Home

07.02.2017. Mount Isa. Austraalia.

Tegin Mount Isa’s puhkepäeva. Seda 100 km Isa’ni sõitsin kaks päeva, jube väsimus oli peal. Mul hakkas veevaru ka otsa saama. Poolele teele jäi puhkekoht. Kui seal on vesi olemas siis jään ööseks sinna kui ei, siis varianti ei ole pean Mount Isa’ni välja sõitma. WC juures oli veenõu ja kraanikausi juures silt „Ohtlik, ära kasuta seda vett joomiseks ega toidu valmistamisel”. Tegemist oli vihmaveega, wc katuse äravool suundus veepütti. Igaks juhuks lasin vee läbi kaasas oleva filtri, ei mingit kõrvalmaitset ja täitsa joodav. Kui vesi sai filtreeritud siis laotasin varjuall asuvale lauale madratsi ja heitsin paariks tunniks magama. Kui ärkasin siis sõiduisu peale tulnud ei olnud. Sõin viimase toidu ära ja panin telgi üles. Hommikul oli enesetunne natuke värskem ja panin ühe jutiga Mount Isani välja ning esimese asjana supermarketisse. Kõht oli parajalt tühi ning janutas ka. Istusin poe ees asuvale pingile ja hakkasin sööma. Kuna oli juba pealelõunane aeg siis otsustasin, et lähen kämpingusse järgmine hommik. Hakkasin otsima ööbimiskohta. Kuna linnas olid sildid üleval mis keelasid telkimist siis suundusin linnast välja ja leidsin sobiva koha tee ääres põõsaste vahel.

Hommikul kui linna sisenesin siis sõitis mu kõrvale politsei auto ja läbi akna öeldi, et peatu tee ääres. Teadsin kohe milles probleem, mul ei olnud kiivrit peas. Tegin suured silmad ja imestasin, et kas kiiver on siin kohustuslik. Trahvi õnneks ei tehtud aga öeldi, et Queenslandis pead kandma kiivrit. Siin linnas ma võin küll selle musta värvi kiivriga väikeseid otsi teha aga ei kujuta ette, et pean terve päev seda peas kandma. Terve Indoneesia ma sõitsin läbi kiivriga aga seal ei olnud nii kuum.

Kämpingu hind ei olnud soodne aga tühja temaga võtsin selle koha. Pesin riided ära ja hooldasin ratast ning el seadmed tahtsid ka laadimist. Päikesepaneel on praegu väga efektiivne aga kõiki seadmeid sellega täis laadida siiski ei saa.

Vaatasin täna kaarti ja avastasin, et idarannikul on palju kiirteid. See teadmine võib teha muudatusi minu teekonnal.

04.02.2017. David Hall Rest Area. Austraalia.

Tegin 25 km kõrvalepõike ja suundusin Tennant Creeki. Seal oli supermarket ja sain normaalsema hinnaga söögivarusid täiendada. Mul oli ka ööbimine kokku lepitud Warmshowers liikmega. Hooldasin ratast ja panin tagajooksule uue torkekindla väliskummi alla, et vältida palavusega igasuguseid remonditöid teel.

Peale puhkepäeva asusin uuesti teele. Olen nüüd kohanenud kuumusega. Kui väljas on + 35 siis on mõnusalt jahe, kui + 50 siis palav ja kui + 25 siis külm. Kõige raskemad olid kolm esimest päiksepaistelist päeva. Pelgasin, et ma ei leia varju õigel ajal ja kuumus niidab mu maha. Uus kuumarekord on + 51 kraadi. Üllataval kombel tuleb ka vihma vahetevahel. Reeglina öösel, kahel korral ka õhtul ja sellega kaasneb väga tugev tuul. Telgis olles toestan telki kätega ja olen valmis iga hetk telki kokku laskma, et tuul vardaid ära ei murraks. Varustust hoian võimalikult koos ja veekindlalt.

Kohtasin teel tuttavat matkabussi, see peatus mu ees ja seekord kutsuti külma jooki jooma. Anti vett teele kaasa ja kingiti hele pikakäiseline särk.

Puhkekohti on Barkly maanteel rohkem aga nende varustus on nigelam. Veenõud on tühjad või neid ei olegi, nii et kogu vesi tuleb asustatud punktist kaasa võtta. Kõige pikem asustatud punktide vaheline vahemaa on olnud 260 km ja ma võtsin kaasa ca 15 liitrit vett. Kogu aeg on janu ja unistan külmast joogist. See kaasavõetud vesi muutub väga soojaks ja eriti palju seda ei tarbigi, paar lonksu ja sõidan edasi. Lisaks lööb palavusega välja selle vee kõrvalmaitse kuna olen võtnud selle kuskilt kraanist. Mõned möödasõitvas autod on ka peatunud ja vett pakkunud.

Mount Isa’ni on jäänud sada kilomeetrit. Teen seal ühe puhkepäeva. Kui kämpingu hinnad on kõrged siis otsin koha kus saab ennast ja riideid pesta ning seadmeid laadida ja telgin kuskil linna ääres.

28.01.2017. Tennant Creek. Australia.

Tee ääres on puhkekohad, kus on olemas veetsistern, wc ja katusealune laua ja pinkidega. Need on ka ametlikud tasuta telkimis kohad. Kui esimesse sellisesse kohta jõudsin siis oli alles päev ja ma ei jäänud sinna. Teine koht tuli ette täpselt õigel ajal, oli õhtu ja hakkas vihma sadama. Seal oli väga korralik katusealune ja ruumi ka telgile. Ei ole vaja hommikul märga telki kokku pakkida. Kui olin telki pugenud siis avastasin et olen oma noa rattakülge unustanud. Ei viitsinud uuesti välja minna ja sättisin Leathermani lahingasendisse. Öösel ärkasin huntide või hundilaadsete loomade ulgumiste peale. Ai krt, pikem nuga on ratta küljes. Ei jäänud muud üle tuli noa järele minna. Kahe noa seltsis tundsin ennast turvaliselt ja jäin uuesti magama. Järgmise päeva hommikul kohtasin järgmist jalgsirändurit Stewe’i. Tema rändas ida rannikult läbi Mount Isa Darwini. Oma varustust vedas või õigemini lükkas ta enda meisterdatud kärus. Sain teada et järgmine puhkekoht on 100 km kaugusel. Õhtul kui puhkekohta jõudsin sõitis sinna üks buss. Esimese hooga vaatasin, et liinibuss aga oli hoopis mobiilne maja. Uks läks lahti ja mind kutsuti kohvi jooma. Pensionäridest paar rändas Austraalias ringi.

Ega neid asustatud punkte nii väga palju ei olegi. Ühel hommikul sattus mulle teele väike koht kus oli ainult hotell ja kämping. Ei olnud poodi, bensiinijaama, pinke, laudu ega mobiililevi. Vahel ei ole mitu päeva levi. Sellel päeval sõitsin 110 km ilma puhkepeatuseta ainult vahepeal võtsin lonks vett, panin vihmariided selga ja võtsin ära. Ei olnud kohta kus istuda ja süüa. Kui teele sattus kuiv truubikoht siis tegin seal oma puhke- ja söögipeatuse. Väsitavale päevale järgnes märg öö. Õhtul kui vihma hakkas tibutama leidsin kuiva koha ja panin telgi üles. Enne pimedat hakkas korralikult sadama ja ümbrus täitus veega. Panin kiiresti oma asjad kottidesse ja mitteveekindla seljakoti kilekotti, teadsin et varsti tuleb vesi sisse ja nii juhtuski. Hakkasin vett kaltsuga kokku koguma ja välja kuivaks väänama. Vihma sadas kuskil 5-6 tundi, ärkasin paari tunni tagant üles ja kogusin sissetulnud vee kokku.

Vihmaga oli hea sõita, kilomeetrid lendasid. Kui jõudsin Elliotti siis olukord muutus. Loodus muutus madalaks, puud asendusid põõsastega ja taevas läks selgeks. Uus kuumarekord on +50,3 kraadi päikese all. Ei ole eriti palju sellised kohti kus saab osta külma joogi ja puhata varjus. Hea kui üks koht päevas tuleb ette. Kilomeetrid venivad vaevaliselt ja päevateekond aina kahaneb. 50 km läbimine on tõeline katsumus. Enne Elliotti kohtasin esimest rattamatkajat Chris’i. Ta on kohalik ja sõidab ümber Austraalia. Ta asus teele eelmise aasta mais ja plaanib nelja kuu pärast lõpetada. Ta sõidab samas suunas kuhu minagi. Saan temaga aegajalt kokku teeninduspunktides ja puhkealadel.

Täna kohtasin teist rattamatkajat, samuti kohalik ja Chris. Ta oli ehtne „Kõrberebane” ja korralikult ettevalmistunud. Valged pikad riided, kindad ja müts. Veenõu ümbritsetud hõbedase matiga. Sõitis kolmerattalisel (kaks ees, üks taga) lamavas asendis ning tuli sealt kuhu mina suundun.

Läbinud olen 12616 km ja sõiduaeg on 883 tundi.

22.01.2017. Katherine. Austraalia.

Viibisin Darwinis kaks päeva ja ööbisin kolmel ööl lennujaama juures metsatukas. Kohalike rattamatkajatega ei õnnestunudki kokku saada, ühe käest sain telefoni teel infot kõrbe kohta. Otsisin üles ja käisin läbi kõigist viiest Darwini ja selle ümbruse rattapoodidest. Viimases oli olemas mulle sobiliku mõõduga Marathon Plus väliskumm aga kuna ta oli sama mustriga mille ma ostsin Türgist ja mis lasi läbi kaks traadi torget ja rebenes 4000 km läbimisel siis ma ei tahtnud kuidagi 95 AUD selle eest välja käija. Ostsit teise poole odavama torkekindla väliskummi. Väikest pudelit wd-40 õli kuskilt ei leidnud pidin ostma suure pudeli. Kontrollisin kas spetsiaalselt Austraalia jaoks kaasa võetud kokkuvolditavad veepudelid on terved, ostsin süüa ja täitsin veepudelid ning kolmanda päeva hommikul asusin teele.

Taevas oli pilves ja vahepeal sadas. Sooja oli 25 kuni 35 kraadi, mõnusalt jahe. Parem olgu vihmane kui meeletu kuumus päikese all, selle märja olemise kannatab ära. Kohtasin teel ühte jalgsirändurit, kes jalutas Elliottist Darwini. Kui ma algul arvasin, et ööbimiskohaga siin probleemi ei ole siis eksisin. Kui telgi püstipaneku aeg käes oli siis oli ümbrus vesine ja porine või kivine, oli juba pime kui enam vähem sobiliku koha leidsin. Esimesel sõidupäeval õnnestus näha kahte kängurut.

Järgmisel hommikul jõudsin väikesesse külla. WC–s oli dušš olemas ja sain ennast pesta. Ostsin süüa ja täiendasin veevarusid. Mida kaugemale Darwin jääb seda pikemaks muutuvad vahemaad asustatud punktide vahel, hetkel on olnud pikim vahemaa 90 km.

Kolmandal sõidupäeval olid taevas valged pilved ja päike tuli välja. Temperatuur tõusis üle 40 aga Tai rekordit veel üle ei löönud. Suureks nuhtluseks on siin kärbsed. Ilma kaitsevõrguta näo ees sõita ei saa, õigemini saab aga siis tuleb koguaeg käega vehkida. Kui vihma sajab siis neid ei ole. Oleks rohkem vihmaseid päevi!

Pine Creek asulas nägin esimest korda rännaku jooksul elusat kuskil meetsi pikkust madu. Ühe jõe ääres nägin krokodilli. Kui jäin seisma, et pilti teha siis ta silkas vette. Oli selline väike alla meetri mees.

Seljataha olen jätnud 11915 km ja ratta seltsis veetnud 838 tundi.

18.01.2017. Darwin. Austraalia.

!6 jaanuari õhtul kohaliku aja järgi kella kaheksa paiku jõudsin Darwini. Väljas oli pime. Lennukis täitsin ära migratsiooni kaardi, oli parajalt küsimusi ja ma pidin panema „jah” küsimustele kas mul on kaasas meditsiini vahendeid ja relvi ja kas ma olen viibinud 30 päeva enne saabumist looduses. Passi kontrollis läks mul võrreldes teiste inimestega tunduvalt kauem. Olin kirjutanud lahtrisse asukoht Austraalias: cycling from darwin to sydney. Peale passikontrolli oli vestlus mille käigus üritati selgust saada rahalisest olukorrast ja uuriti millist tüüpi noad mul kaasas on (näha ei tahetud). Kõik oli väga viisakas võrreldes Singapuriga. Siis asusin teiste „jah” vastanute järjekorda. Mul vaadati üle saapa tallad ja taskulambiga rattakasti ning uuriti kas maastikuratas. Vastasin ei, matkaratas. Nad pelgavad, et võid tuua poriga baktereid maale.

Edasi suundusin ATM-i ja sim kaarti otsima. Leidsin tavalise müügikoha kus müüdi ka sim kaarte. Pidin kaardi aktiveerimisega ise tegelema. Tõrge tekkis peatumis kohaga Austraalis. Hakkasin suvalisi numbreid sisestama, tekkis automaatne valiku võimalus ja sain sinna midagi sisestada mis sobis. Interneti sain tööle aga järgmine päev kui helistada proovisin siis teatatakse et krediiti on vähe. Juhendi järgi lisasin raha juurde aga helistada ikka ei saa. Otsisin üles operaatori müügikoha kus selgus, et olen kaardi seadistanud tahvelarviti režiimile ja saan kasutada ainult internetti. Oli kaks võimalust, kas kaart seadistatakse ümber ja ma kaotan seal peal oleva krediidi või ostan uue sim-i. Ostsin uue kaardi ainult kõnedeks. Kuigi mul on dual sim telefon siis hiljem selgus, et sama operaatori kaardid koos ei tööta ja ma olen endiselt lõhkise küna ees ja matnud hulga raha sinna alla.

Tänase päeva olen veel Darwinis ja üritan rattale paremat väliskummi saada ja infot kõrbe läbimise kohta. Leidsin linnas koha kus saan seadmeid laadida ja vett võtta. 1 liiter pudelivett maksis lennujaamas 4,5 eurot. Supermarketist saab muidugi odavamalt aga ikkagi on kõik väga kallis. Pean pöörduma tagasi ilma võita võileiva toitumis režiimile. Igatsen juba taga Aasia maitsvaid ja odavaid toite.

Mulle tundub, et ees on selle rännaku kõige raskem etapp, 2000 km kõrbet. 1000 km Jaaval oli raske, autod tahtsid minust koguaeg üle sõita aga söögikohad ja coca cola olid alati käe ulatuses ja igal vändapöördel leidus varju päikese eest. Nüüd on olukord vastupidine ja lisana on kuumust rohkem.

02.01.2017. Surakarta. Jaava. Indoneesia.

24 detsembri õhtul, tund aega enne pimedat jõudsin Jakartasse. Laevareisi ajal otsustasin mõneks ajaks Jaen-Claudega leivad ühte rattakotti panna ja sõita koos Bandung’ini.

Oli juba pime kui meie teele sattus bensiinijaam. Jean oli oma eelmise rännaku ajal sellistes kohtades ööbinud, lisaks veel politsei jaoskondades ja mošeedes. Saime sinna telkidele koha. Kui olime kuskil 100 km läbinud siis paistis eemalt ka natuke rohelust, muidu üks linn lõppes ja teine algas. Teise päeva õhtul algasid mäed. Tee muutus kitsaks ja liiklus eriti hulluks. Veok veoki järel ja lisaks veel rollerid, ratta jaoks ruumi eriti ei ole. Ööbimiskohta otsides läksime suurest teest kõrvale ja leidsime muruplatsi majade juures. Uurisime kas siin ööbida saab ja vastus oli, ei ole probleemi.

Järgmisel päeval saime infot, et kogu Jaava saare liiklus ongi selline. Jean plaanis kuni Balini edasi sõita bussiga. Ütlesin, et mina bussi kasutama ei hakka. Suundun edasi põhja, seal on tasane maa ja arvatavalt sõiduridasid rohkem.

Mul oli kontakt saavutatud ühe Warmshower.org liikmega. Võtsin temaga ühendust kui saabusin Jakartasse ja andsin teada, et oleme nüüd kahekesi. Bandungi jõudes helistasin uuesti. Liiklusmüra oli suur ja ma sain aru, et ööbimiskoht on meie asukohast 60 km kaugusel. Arutasin asja Jeaniga ja leidsime, et nii pikka maad me ära ei sõida ja otsustasime leida odavat hotelli.

Bandungi liikluskeerises kaotasin prantslase ära. Tiirutasin küll selles piirkonnas ringi kuhu suundusime aga Jeani ja odavaid hotelle ei leidnud. Sain ööbimiskoha ühe kogukonna kogunemis kohas, kus rattamatkajate jaoks oli väike ruum. Jäin sinna ka teiseks ööks ja päeval ostsin rattale uued osad. Tundus, et ratta suured ja väikesed probleemid said lahendatud. Uus eesmine pakiraam, tugijalg, kaheksane kassett ja ketivõtme puuduv osa.

14.01.2017. Serengan. Bali. Indoneesia.

Teel olles tugijalg murdus, Türgist ostetud Schwalbe Marathon Plus  rebenes küljepealt katki, pidades vastu ainult 4000 km. Panin kokkuvolditava reservi alla ja üritasin teepeal ette jäänud rattapoodidest uut osta, ei õnnestunud.

Kaotasin ära Vaude koorikjope. Ta siinseid vihmasid ei pidanud, olin minutitega läbimärg. Plaanisin osta vihmakindlama keebi ja koorikjopet kasutada tuulekaitseks. Panin ta rattakoti rihma vahele kuivama ja kui peatuse tegin avastasin et on kadunud. Solvus vist mu peale ja hüppas maha. Sõitsin mõned kilomeetrid tagasi aga jopet ei leidnud.

Jaava liiklus on päris hull. Vahet ei ole kas sõidad väiksematel teedel või suurtel, igal pool on auto autos kinni. Napikaid on parajalt olnud, kolm riivakat ja mööda sõitvast bussist kukkus mulle ja rattale otsa teismeline poiss. Kuna kiirused olid väiksed siis poiss viga ei saanud ja ma ise jäin ka püsti. Lisaks liiklusele on ka teeolud kohati viletsad, lisaks aukudele on ka veel tee äärtes künkad. Kõik, mis kuidagi moodi liigub on teedel. Kui palju ta musta tossu välja ajab ei huvita kedagi. Kui mõni veok tõusul ära kooleb siis ohukolmnurgaks sobib ideaalselt  auto taha asetatud oks. Omamoodi huvitavad sõiduvahendid on rollerid. Nendega veetakse kõikvõimalikke asju ja koorma mõõtmed ja ei jää eriti alla veokite omadele. Ta on ka viieliikmelisele noorele perele ideaalne sõiduvahend.

Valisin ome teekonna selliselt, et mägesid eriti ette ei jääks. Tasasel maal olen ma vähem haavatav.

Ööbimiskoha leidmisega jäin tavaliselt pimeda peale. Peale prantslase ärakaotamist pöördusin tagasi oma tavapärasele rutiinile. Hommikul kui inimesed riisipõllule tööle tulid siis avastasid põllu ääres telgi. Keegi minusse vaenulikult ei suhtunud. Kui telgist välja tulin siis naeratasin ja lehvitasin ning asusin varustust kokku pakkima.

Enne Balile jõudmist hakkasin otsima Warmshover’i kaudu peatumiskohta. Kolm liiget siin on aga kellegil majutamis võimalust hetkel ei olnud. Üks uuris oma sõprade majutus võimekust ja nii ma siis sain ööbimiskoha sakslase Werneri juures Ubud’is.

Werner on rattaga mitmeid kordi lennanud ja ma sain tema käest rattapoe asukoha kust on võimalik rattakasti saada. Kui kast käes ostsin ära lennuki pileti. Seekord käis asi kiirelt ja lihtsalt, ei olnud vaja lennjaufirmasse helistada. Piletit ostes sai valida spordivahendi kaalu ja selle eest kohe tasuda.

Jätsin osa varustust Werneri poole ja suundusin Denpasari, et seal leida uued väli ja sisekummid ja matkavarustust. Lisaks keebile on vaja veel uut õhkmadratsit ja magamiskotti.

Sisemised kummid ma sain aga tundub et Marathon plussi siin ei ole. Ostsin kõige odavama mis saada oli ja üritan uuesti Austraalias. Uue tugijala sain ka.

Eile hommik algas mul esmaabi andmisega ühele noorele vene naisele kes kukkus rolleriga. Kuulsin pauku ja nägin, et eemal on roller teepeal pikali. Paar lähedal asuvat kohalikku jooksis südmuskohale. Kui nad naise tee äärde talutasid nägit, et tal on põlv verine ja kuulsin vene keelt. Kuna mul on esmaabi vahendid olemas ja ma oskan vene keelt siis sekkusin sündmusse. Põlv nägi päris kole välja ja selle nägemisest oli ta paanikas. Panin põlvele sideme peale ja hakkasin teisi haavu üle vaatama ja puhastama. Ta oli päris parajalt räsida saanud aga teised haavad olid väiksed. Minu roll sellistel juhtudel on peatada verejooks ja rahustada kuni saabub kiirabi. Kui kiirabi oli saabunud jõudis ka sündmuskohale ta poiss-sõber kellele ta vahepeal oli helistanud. Ära ulu! Kas sul tervisekindlustus on olemas?

Tänase päeva veedan veel Denpasaris ja üritan leida matkavarustust. Homme suundun tagasi Ubud’i, pakin varustuse ning 16.01.17 lendan edasi Austraaliasse.

24.12.2016. KM Kelud. Indoneesia.

Hommikul kell 9 jõudsin saadamasse. Ööbisin 5 km kaugusel hotellis, sain teisel päeval infot selle kohta kus asuvad sadama lähedal odavad hotellid. See registreerimise nõue ei lase rahulikult elada. Niipalju kui uurinud olen ei ole leidnud inimest kes on Indoneesias rännates ööbinud telgis. Esimese öö veetsin telgis ja ülejäänud kaks olen hotellis veetnud ning neljanda öö veedan laevas.

Sadamas kui oma varustust laevale minekuks ettevalmistasin veeres mu kõrvale matkavarustusega jalgratas. See oli Jaen-Claude Prantsusmaalt, kes on Aasia tuuril. Vähemalt ei ole igav ja aeg lendab kiiremini. Ta on varem ka Indoneesias rännanud ja telgis ööbinud ning mingeid probleeme maalt lahkudes ei ole olnud. Loodan, et minul ka ei tule ja ma lähen oma tavapärasele ööbimisrežiimile uuesti tagasi.

Laev on päris suur, olen paaril korral ära eksinud. 3 klassi reisijatele on suured ruumid ühe või kahekordsete naridega ja iga nari juures on elektripistik. Mina, 2 klassi pileti omanik reisin kaheksa nariga kajutis üksinda. Juu siis ruumi on ja kedagi teist pole juurde pandud. Kajuti võtme eest pidin välja käima 50000 ruupiat, mille saan tagasi kui võtme tagastan. Millised näevad välja 1 klassi kajutid seda ma ei tea aga pileti hind oli 913000 ruupiat. Siin jagatakse ka tasuta sööki aga see on maitsetu ja ma eelistan süüa osta.

Mind ootab ees 30 tunnine merereis ja suursündmusena ekvaatori ületamine

23.12.2016. Pelita. Batam. Indoneesia.

Kolm päeva enne laeva väljumist Batam’ilt Jakartasse läksin Indoneesiasse. Sadamas oli nagu lennujaamas, panin oma rattakotid lindile, kus need kaaluti ära. Rattast ei olnud vaja õnneks kasti panna, see lükati käekõrval laeva. Ratta eest maksin kohapeal sulas ning ülekilosid seekord ei olnud.

Indoneesias käis piiritoiming kiirelt, ei võetud isegi näpujälgi ega pidanud täitma migratsiooni kaarti. Kui esimesest atm-ist raha välja võtmine ei õnnestunud siis astus ligi üks näitsik ja küsis kas saab aidata. Mind juhatati atm-ini kus sai kasutada visa kaarti ja ma sain raha kätte. Küsisin ka kohaliku sim kaarti koos netiga ja mind juhatati müügikohta. Kui raha ja kaart oli olemas võtsin suuna pileti kontorisse.

Kõige odavamad piletid oli välja müüdud ja mulle pakuti 31 detsembrit. Ei, tahan edasi pääseda 24 detsembril! See ootamine on ära tüüdanud. Ostsin kõrgema klassi pileti ja selle eest tuli välja käija pea topelt rohkem, 513000 ruupiat (36 eur) ja ratta eest pean sadamas eraldi maksma.

Täna käisin sadamas luurel. See koht kus Osmand’i kaart näitas laevaliini Jakartasse ei olnud õige koht. Kohtasin abivalmeid inimesi ja mind sõidutati rolleril õigesse sadamasse mis oli sellest kohast kilomeeter eemal ja hiljem ratta juurde tagasi.

Indoneesiasse saabudes sai minust miljonäär ja hetkel on mul sularaha üle kahe miljoni. Suurim rahatäht mida käes olen hoidnud on 100000.

Seljataha olen jätnud 10015 km ja selle läbimiseks on kulunud 711 tundi.

Singapuris on ainult üks koht kus välismaalane saab ametlikult telkida ja see on Palau Ubin saar. Leidsin sellekohta infot internetist. Mujal on ka telkimiskohad aga tuleb ennast registreerida. Mina seda teha ei saanud kuna puudus kohalik id number.

Ma ei saanud Indoneesiasse minna kuna siis hakkab tiksuma 30 viisavaba päeva ja veel on seal välisministeeriumi andmetel politseis registreerimise nõue, kui ei peatu hotellis.

Ööbisin salaja telgis ranna äärses metsatukas ja käisin Palau Ubin’i saarel. Paadid sinna sõitsid jooksva graafiku alusel, kui paras kogus inimesi oli koos siis läks paat teele. Paadile jattaga pealeminek ja mahatulek oli ebamugav tegevus. Saarel peale sadamat seisis silt mis teatas, et kõik telkijad peavad politseist läbi käima turvalisuse instruktaažil. Läksin politseisse, seal pandi nimi kirja ja oligi kõik.

Nii ma siis venitasin Singapuris kummi 9 päeva. Viimasel päeval kohtusin söögikohas Joe’a. Ta oli hiljuti Eestis käinud ja lipp oli tuttav. Ta jäi mind ratta juurde ootama. Rääkisime juttu ja ta pakkus mulle ööbimis võimalust. Sain lõpuks akusid laadida. Enda ja riiete pesemisega probleemi ei olnud, duššid, wc-d ja kraanikausid olid ametlikes telkimiskohtades olemas.