Jalgrattaga Põhja Euroopasse

17.10.2016. Samkir. Azerbaidžaan.

15.10 kella 17 paiku jõudsin Aserbaidžaani piirile. Autode järjekorras seisma ei pidanud, mind suunati kohe passi kontrolli. Pass lapati läbi ja kui nähti Armeenia pitsateid siis pidin minema järgmise akna juurde kus avati kaustik ja minu nimi, kodune aadress ja Armeenias käimise põhjus ja kohad kirja pandi. Üllataval kombel mingeid muid sanktsioone ei järgnenud, olin valmis selleks, et ratas lammutatakse osadeks. Peale piiriületust hakkas  hämarduma ja ma leidsin telgile koha põllu ääres põõsastes.

Hommikul kui ühe hotelli juures korra peatusin, et kontrollida vaba wifi olemasolu kutsuti mind hommikusöögile. Peale lõunat jõudsin Tovuzi nimelisse linna. Sattusin seal ühe mehega juttu ajama. Uurisin, et kas siin sellist poodi on kus saab ostukorviga ringi liikuda ja tooteid valida. Ta ütles, et on küll ja küsis minu käest, kas mul raha on? Kui ei ole siis ma annan! Ei tänan! Mul on raha olemas. Kui oli mingi 100 m edasi sõitnud siis kutsuti mind välikohvikusse teed jooma. Pakuti ka ööbimis võimalust aga kuna päev oli alles poole peal siis otsustasin edasi sõita. Õhtul kui telkimiskohta vaatasin jõudsin ühe suure kapsapõllu äärde. Kui olin jõudnud tööliste puhkekohani siis kutsuti mind teed jooma. Uurisin kas telkimisvõimalus ka on. Ei ole probleemi. Koht näidati kätte ja kui telgi püsti sain läksin teed jooma. Lisaks teele pakuti ka õhtusööki. Erinevate maade söökidest olen ma alati huvitatud ja pakkumistest ma ära ei ütle.

Tee on hea, järske tõuse ja laskumisi ei ole olnud. Üle pika aja on jälle hea sõita tasasemal maal.

26.10.2016. Bakuu. Azerbaidžaan.

Pühapäeva hommikul lahkusin hotellist ja suundusin kesklinna. Hakkasin otsima infot odavate ööbimiskohtade, jalgratta- ja matkapoodide kohta. Kui see teave oli saadud ostsin endale kohaliku sim kaardi koos mobiilse internetiga, ees on lendamine ja läheb kindlasti vaja. Õhtul juhatas üks taksojuht mind väikesele „metsasele” alale kuhu saab telgi panna. Koht asus 10 km kaugusel kesklinnast ja kubises hulkuvateses koertest ja prügist. Põõsaid seal ei ole, ainult kääbuspuud ja pakub varju ainult pimedas. Lähen sinna ööbima pimedas ja hommikul esimese valgusega panen varustuse kokku.

Esmaspäeval sõitsin kõigepealt lennujaama luurele. Sain sealt vajaliku info ja siis suundusin linna rattapoodisid otsima. Vaja oli leida pappkast rattale ja mõningaid osasid. Käisin läbi kolmest poest, pappkast lubati muretseda paari päevaga, piduriklotsid ja pedaalid sain aga vändakomplekti vahetatavaid hammsrattaid ei olnud kuskil.

Järgmine hommik tegin rattale hoolduse. Õlitasin trossid, kõrid, käiguvahetad ja vahetasin piduriklotsid. Vihm ja pori oli neile kõva hävitustöö teinud. Thibilisis sai parem pedaal jälle kõnnitee äärekivilt löögi ja nüüd kiilub aegajalt kinni. Tagumine välikumm on siiamaani vastu pidanud. Mustrit enam ammu ei ole aga sisemist kihti veel ei näe. Peaks vist veel 1000 või enam kilomeetrit vastu aga kuna uus on olemas siis enne lendu panen selle alla.

Teel Bakuusse läks telgi alumiiniumkaar veel ühest kohast katki. Teipisin varda kokku ja sain ära ööbida. Hommikul esimesest autoremondi töökojast õnnestus torujupp saada ja telk on jälle „korras”. Ma ei ole eriti kindel, et Indias õnnestub kohe uus telk osta. Olen siin proovinud leida matkapoodi, et vaadata mis hinnaga ja milliseid telke siin saada on. Ei ole midagi normaalset leidnud. Arvatavasti võtan oma vana telgi lennule kaasa.

Bakuu on ilus linn aga liigelda siin rattaga on keeruline. Palju on ühesuunalisi teid ja rohkelt ridasid, vasakpööret ilma foorita on peaaegu võimatu teostada.

Kolm päeva on möödas India viisa taotluse tegemisest aga mingit vastust ei ole veel tulnud. Ootan veel mõned päevad ja siis otsustan edasise tegevuse. Aserbaidžaani viisa kehtib järgmise kuu 10 kuupäevani ja olen selle ajani ka ära registreeritud.

Siine defitsiit on päike. Kas on pilves või on pilves ja sajab vihma. Temperatuur on viimastel päevadel olnud natuke üle + 10 kraadi.

 

Seljataga on 7235 km millest 130 km kulus Thibilisis ja 140 km Bakuus ringi sõitmiseks.

14.10.2016. Thibilisi. Gruusia.

Aserbaidžaani viisa on olemas ja 15.10.2016 algab rännaku teine etapp. Nädala pärast peaksin jõudma Bakuusse ja siis peab hakkama jälle vaatama kuidas edasi saab. Edasised variandid oleksid muretseda Iraani ja India viisa või üks nendest või siis lennata Bangkoki. Teise etapi lõpp-punkt on Auckland, Uus-Meremaal.

 

Natuke statistikat ka: 1 etapp kestis 91 päeva. Katuse all ööbisin 19 päeva. Läbisin 6385 km. Pikim päeva teekond oli 160 km (Türgi) ja lühim 25 km (Gruusia, tõusul enne mäekuru). Suurim palavus vilus + 36 ja päikese käes + 45 (Bulgaaria ja Kreeka). Kõige külmem – 4 (Armeenia). Kummi lappimisi 2 x. Kodaraid vahetatud tagajooksul 3 tk.

22.10.2016. Bakuu. Azerbaidžaan.

Teisel ööl hakkas vihma sadama ja kaks päeva kallas korralikult. Ilm läks külmemaks ja sooja oli 6 kuni 8 kraadi ringes.

Viiendal päeval kui olin ühest linnast läbi sõitmas seisid politsenikud iga 200 – 400 m tagant tee ääres ja nii paarkümmend kilomeetrit. Hiljem selgus, et president sõidab seda teed pidi ja kogu liiklus pandi siis seisma, isegi jalgsi ei olnud võimalik tee ääres liikuda. Sel päeval kohtasin üle pika aja teist rattamatkajat, kas liikus minuga samas suunas. Ta oli pärit Šotimaalt ja alustas oma teekonda 3 päeva minust varem. Peale Aserbaidžaani plaanis ta minna Kasahstani. Istusime koos tund aega ühes teemajas ja ootasime presidendi möödasõitu.

Kui sõitsin mööda ühest politsei kontroll-punktist siis anti mulle peatumis märguanne. Dokumente ei küsitud, lihtsalt taheti juttu rääkida. Nii mõnigi politseiauto on möödasõites sireeni sisselülitanud või signaali andnud.

See mitme päevane vihm mis siin olnud on muutis kogu ümbruse korralikuks porimülkaks. Ühel õhtul kui ööbimiskoha leidmisega pimeda peale jäin keerasin rattaga ühele kõrvalteele kus paistis olema telkimis võimalus. Sellist kleepuvat pori pole ma varem kohanud, sellest mülkast andis välja tulla ja telkimis võimalust seal ei olnud, ainult vesi ja pori. Ratast ei saanudki teisiti puhtaks kui tuli järgmine päev autopessu minna.

Tihti kutsuti teed jooma või taheti lihtsalt juttu rääkida. Poes käimised on ka aega nõudvad, ikka küsitakse, et kust tuled ja kuhu lähed. Kui kõigile kutsetele oleks reageerinud siis oleks Bakuusse jõudmine aega võtnud kaks nädalat.

Sain teada, et välismaalased kes siin viibivad kauem kui 10 päeva peavad ennast registreerima, kui seda ei tee siis saab maalt lahkudes kopsaka trahvi. See probleem on nüüd lahendatud. Hotell kus täna viibin tegi selle registreerimise ära.

Täna hommikul jõudsin Bakuusse ja otsustasin ära edasi suuna. Kolmandal katsel õnnestus ära teha ja maksta India e-viisa. Kui viisa vastus on positiivne siis järgmise nädala keskpaiku lendan Indiasse. Lennufirmale sai ka rattaga lendamise kohta järelpärimine tehtud.

696886
Today
Yesterday
This Week
Last Week
This Month
Last Month
All days
72
628
2551
688748
19608
35032
696886

Your IP: 54.91.71.108
2019-06-21 01:19
Back to Top