Tere Aserbaidžaan

17.10.2016. Samkir. Azerbaidžaan.

15.10 kella 17 paiku jõudsin Aserbaidžaani piirile. Autode järjekorras seisma ei pidanud, mind suunati kohe passi kontrolli. Pass lapati läbi ja kui nähti Armeenia pitsateid siis pidin minema järgmise akna juurde kus avati kaustik ja minu nimi, kodune aadress ja Armeenias käimise põhjus ja kohad kirja pandi. Üllataval kombel mingeid muid sanktsioone ei järgnenud, olin valmis selleks, et ratas lammutatakse osadeks. Peale piiriületust hakkas hämarduma ja ma leidsin telgile koha põllu ääres põõsastes.

Hommikul kui ühe hotelli juures korra peatusin, et kontrollida vaba wifi olemasolu kutsuti mind hommikusöögile. Peale lõunat jõudsin Tovuzi nimelisse linna. Sattusin seal ühe mehega juttu ajama. Uurisin, et kas siin sellist poodi on kus saab ostukorviga ringi liikuda ja tooteid valida. Ta ütles, et on küll ja küsis minu käest, kas mul raha on? Kui ei ole siis ma annan! Ei tänan! Mul on raha olemas. Kui oli mingi 100 m edasi sõitnud siis kutsuti mind välikohvikusse teed jooma. Pakuti ka ööbimis võimalust aga kuna päev oli alles poole peal siis otsustasin edasi sõita. Õhtul kui telkimiskohta vaatasin jõudsin ühe suure kapsapõllu äärde. Kui olin jõudnud tööliste puhkekohani siis kutsuti mind teed jooma. Uurisin kas telkimisvõimalus ka on. Ei ole probleemi. Koht näidati kätte ja kui telgi püsti sain läksin teed jooma. Lisaks teele pakuti ka õhtusööki. Erinevate maade söökidest olen ma alati huvitatud ja pakkumistest ma ära ei ütle.

Tee on hea, järske tõuse ja laskumisi ei ole olnud. Üle pika aja on jälle hea sõita tasasemal maal.