Home

28.03.2017. Queenstown. Uus-Meremaa.

Öösel ärkasin külma peale üles. Selline tunne oli nagu oleks miinus kraadid aga termomeeter näitas 13 kraadi. Panin kõik oma soojad riided selga, läks paremaks aga ikka oli jahe. Hommikul läksin uurima magamiskottide hindu, väga kallid olid. Hakkasin alternatiive vaatama. Ühe variandina leidsin supermarketist 13 EUR teki ja teine variant oli rõivapoest 30 EUR talvejope. Ostsin jope, siin kandis hakkab varsti talv ja sellega saan end ka öösel katta. Päeval on temperatuur siinkandis (350 m kõrgusel) 20 kuni 25 kraadi vahel. Kui päike paistab siis on soe, kui ei siis temperatuur langeb ja mul on jahe. Sydney’st ostsin katkise vihmakeebi asemel vihmajaki.

Ratas on ülevaadatud ja hetkel töötab korralikult. Homme asun Aucklandi poole teele. Mind häirib see ajaline piirang. Ei olnud aega teekonna pikkust järgi vaadata. Kunagi ammu mõõtsin seda teekonda ja mul oli meeles, et see on kuskil 1300 km aga ma eksisin. Teekonna pikkus on 1800 km ja see on väga mägine. Varianti ei ole pean mahtuma selle aja sisse, ma ei taha kulutada 130 EUR lennu aja muutmisele. Tavapäraselt sõidan kuskil 2000 km kuus ja lennuks ettevalmistamiseks kulub 2-3 päeva. Olen läbinud ka 3000 km kuus aga mitte mägedes.

27.03.2017. Queenstown. Uus-Meremaa.

Sydney lennujaamas ei tehtud mulle check in’i kuna mul ei olnud Uus-Meremaalt edasi lennu piletit. Küsisin, et mis on siis lahendus. Mind juhatati reisibüroosse. Tegin Sydney's natuke kodutööd ja uurisin lennuvõimalusi Lõuna Ameerikasse. Lima'sse otselendu Aucklandist ei olnud, oli Santiago'sse, Tsiili. III etapi lõpp-punkti suure tõenäolsusega nihutan Brasiiliasse. Otsustasin kiirelt, et viibin siin 35 päeva. Siis tekkis teine probleem, mul ei olnud pileti ostmiseks hetkel piisavalt vaba raha, see oli hoiuste all kinni. Helistasin viberiga koju ja palusin Lea'l vabastada hoiuselt vajalik summa. Üle kivi ja kändude sa asi korda. Kui pilet oli olemas siis võeti mu kotid vastu.

Olin arvestanud sellega, et  Queenstown'i lennujaamas läheb mul pikalt, panin seekord jälle immigratsiooni kaardil kolmele küsimusele jah lahtrisse linnukese. Relvad, matkavarustuse omamine ja eelnev viibimine wildnessis. Nii ka juhtus. Passikontrollis küsiti peale tavapäraste küsimuste veel seda, kuna ja kuidas ma lennupileti ostsin. Kui passikontrollist läbi sain astus ligi üks mees, küsis mu passi ja uuris mis valemiga ma pensinäär olen. Peale seda juhatati mind ühte ruumi kus panin oma kotid lauapeale ja üks näitsik hakkas neid üksteise järel avama. Erilist huvi tunti nugade vastu, neid oli mul kolm ja nad olid erinevates kottides ja ratta kastis. Kõigepealt leiti väike taskunuga. See on ok. Siis Leatherman, see on ka ok ja kõige viimasena minu kõige suurem nuga (plastmasstupes kummist käepidemega töömehe nuga), ka see on ok. Kogu selle tegevuse juures vesteldi ja küsiti küsimusi. Huvitavamad nendest olid: miks sa tulid Uus-Meremaale, miks sa tulid Queenstowni, miks sa sõidad jalgrattaga ümber maailma ja mida sa selle suurema noaga lõikad. Nuga oli viimasest söömaajast juustune siis ei olnud vett käepärast ja hiljem ununes pesta. Vastasin, et nagu näha siis juustu. Uuriti kas liha ei ole lõiganud. Ei, surnud kängurusid ma ei puutunud.

Edasi hakati ratast uurima. Selgitasin, et sõidan asfaldil. Taga on täitsa uus kumm, eesmine on pestud ja telgi põhi on ka pestud. Sul on veel telk ka? Peame kindlad olema, et sa meile ämblike sisse ei too. Vastasin selline oht on olemas, lisaks võib seal olla sipelgakoloonia. Telk viidi kuskile laborisse, saapataldu ja nuga vaadati ka aga ei viidud pessu. Natukese aja pärast toodi telk tagasi ja öeldi, et kõik on korras.

Ratta kokkupanekuks oli spetsiaalne koht olemas. Kui sellega valmis sain oli lennujaam suletud ja territoorium tühi. Vihma sadas ja ma hakkasin otsima telkimis kohta. Kui ma lõpuks sobiva koha leidsin oli kell kohaliku aja järgi 4 hommikul. Jahe oli magada, temperatuur oli hommikul 13 kraadi.  

Täna tegin ringi linnas ja lähiümbruses. Tutvusin hindadega, ostsin vajalikud asjad ja otsisin seadmete laadimis kohti. Põikasin sisse ka matkapoodi aga hinnad on siin jubedad, tuleb vastu pidada Ameerikani. Homme vaatan ratta üle. peale lendu tagapidur, käiguvahataja ja valgustus ei tööta korralikult. Homme kõrvaldan rattaprobleemid, laen seadmed ja ülehomme hommikul alustan teekonda Aucklandi suunas

26.03.2017. Sydney. Austraalia.

Ratas on kasti pandud, varustus pakitud ja Austraaliale võib nüüd punkti panna. Austraalia ühest otsast teise jõudmiseks kulus 68 päeva. Päris kõrbesse ma seekord ei sattunud. See ala mida ma läbisin oli kuiv, väheasustatud ja üks kuumemaid kohti mitte ainult Austraalias vaid kogu planeedil.

Temperatuur jäi 17 (vilus) kuni 60 kraadi (päikese all) vahele. Enne Sydney’t mägedes 1280 m kõrgusel 17 soojakraadiga ja vihmasajus oli mul külm olla.

Läbisin 5162 km ja pikim päevateekond oli 134 km. Pikim vahemaa teeninduspunktide vahel 260 km.

Suurim veekogus mida kaasas kandsin oli 15 liitrit ja esmakordselt rännaku jooksul kasutasin kahel korral veepuhastusfiltrit.

Austraalia võlu on metsik loodus ja vähene asustatus. Kõige suurem nuhtlus on kärbsed. Mugavam on sõita idast läände siis on rohkem taganttuult.

II etappi pole enam palju jäänud, see lõppeb Uus-Meremaal Aucklandis. Hetkel olen läbinud 16717 km ja sõidu aega on kogunenud 1188 tundi.

22.03.2017. Sydney. Austraalia

Eile 21 märtsil jõudsin Sydney’sse ja Austraalia etapp hakkab läbi saama. Nädal enne hakkasin otsima Warmshowers’i kaudu kohta kus oleks võimalik Uus-Meremaale lendamist ette valmistada. Sain kontakti Paul’iga ja hetkel viibin tema pool. Ratta jaoks kast on olemas, Paul tõi selle rattapoest autoga kohale ja pühapäeval sõidutab ta mind lennujaama. Lennukipilet Queenstown’i on ostetud. Seekord käis see samuti kiirelt ja lihtsalt ning ratta eest on makstud.

Homme suundun kahepäevasele rattasõidule Sydney’s ja selle lähiümbruses. Ehk õnnestub varustust uuendada. Laupäeva õhtul tulen Paul’i poole tagasi ja pakin varustuse.

Uus-Meremaal on tunduvalt jahedam. Öösel mägedes on mõni kraad sooja, vaja võib minna ka soojemat riietust ja magamiskotti. Jään üheks või kaheks päevaks Queenstown’i aklimatiseeruma ja vajadusel täiendan varustust.

Suuremad rattaprobleemid on lahendatud. Teel Sydney’sse kohtusin rattur Tristan’iga. Tal on rattapood Wenthworth Falls’is ja ta kutsus mind sealt läbi astuma. Uus välis-, sisekumm, piduriklotsid ja käiguvahetaja tross on nüüd olemas ning ta tegi neile ka allahindluse.

17.03.2017. Orange. Austraalia.

Eile hommik algas kahe koera päästmisega. Kui telgis asju kokku pakkisin siis kuulsin väljas koera haukumist ja kaks koera jooksid telgi juurest mööda. Hiljem väljas telki kokku pannes ilmusid nad uuesti välja. Üks oli suur täpiline ja teine väike ja karvane, sõbralikud koerad. Kaelarihmad olid kaelas aga peremeest näha ei olnud. Kui varustus oli koos ja sõitma hakkasin siis hakkasid nad mul järgi jooksma. Ees oli tõus ja eest ära minna ei olnud võimalik, väike koer oli suuteline jooksma pea 20 km tunnis. Kui gruusia koer jooksis tee ääres siis need koerad ei teadnud maantee ohtudest midagi ja jooksid aeg ajalt teel. 2 km pärast üks rida kadus ära ja oli selge, et kui ma jätkan sõitmist siis suure tõenäolsusega nendest koertest lihtsalt sõidetakse üle ja ma pöörasin kõrval teele. Ootasin natuke ja kui koerad olid eemaldunud ja minu poole ei vaadanud siis sööstsin minema. Kui natukese aja pärast peeglisse vaatasin siis nägin, et nad jooksevad mulle järgi. Keerasin otsa ringi ja sõitsin kõrval teele tagasi. Otsustasin uurida kaelarihmal olevat plaati, ehk on seal telefoni number ja oligi. Lülitasin telefoni sisse ja üks auto jäi teisel pool teed seisma ning mees tuli autost välja. Uurisin kas on tema koerad, jah on küll. Rääkisin loo ära, mees tänas mind, tõstis koerad auto kasti ja sõitis minema. Koerad olid päästetud ja ma sain edasi sõita.

Suhteliselt lühikese aja jooksul on tagarattal 4 korral sisekummi auk tekkinud. Kolmandal korral ma ei leidnuki auku üles, vett ei olnud ka kuskil läheduses. Teipisin veljepaela karedad kohad ära ja kontrollisin välimise kummi visuaalselt üle. Ei avastanud midagi teravat. Eile jälle kumm tühi. Pumpasin kahel korral õhku juurde ja sõitsin puhkekohani. Seal on mugavam majandada ja seekord oli ka wc kraanikausiga olemas. Hommikul kui hakkasin probleemi lahendama avastasin et välimine kumm on nii kulunud, et kohati paistab sisemine kiht. Väike auk oli, pidin vett kasutama. Võtsin soki jalast ära ja kasutasin seda kraanikausis tropina ning auk oligi leitud. Seekord oli välimine kumm torke läbi lasknud. Paikasin sisekummi ära ja kui ratas oli sõiduvalmis siis oli ka sokk ära kuivanud ning ma asusin teele.

Sydneyni on jäänud alla 300 km. Liiklus on tihe ja paljud autod ei suvatse minust kaarega mööda sõita isegi siis kui vastassuund on vaba. Võrreldes Indoneesiaga on see väike ebamugavus.

12.03.2017. Narrabri. Austraalia.

Õigel ajal sain uue pumba. Kahel korral olen pidanud kummi lappima. Välimine kumm torkeid läbi lasknud ei ole, oli sisemine probleem. Veljepael on kahtlasest materjalist ja kohati kare ning tekitab auke.

Varustuse olukorrast: Kui teele on sattunud matkatarvete pood siis olen sisse astunud ja üritanud leida uut madratsit aga ei olen neil sellist pakkuda nagu mul vaja on. Minu madratsi välimine kiht aina rebeneb lahti ja sinna tekib õhupaise. Kasutada saab veel aga ei olen enam mugav. Olen ka uurinud telke aga needki on olnud suured ja rasked ja sobivad autoga rändamisel. Indoneesias hakkasid lagunema saapa tallad ja Austraalias oli juba oht, et võin astuda midagi teravat jalga. Ostsin Mt Isa’st uued madalad töösaapad.

Balilt ostetud vihmakeep peab küll vett aga on viletsast materjalist, kui kuskile takerdub nii käriseb. Darwini piirkonnas oli veel niiskust palju ja teip ei pidanud. Nüüd olen oma varustuse suuremad lõhed ja augud teibiga kinni mätsinud. Tõmbelukud ei tööta enam korralikult. Ratta lenksu- ja raamikotid on tühi asi aga telgi lukud teevad murelikuks. Kui telgi sisemist kihti enam sulgeda ei saa siis on sääsed sees. Välimine kiht ei ole nii problemaatiline, siis tuleb vihma korral ainult vesi sisse.

Auklikuks on kulunud kaks paari lühikesi pükse, kaks T-särki ja hulgaliselt sokke. Alates Tais’t ma sokke ei kandnud. Uued saapad hakkasid jalgu hõõruma ja nüüd pean uuesti sokke kasutama.

• Manala teele on läinud vanem nutitelefon, kaks kodust kaasa võetud mp3 mängijat ja üks teepealt ostetud. Singapuris ostsin kaks odavat mp3 mängijat. Ühte kuulasin, teine rippus päikesepaneeli või akupanga küljes. Kui kuulataval aku tühjaks sai siis vahetasin kohad.

Hübriid sülearvutil on laadimisega probleem. Tuluke küll põleb aga igakord voolu sisse ei tule.

Otsustasin ära ja suundun Sydney’sse. Ei viitsi enam kauem 10 – 14 km­/h vastu tuult sõtkuda. Kui hakkasin sõitma lõuna suunas siis pöörati tuul mulle uuesti vastu. Austraalial nagu oleks mingi vimm minu vastu. Lisaks vastutuulele on ta mind üritanud vihmaga uputada, tormiga murda, lajatanud mega kuumusega ja saatnud mulle kallale kõik oma kärbsed. Kuskil 700 km on jäänud veel sõita. Loodan, et Uus-Meremaa on minu vastu armulisem.

Olen läbinud 15855 km, sellest 4300 km Austraalias. Sõidu peale on aega kulunud 1121 tundi.

05.03.2017. Stanthorpe. Australia.

Päevad on möödunud vastutuult ja kärbseid kirudes. Liiklus aina tiheneb ja rohkem on asustatud ala mu ümber. Igatsen juba taga seda vähe asustatud piirkonda mis mu seljataha on jäänud.

Tegin muudatuse oma teekonnas ja otsustasin Brisbane mitte minna. Liiga palju kiirteid kuhu rattaga ei pruugi pääseda. Sihtpunkt Austraalias võib ka muutuda, lisaks Sydney’le on variantidena lisandunud Canberra ja isegi Melbourne. Enne lõpliku otsuse tegemist uurin veel lennupiletite hindu ja arvestan järgi jäänud ajaga. Otsustasin peale esimest suuremat linna Toowoomba’t võtta suund edelasse Dubbo peale.

Jalgsirändur Maarika Traat organiseeris mulle peatuskoha oma tuttava Paul’i poole kes elab Brisbane’st lääne pool. Olin valmis tegema kõrvale põike.

Paar päeva enne Toowoomba’sse jõudmist võtsin ühendust Paul’iga. Selgus, et sel ajal kui mina sinna kanti jõuan sõidab tema oma sõpradele külla. Ta pakkus välja variandi, et ma saan ka seal peatuda. Koht asus minu uue teekonna läheduses aga eeldas ca 50 km tagasi sõitmist.

OSM kaart näitas kahte rattapoodi Toowoomba’s. Mul oli vaja uut pumpa. Poes uuriti kas sõidan ümber Austraalia. Vastasin ei, ümber maailma. Pumpade hinnad olid krõbedad, 40 ja 50 AUD. Liiga kallis, vaatan mis hinnad on teises poes. Kui valmistusin ära sõitma tuli poemüüa välja, kasutatud pump käes ja ütles, et see on sulle kingituseks. Suur tänu!

Hakkasin pedaalima Stanthorpe suunas. Teel kohtusin Pauliga. Tal oli kastiga auto. Tegin ettepaneku, et paneme ratta kasti ja kui tagasi koju sõidab siis paneb mind samas kohas maha.

Sõites selgus, et ma pean ühinema korea restorani minekuga. Vaja oli leida dušš. Sõitsime bensiini jaama. Paul rääkis seal loo ära ja sai dušširuumi võtme. Käisin kiiresti pesus ja panin puhtad riided selga. Pauli sõprade Maggie ja Denny pool peatub korea tüdruk, kes lähipäevil lahkub Austraaliast ja see oli tema ärasaatmis üritus.

Laupäeval oli naabrite tütrel 21 a sünnipäev ja meid Paul’iga võeti sinna kaasa. Sünnipäev oli viikingi stiilis ja meile leiti ka riided mis tegid meid natuke viikingite sarnaseks. Pidu oli äge, band tegi muusikat. Kaugelt tulnud külaliste jaoks oli ette valmistatud telklaager.

Esimene pikk kahe päevane puhkus Austraalias saab homme läbi. Paul sõidab hommikul koju ja mina jätkan oma teekonda sealt kus see pooleni jäi.

28.02.2017. Dulacca. Austraalia.

Üle pika aja tuli kahel päeval vihma. Seekord ma ei olnud vihmast huvitatud ja see näitab seda, et olen kuumusega harjunud ja märjaks saada enam ei taha. Ööd on jahedamaks muutunud. Tavaliselt ma magamiskotti ei kasuta aga kolmel viimasel ööl olen kotti pugenud. Ostsin Balil uue odava suvise magamiskoti. On kerge ja kompaktne, mul oli vaja vee ja söögi kaasas kandmiseks rohkem ruumi. Hommikul on termomeeter näidanud 18 kuni 20 kraadi. Eks aeg näitab kas see jahenemine on ajutine nähtus.

Peale Longreachi on vahemaad asustatud punktide vahel jäänud 100 km kanti ja kohati vähemgi. Supermarketeid ja poode on ka rohkem teele jäänud. Liiklus on tihedamaks muutunud. Liigun nüüd jälle itta ja tuul on uuesti vastu. Vahepeal on metsast ala ja see on ainus mis tuule laastavat mõju neutraliseerib aga rohkem on lagedat ala.

Vabariigi aastapäeva õhtul jõudsin Amby asulasse. Kohtasin seal veidi vindise olemisega Larryt kes jalutas koeraga. Ta hakkas minuga juttu rääkima ja kutsus enda poole ööbima. Kõige lahedam asi tema elamises oli külmkapp mille sees oli koduõlle vaat ja külje peal kraan millest sai külma õlut lasta. Järgmine päev asusin teele lõuna paiku. Kui olin 24 km läbinud jõudsin järgmise asulani kus oli varjualusega puhkeala ja ma jäin sinna lõunatama. Vihma hakkas sadama ja ma otsustasin oodata kuni ta järgi jääb. Kui vihm järgi jäi oli õhtu käes ja kuna seal oli ametlikult telkimine lubatud siis panin telgi üles. Telgis avastan, et mu prillid on Larry juurde maha jäänud. Ei jäänud muud üle kui varustus kokku pakkida ja tagasi sõita. Läbisin selle vahemaa tunniga. Oli pime ja tuulevaikne. Jäin veel üheks ööks Larry poole.

Kümme päeva tagasi sai mu mobiilse interneti aeg läbi. Enne veel uurisin kus asub minu teel mobiili operaatori esindus, et osta uus sim ja lasta neil see aktiveerida. See asus Romas. Jõudsin sinna eile õhtu aga kuna oli pühapäev siis esindus oli suletud. Jäin linna äärde laagrisse ja hommikul suundusin linna. Esinduse oli pikk järjekord ja me ei viitsinud oodata. Ma ei näinud seda simi seal müügil ja seda ei olnud ka müügil kahes supermarketis. Ei jää muud üle kui tuleb olemas olevale kaardile raha peale kanda.

Austraalias olen pedaalinud 3500 km ja jäänud on veel ca 1500 km. Märtsi lõpus plaanin edasi suunduda Uus-Meremaale. Olen seljataha jätnud 15020 km ja see tähendab seda, et olen jõudnud poole peale.

18.02.2017. Blackall. Austraalia.

Longreache puhkeala koosnes kahest alast, aiaga piiratud piknikualast kus oli telkimine keelatud ja lagedast telkimisalast kus kasvasid mõned puud. Panin telgi sisemise kihi puu alla üles. Olin poolunes kui kuulsin, et üks auto tuli telkimisalale. Siis pandi mootor täistuuridel tööle ja auto lähenes mu telgile. Tõusin istuli, auto möödus suht telgi ligidalt. Näitasin läbi telgivõgu keskmist näppu ja sain vastuseks laserkiirega silma. Peale seda auto sõitis vaateväljast minema. Natukese aja pärast ilmusid eemalt autotuled nähtavale, oli sama auto pildus juba eemalt laerkiiri. Panin kiiresti saapad jalga, nuga üles ei leidnud. Rabasin madratsi kätte ja tulin telgist välja. Haarasin ratta küljest pumba ja võtsin selle kätte nagu püstoli. Auto lähenes ja heitis laserkiiri. Katsin näo madratsiga, tõstsin „püstoliga” käe ja suunasin autole. Auto tegi uusti poolkaare ümber telgi ja mina hoidsin teda „kirbul”. Kui auto oli eemaldunud siis otsisin noa üles, ta kipub mul olulistel hetkedel ratta külge ununema või ära kaduma. Telgi ligidale oli tehtud lõkkekoht mis oli ümbritsetud kividega, väga hea saan neid vajadusel  kasutada. Jäin välja ootama, vaikus. Otsustasin kolida aeda. Valisin koha kus olin vähe nähtav aga ise nägin hästi ümbrust. Eriti hästi magada ei saanud, meeled olid ärkvel ja ärkasin üles iga väiksema krabina peale. Kedagi ei tulnud. Hommikul kui veel telgis lesisin saabus politsei auto. Nüüd teevad veel trahvi ka vales kohas telkimise eest. Ei märgatud mind või ei tahetud märgata, kui politsei minema sõitis panin varustuse kokku ja sõitsin linna.

Kui ratast hooldasin ja tahtsin kummidesse õhku juurde lüüa siis selgus, et pump ei tööta ja sadul hakkab ka varti läbi minema. Muud osad olid korras. Panin bensiinijaamas kummidesse vajaliku rõhu sisse aga pump tuleb nüüd lähiajal uus muretseda.

Kui olin linnast 10 km kaugusele jõudnud siis asendasin kiivri mütsiga.Vastutulev politseiauto võttis hoo maha ja enne minuni jõudmist lülitas korraks vilkurid sisse. Jäin seisma. Selle asemel, et juhtida tähelepanu kohustuslikule kiivri kandmisele Queenslandis küsiti hoopis, kas kõik on korras ja pakuti vett.

Õhtul tuul tugevnes ja ümber ringi kogunesid äikesepilved. Kui puhkekohta jõudsin siis plaanisin magada varjualuse all lauapeal aga laud oli nii väike, et ma ka parima tahtmise juures ei mahtunud sinna ära. Panin sisemise telgikihi üles nii, et kitsam pool jäi tuule poole ja laud ja pingid tekitaksid varju. Kui tuul muutis suunda siis tulin välja ja hakkasin telki nihutama. Kuna ma ei viitsinud varustust välja võtta siis selle tegevuse peale läks varras uuest kohast katki. Panin viimase reservis olnud torujupi telgikaarele.

Kahel viimaasel päeval on taevas selge olnud aga tepmeratuur on jäänud 50 kraadi piirile päikese all. Kas kuumus taganeb või olen jõudnud külmemasse piirkonda.

Eile õhtul täitus 1000 tundi sõidu aega. Kilomeetreid olen läbinud 14260.

15.02.2017. Longreach. Austraalia.

Kämpingus kohtusin veel lahkumise hommikul viimast korda Chris’iga. Me teed lähevad peale 100 km lahku ja ta jäi üheks päevaks puhkama. Rohkem ma teisi rattamatkajaid kohanud ei ole.

Mount Isa ümbrus oli mägisem ja hetkel on kõrgeim koht olnud 420 m.

Peale puhkepäeva jätkasin teekonda. Teele jäi Mary Kathleen’i nimeline „kummituslinn”. Tegemist oli mahajäätud endise kaevandus külaga. Hooneid seal enam alles ei olnud, ainult lagunenud teed ja majade vundamendid.

Kui ma Tennant Creek’i juurest Barkly maantele keerasin siis hakkas mu elu raskemaks tegema vastutuul. Positiivne oli see, et see tõi pilved taeva ja tänu sellele ei tõusnud temperatuur väga kõrgele, jäi sinna 45 kraadi kanti. Neli päeva tagasi tuule suund muutus ja vahepeal lükkab tuul mind tagantki. See muudatus tõstis aga temperatuuri järgmisele tasemele. Taevas on selge ja keskmine temperatuur on nüüd 55 kraadi piires. Kuumarekord on olnud 59,2 kraadi päikese all. Ühel õhtul ilmusid äikesepilved ümber minu. Vihma ma eriti ei saanud, mõned piisad aga selle eest sain kuhjaga tugevat tuult. Samal ööl ärkasin tormi peale, olin puhkealal. Kasutan praegu ainult telgi sisemist kihti ja see ei ole maakülge kinnitatud. Lasin kiiruga telgi kokku, et vardaid ära ei murraks. Ootasin natuke aega ja kuna tuule vaibumisest mingit märki ei olnud siis tirisin telgikuhjast madratsi välja ning asetasin varjualuse alla lauale ja jäin sinna magama. Kahel korral ärkasin üles ja panin end soojemalt riidesse. Tugev tuul pani järgmise päeva õhtuni välja. Tuul on nüüd uuesti vastu pööranud aga taevas on endiselt selge.

Ärkan kella kuue paiku siis kui valgeks läheb. Panen varustuse kokku ja kuskil poole kaheksa paiku hakkan liikuma. Kell 12 paistab päike lagipähe ja läheb päris kuumaks. Joogivesi ei ole mitte soe vaid tuline samuti põletavad käsi piduriheeblid. Kella ühe paiku üritan leida puhkekoha. Mõnikord satub ette puhkekoht siis laotan madratsi lauale ja viskan kaheks tunniks pikali, magada eriti ei saa. Kui puhkekohta ei ole siis olen kuivanud jõesängide juurest leidnud mõningaid puid mille varju annab minna. Kella kolme paiku jätkan teekonda on endiselt kuum ja kilomeetrid venivad vaevaliselt. Kui sobilikus kauguses on puhkekoht siis olen sõitnud paar tundi pimedas. Palavus taandub, tuul vaibub ja kärbsed ei peedista enam. Tõeline paradiis! Autosid on vähe ja juhid viisakad, võtavad juba kaugel tuled maha. Kui pohkekohta läheduses ei ole siis panen telgi enne pimedat teeäärde üles.

Täna hommikul jõudsin Longreach’i. Linnapea võtis mind isiklikult vastu. Ta oli mind mõned päevad tagasi teel näinud. Kutsus külma jooki jooma ja ajasime juttu. Raha eest ma siin peatumiskohta võtma ei hakka. 5 km eemal on tasuta telkimiskoht. Supermarket, tasuta elekter ja vesi on linnas olemas ja riided saan pesta wc kraanikausis. Ainult dušši ei ole leidnud aga selle ma lahendan kuidagimoodi ära. Edasi liigun homme peale lõunat, vaatan ratta üle ja laen seadmed.

Läbinud olen 14012 km ja sõiduaega on kogunenud 988 tundi.