check-in aega ootama. Kõik sujus ilusti, läbisin turva- ja passikontrolli ja otsisin oma äralennu värava üles. Kulutasin ära oma viimased ruupiad ja jäin lendu ootama.

Lennuk startis õigeaegselt. Peale õhkutõusu pakuti süüa.

Üritasin magada ja see isegi õnnestus. Enne maandumist jagati immigratsiooni kaardid ja ma täitsin selle ära.

Olen kolm ööd Inderjit’i rattapoes ööbinud. Reisibüroost hinnapakkumist ei tulnud ja ma asusin ise lennuvõimalust otsima. Keeruline oli infot saada telefoni teel, india aktsendiga inglisekeel, taustamüra ja ega ma ise ka väga hästi keelt ei valda. Õnneks oli mul Inderjit läheduses, kui tekkis tõrge andsin telefoni talle ja asi sai korda. Pileti ostmine oli ka seekord aeganõudev tegevus. Lisaks tegin ma oma emaili aadressi sisestamisel vea ja siis tuli hakata veel seda lahendama, et piletid mailile saada.

Et vältida igasuguseid takistusi teel lennujaama ja lennujaamas tegi Inderjit ettepaneku, et ta hangib mulle rattakasti ja ma pakin asjad tema juures ning sõidan taksoga lennujaama.

Uus kast oli natuke väiksem ja tuli kasutada teist pakkimis meetodit. Muu varustus tuleb ka teisiti pakkida kuna käsipagasile on teised nõuded kui mu esimesel lendamisel. Seekord pean maksma ülekilode eest kuna ratas eraldi tasu alla ei lähe. Õnneks on seekord lubatud registreeritud pagasi kaal 30 kg ja ülekiloside eest maksan sama palju kui eelmisel lennul ratta eest.

Indias rändasin 10 päeva ja läbisin 400 km. Mulle meeldisid: Kohalikud söögid, olenevalt söögist ja kohast sai kõhu täis alates 60 – 200 ruupia eest (0,8 – 3 eur). Ma kohtasin siin nelja toredat inimest kellega ma tahan veel tulevikus kohtuda ja mulle meeldis India loodus.

Mulle ei meeldinud: Liiklus, see oli hooletu ja lärmakas. Signaal ei ole gaasipedaal mida peab koguaeg vajutama. Prügi, sellega kaasnev hais ning hapnikupuudus.

Kahepäevane paastumine tegi enesetunde jälle heaks.

16.11.2016 kell 02.00 lendan edasi Bangkoki.

Üks päev puhkust enesetunnet eriti ei parandanud ja ma hakkasin tagasi liikuma Mumbai suunas. Praegu suurt nohu enam ei ole aga kurgus on halb tunne siiani, ega vist enne Austraaliat sellest lahti ei saa. Tai, Malaisia ja Indoneesia on samuti suure rahvaarvuga.

Kolmapäeval jäi mulle kätte 3000 ruupia (42 eur) väärtuses kasutut raha. Indias muutusid siis kehtetuks 1000 ja 500 – lised rahatähed. Sain oma tuttavalt infot, et saab pangas ümber vahetada. Üks sekeldus jälle juures. Chowki asulas kohtusin Rana’ga. Ta kutsus mind enda juurde lõunale ja pakkus ka telkimiskohta. Järgmine päev aitas ta mul kasutu raha ümber vahetada. See oli päris aeganõudev tegevus, rahvast oli palju ja pidime kahes pangas käima.

Reede jõudsin Navi Mumbaisse. Hakkasin otsima edasi lendamise võimalust. Kõige odavamasse lennufirmasse helistades selgus, et jalgrattaga lennata ei saa. Jätsin ratta Inderjit’i juurde hooldusse ja suundusin edasi lennujaama, et kontrollida kas rattakast on alles ja uurida teiste lennufirmade võimalusi. Teel lennujaama sain kokku oma esimese tuttava Nilesh’iga kes tuli mulle appi. Kuna ma ei söövitanud kasti asukohta mällu siis läks selle leidmisega natuke aega. Muud informatsioon ei õnnestunud saada, büroode uste taga looklesid pikad sabad. Hetkel ootan ühe reisibüroo hinnapakumist, mu pagasi mõõdud ja kaalud sai sinna ära saadetud.

Plaanin varakult enne lendamist sõita rattaga lennujaama ja panna varustus seal kokku. Hotellid on Mumbais väga kallid ja odavamad hostelid on ainult kohalikele.

07.11.2016. Roha. India.

Jäin natuke haigeks. Paar päeva tagasi oli kurgus halb tunne, siis jäi üks ninapool kinni ja eile õhtul hakkas tatti lahmama. Palaviku ei ole aga enesetunne on halb sellegipoolest. Suundusin Rohasse, et siin täna puhkepäev teha. Peatun hotellis ja maksin sulas 1000 kohalikku. Mõne aja pärast olid tegelased uksetaga. Rahatähe seerianumbriga on probleem, kas teist ei ole?  Kuigi mul oli, ütlesin ei, hakka sellega ise jamama, ehk läheb läbi. Lükkasime seda „kuuma kartulit” ühes ja teises suunas. Lõpuks nad võtsid selle, ütlesid oota natuke ja pole siiani tagasi tulnud. Juu siis hakkas number sobima.

Homme hommikul otsustan edasise tegevuse. Kui enesetunne on parem tiirutan veel ringi, kui ei siis suundun Mumbaisse tagasi.

Olen siin läbinud tagasihoidlikud 250 km. Väljaspool asulaid ja külasi on India ilus maa.

05.11.2016. Rajapuri. India.

Sõidan idarannikul mööda kõige mereäärsemat teed pidi lõunasse. Võtan asja väga rahulikult ja läbin kuskil 30 – 40 km päevas. Tee on muutunud kitsaks ja liiklus ei ole enam tihe. Päris tihti ostan mõne külma joogi ja istun varjulises kohas. Sooja on öösel 20 kraadi, päeval vilus 30 ja päikesekäes natuke alla 40 kraadi. Meretuul toob natuke värskemat ja jahedamat õhku. Söömas käin teeäärsetes söögikohtades ja siinsed söögid mulle maitsevad. Supermarketeid mulle teepeale sattunud ei ole ja väikestes müügipunktides peale joogi ja snacki muud saada ei ole. Banaane ja tomateid olen telgis õhtusöögiks ostnud.

Telkimiskohta hakkan vaatama kaks tundi enne hämarat. Pimeda peale jääda ei taha, esiteks liiklus ja siis on ka sääsed väljas. Bakuus ja esimene öö Mumbais olin ma sääskedega hädas. Taskulambi valgusega neid kõike telgis kätte ei saa ja nad võivad kanda eksootilisi lisandeid. Enne Bankoki lendamist teen glaubrisoolaga ja kahepäevas paastuga organismile väikese puhastuse.

04.11.2016. Alibag. India.

Hommikul otsustasin edasi minna Navi Mumbaisse ja sealt leida rattapood. Panin varustuse kokku ja hakkasin vaikselt edasi sõitma. Ei läinudki palju aega mööda kui mulle jõudis järgi rattasportlane Nilesh ja hakkas minuga vestlema. Küsisin rattaparanduse kohta ja ta ütles, et ei ole probleem. Ta sõbral on rattapood. Kuna oli püha siis sõitsime ta sõbra Inderzjit’i poole koju. Pedaal kukkus küljest ära sada meetrit enne sihtpunkti. Uurisin võimalust saada kohaliku telefoni sim kaarti. Selgus, et välismaalastel sellist võimalust ei ole ja Inderzji’i isa tegi sim kaardi enda nimele. Ratas tehti korda ja ma ostsin ka 15 võtme, et pedaaliprobleemi enam ei tekiks. Pidin üheks ööks Navi Mumbaisse hotelli jääma kuna sim kaart on töökorras alles järgmisel hommikul.

Järgmine päev kui Inderzjit’iga kohtusin, ütles ta, et on varem mu pilti ühe rattamatkaja blogis (explorewithnico.wordpress.com (16 augusti postitus). Kohtusime Rumeenias) näinud ja ta tundis mu ära lipu järgi, habet mul siis veel ei olnud.

Jätsin oma soojad riided hoiule ja läksin kõigepealt parki teekonda planeerima. Pargis hakkas minuga rääkima üks vanem mees ja ta ütles, et on mind varem televiisoris Discovery kanalilt näinud. Ei ole võimalik, mind ei ole filmitud, vastasin ma. Olid sina, samasuguse mütsi ja habemega. Selge, see oli jalgsirännaku lõpus Portugali tv-le antud interviuu mida ta näinud oli. Täitsa uskumatu lugu.

Alustasin teekonda lõunasse. Täna jõuan mere äärde. Siiamaani on liiklus olnud tihe ja teed auklikud ja lisaks heitgaasile tuleb veel tolmu neelata. Joogiveega ei ole probleemi tekkinud, külma pudelivett on võimalik osta paari kilomeetri järel.

02.11.2016. Mumbai. India.

Vara hommikul maandus lennuk Mumbaisse. Passikontrollis oli e-viisaga reisijate jaoks eraldi koht ja järjekorda seal ei olnud. Võeti näpujäljed, löödi pitsat passi ja ma suundusin edasi oma pagasit otsima. Uurisin infolauast millisele liinile Dubai lennu pagas tuleb. Kaks kotti sain kiiresti kätte aga kolmandat kotti ja ratast ei leia kuskilt. Kui juba uue lennu kotid liinile tulid läksin uuesti infolauda asja uurima. Minul on natukene keeruline kohalike inglisekeelt aru saada ja ega nemad minust ka kohe aru ei saa. Lõpuks õnnestus siiski ratas kätte saada ja kolmas kott oli juba enne mind tolli jõudnud. See oli nii ära soditud, et ma esimese hooga ei tundnud teda ära. See oli kott kus mul oli pakitud glaubrisool, sool, tükisuhkur (kaks tükki paberi sees) ja kohvi. Selle koti sisu taheti näha. Huvi tunti põleti vastu ja suhkrutüki pidin paberist välja võtma. Seda nuusutati ja vist isegi puudutati keelega. Kukkurullitud isetäituva madratsi pidin ka veel lahti võtma. Siis küsiti, et kas on veel midagi deklareerida. Ma küsisin kas suhkrut tuleb deklareerida. Ei, võite minna.

Kui toll oli läbitud siis hakkasid kõigepealt külge lööma valuutavahetajad. Mul ei olnud plaanis midagi vahetada ja suundusin ATM-i juurde. Sinna oli mõningad inimesed kogunenud, kes olid läbi hammustanud selle kuidas sealt realt raha kätte saada. Peale seda oli taksojuhtide kord. Kuna hotelli ja taksosõidu hinnad olid kallid, otsustasin kohapeal ratta kokku panna, linnast välja sõita ja telgis puhata.

Rattakasti jätsin ma ma igaks juhuks parkla tööliste juurde hoiule. Ütlesin, et tulen paari nädala pärast tagasi ja mul läheb seda kasti veel vaja.

Esimene elamus Mumbis oli masendav. Hull liiklus ja veel vasakpoolne. Kui Türgis ja Gruusias tundus, et signaalitatakse palju, siis siin ei olnud palju seda hetke kui signaali ei lastud. Esimestel kilomeetritel tekkis juba paar ärevat olukorda. Sinna lisandus veel hingemattev hais, hapnikupuudus ja 45 kraadine kuumus päikese käes.

Üritasin linnast välja pääseda aga lennujaamast kaugemale ei saa, GPS-i poolt juhatatavad väiksemad teed lõppesid tupikuga. Valisin siis autosõidu teekonna.

Ühel hetkel hakkasid käed krampi kiskuma ja enesetunne läks halvaks. Hakkasin kiiresti otsima varjulist kohta kus istuda, või muidu kogu eelpool mainitud kompott ja sinna juurde veel magamatus, vähene söömine ja füüsiline koormus niidab mu maha. Leidsin varjulise koha viadukti all ja jäin sinna tunniks ajaks puhkama. Jõin vett ja sõin banaane. Tegin muudatuse oma plaanis. Siin läbitud kilomeetsid mind kodule ligemale ei vii, vaid on Indiaga tutvumiseks. Mul ei ole mõtet oma elu ise raskemaks teha ja hakata Kochis jalgrattale uut kasti otsima. Sõidan ringi kaks nädalat, tulen tagasi Mumbaisse ja siis lendan edasi. Jäägu see aeg siin aklimatiseerumiseks.

Kui puhkasin siis tuli minuga juttu rääkima üks mootorrattur. Uurisin elu-olu kohta ja küsisin veel, et kust saab kileteipi osta. Ta ütles oota 10 minutit ja sõitis minema. Tagasi tulles tõi ta mulle teibi. Suur tänu!

Kui linnast väljaviiv tee oli käes avastasin, et parem pedaal oli lahti tulnud ja vända vindi ära rikkunud. Mul ei olnud 15 võtit ja ma kasutasin tellitavat võtit ning ei saanud sellega pedaali korralikult kinni. Vaja on leida uus vändakomplekt. Hommik on õhtust targem, lükkasin ratta tee ääres asuvate põõsaste vahele ja panin telgi üles.

Telgis olles algasid krambid. Mõlema jala lihased, korda mööda ja lisaks veel käed. Mõtlesin, et ees on jälle üks magamata öö. Õnneks mitte, paari tunni möödudes krambid vaibusid ja ma jäin magama.

31.10.2016.

Enne lendu varusin piisavalt aega ja lugesin kogu info korralikult läbi. Õnnestus laenata kaal ja mõõdulint ja ma hakkaisin asju pakkima. Kõik vähegi kahtlased esemed mida annaks liigitada keelatud asjade hulka viskasin minema (õli wd-40) või valasin ära (kateloki piiritus). Mul on ravimina kaasas glaubrisool. See ei ole keelatud aine aga kuna ta pulber siis võib tuua sekeldusi. Sellest ma loobuda ei tahtnud ja ma panin ta koos suhkru, kohvi ja söögiriistadega ühte karpi. Päev enne lendu avastasin, et veefiltri komplektis on kloori paasil valmistatud viirusi tapva vedeliku pudel. Pidin ka sellest loobuma kuna pudeli peal oli kirjas, et on keelatud lennukisse kaasa võtta.

Enne lendu eriti ei maganud, ärevus oli sees. Läksin pea neli tundi enne lendu lennujaama kohale. Turvakontrolli läbimisel uuriti, et mis mul kotis metallkruusi sees on. Seal oli mul otsmikulamp, et ta muljumiste peale sisse ei lülituks. Enne lennule minekut läbisin veelkord turvakontrolli ja siis pidin saapad jalast ära võtma, kuna metallklambrid andsid häiret.

Dubais järjekordsel turvakontrollil vaadati mu seljakoti pilti päris pikalt, siis sooviti sisu näha. Huvipakkuv objekt oli Bakuu lennujaamas ostetud veepudel, seda ära ei võetud. Ära võeti pakkimisest ülejäänud kileteip, öeldi et see on keelatud.

Natuke enne südaööd startis järgmine lennuk Mumbai poole.