Jalgrattaga Põhja Euroopasse

Malaisia piirini on jäänud 160 km. Muutsin oma teekonda, et vältida esipiduriga mägesid suundusin Pattani. Eile õhtul enne linna oli teel kaks politsei või sõjaväe kontrollpunkti ja kui bensiinijaamas poes käisin siis oli sinna saabunud politseiauto ja üks relvastatud tegelane astus mulle ligi ja pakkus „katust” rääkides midagi kolmest ohtlikust piirkonnast. Tänasin ja selgitasin, et ei vaja mingit kaitse ja saan ise hakkama.

Hommikul kui Pattani saabusin võtsin hotelli, et teha ära Malaisia uurimistöö. Igal sammul olid politseinikud või sõdurid ja kontrollpuntid. Hotellitoas kui ukse sulgesin vaatas mulle vastu silt „palun lukusta uks”. Kuhu ma sattunud olen? Hiljem sain teada, et siinses piirkonnas kardetakse terroristide pommirünnakuid.

Tai hakkab läbi saama. Eriti palju inglisekeelt siin ei räägita. Kui poleks mobiilset interneti, siis kannataksin suhtlemisvaeguse all. Inimesed naeratavad, lehvitavad ja näitavad püstist põialt.

Siinsed toidud on head. Kuigi on palju marketeid, siis peale joogi ja snacki ma sealt muud ei osta. Söögikohti on piisavalt ja söök on odav. Lisaks maitsevad mulle väikestes putkades küpsetatud liha- ja muud tooted.

Mereäärne ala oli tihedalt asustatud ja paaril korral tekkis ööbimiskoha leidmisega raskusi aga kuna siinsed motellid maksid 7 – 10 eurot siis ma kasutasin neid. Siis olid ka veel värskelt meeles sipelgatega veedetud ööd. Üritasin telgi põrandat teibiga paigata aga sellise niiskusega ei jäänud teip kinni.

 

Kõige palavam aeg oli telgis olles. Kui õhtul sinna pugesin hakkas kohe higi lahmama ja nii poole ööni välja. Rattaga sõites õhk liigub ja tuul jahutab.

Tulin lennujaama varakult kohale. Uurisin kuidas ja kus ma saan maksta oma ülekilode eest ja jäin check-in aega ootama. Kõik sujus ilusti, läbisin turva- ja passikontrolli ja otsisin oma äralennu värava üles. Kulutasin ära oma viimased ruupiad ja jäin lendu ootama.

Lennuk startis õigeaegselt. Peale õhkutõusu pakuti süüa.

 

Üritasin magada ja see isegi õnnestus. Enne maandumist jagati immigratsiooni kaardid ja ma täitsin selle ära.

Sain infot, et 20 km kaugusel asuvas Chumphon’i linnas on rattapood ja peale puhkepäeva suundusin sinna. Mõned kilomeetrid enne linna kohtusin rattasportlasega kes juhatas mind rattapoodidesse. Kui kolmandas poes minule sobiliku velge või jooksu ei olnud hakkasid murepilved peakohale kogunema. Sõitsime läbi viis poodi ja igal pool vangutati pead.

 

200 km kaugusel oli suurem linn ja ma otsustasin sinna edasi sõita, ehk peab ratas vastu ja kui ei pea siis hääletan end auto peale. Sõitsin esimesel päeval katkise rattaga üle 100 km ja õhtul oli pragu tunduvalt suurenenud. Otsisin endale ööbimiskoha ja panin telgi üles. Olin natuke aega magada saanud kui tunnen et jalad sügelevad. Panin lambi põlema ja avastan, et telk kubiseb väikestest sipelgatest. Telgi põhi on auklik ja sealt nad sisse tulid. Ei jäänud muud üle kui varustus erinevate sajatuste saatel kokku pakkida ja sealt minema minna. Lisaks telgile kubises ka ratta lenksukott sipelgatest. Sõitsin esimese bussipeatuseni (maju seal läheduses ei olnud) ja otsustasin seal ööbida. Keerasin telgil sisemise poole väljapoole ja raputasin sipelgatest puhtaks. Panin ainult sisemise kihi püsti ja jäin magama.

Järgmisel hommikul kui üritasin edasi sõita läks sisekumm katki. Panin terve kummi ja hakkasin ratas käekõrval edasi liikudes hääletama. Ükski auto ei peatanud ja kui möödusin ühest autoremondi töökojast siis viibati mulle. Läksin sinna ja näitasin milles probleem. Helistati kellegile ja peale seda vangutati pead. Võtsin ratta käekõrvale ja hakkasin edasi liikuma. Ei läinudki palju aega mööda kui mu ees peatus auto, olin siis jalutanud 10 km. Google tõlke, kehakeele ja vähese inglisekeele abil tehti mulle selgeks, et leitakse mingi lahendus. See oli see mees kellele helistati autoremondi töökojast, rattasportlane ja endine rattaparandaja. Ta tõi mulle 28 tollise ketaspiduriga kasutamiseks mõeldud tagaratta. Pidurit kasutada ei saa aga vähemalt saan edasi liikuda ja kuna mägesid ei ole siis ajab esipidur ka asja ära.

Shurat Thani’s leidsin kaks rattapoodi aga ka sealt ma ei saanud uut jooksu. Öeldi, et vaevalt enne Singapuri sellist velge või ratast leian ja Singapurini on jäänud kuskil 1200 km.

 

Sipelgad on kahel ööl mulle telki seltsi tulnud. Vahepeal soiku jäänud uue telgi muretsemine on uuesti päevakorda kerkinud. Paras nuhtlus. 

Olen kolm ööd Inderjit’i rattapoes ööbinud. Reisibüroost hinnapakkumist ei tulnud ja ma asusin ise lennuvõimalust otsima. Keeruline oli infot saada telefoni teel, india aktsendiga inglisekeel, taustamüra ja ega ma ise ka väga hästi keelt ei valda. Õnneks oli mul Inderjit läheduses, kui tekkis tõrge andsin telefoni talle ja asi sai korda. Pileti ostmine oli ka seekord aeganõudev tegevus. Lisaks tegin ma oma emaili aadressi sisestamisel vea ja siis tuli hakata veel seda lahendama, et piletid mailile saada.

Et vältida igasuguseid takistusi teel lennujaama ja lennujaamas tegi Inderjit ettepaneku, et ta hangib mulle rattakasti ja ma pakin asjad tema juures ning sõidan taksoga lennujaama.

Uus kast oli natuke väiksem ja tuli kasutada teist pakkimis meetodit. Muu varustus tuleb ka teisiti pakkida kuna käsipagasile on teised nõuded kui mu esimesel lendamisel. Seekord pean maksma ülekilode eest kuna ratas eraldi tasu alla ei lähe. Õnneks on seekord lubatud registreeritud pagasi kaal 30 kg ja ülekiloside eest maksan sama palju kui eelmisel lennul ratta eest.

Indias rändasin 10 päeva ja läbisin 400 km. Mulle meeldisid: Kohalikud söögid, olenevalt söögist ja kohast sai kõhu täis alates 60 – 200 ruupia eest (0,8 – 3 eur). Ma kohtasin siin nelja toredat inimest kellega ma tahan veel tulevikus kohtuda ja mulle meeldis India loodus.

Mulle ei meeldinud: Liiklus, see oli hooletu ja lärmakas. Signaal ei ole gaasipedaal mida peab koguaeg vajutama. Prügi, sellega kaasnev hais ning hapnikupuudus.

Kahepäevane paastumine tegi enesetunde jälle heaks.

 

16.11.2016 kell 02.00 lendan edasi Bangkoki.

21.11.2016. Tha Sae. Tai.

Peale maandumist, enne kui passikontrolli lasti, kontrolliti kas on immigratsiooni kaardil täidetud lahter „Asukoht Tais”. Mul oli sinna kirjutatud: „Cycling from Bangkok to Sadao” (jalgrattaga bangkokist sadaoni). Uuriti palju km läbinud olen ja ikka taheti teada millises hotellis ma peatun. Selgitasin, et ma ei ole hotelle broneerinud vaid vaatan neid käigult ja kui ma enne pimedat neid ei leia siis ööbin telgis. Pass vaadati läbi ja löödi sisse Tai’sse saabumise pitsat. Sain oma kotid ja ratta kiirelt kätte ning toll mu vastu huvi ei tundnud. Enne terminalist väljumist ostsin kohaliku sim kaardi koos mobiilse internetiga.

Kui ratas oli kokku monteeritud hakkasin GPS kaardi pealt otsima teed Bangkokist välja. Palju oli kiirteid ja ma kasutasin rattateekonna otsingut. Seekord toimis. Olin varem kuulnud lugusid Bangkoki hullust liiklusest aga kui sa tuled jalgrattaga Mumbai liiklusest elusalt ja tervelt välja siis Bangkoki liiklus on käkitegu.

Tais on palavam kui Indias. Uus kuumarekord päikese käes on + 49 kraadi.

Kui 60 km oli seljataha jäänud siis hakkas asustus hõrenema. Esimene õhtu jäingi pimeda peale, enne telkimiskohta ei leidnud.

 

Kui Indias kannatas maksimaalselt kolm päeva pesemata olla siis Tais hakkasin juba teisel päeval sügelema. Jõgesid oli küll aga nende vesi oli „must”. Ei jäänud muud üle kui tuli hakata kasutama „pudelipesu” meetodit. Neljanda päeva hommikul sattus mu teele läbipaistva veega jõgi ja veele pääses ka ligi.

874448
Today
Yesterday
This Week
Last Week
This Month
Last Month
All days
549
539
3912
866117
8968
23512
874448

Your IP: 3.215.182.36
2019-12-15 21:58
Back to Top