Jalgrattaga Lõuna Euroopasse

Olen kolm ööd Inderjit’i rattapoes ööbinud. Reisibüroost hinnapakkumist ei tulnud ja ma asusin ise lennuvõimalust otsima. Keeruline oli infot saada telefoni teel, india aktsendiga inglisekeel, taustamüra ja ega ma ise ka väga hästi keelt ei valda. Õnneks oli mul Inderjit läheduses, kui tekkis tõrge andsin telefoni talle ja asi sai korda. Pileti ostmine oli ka seekord aeganõudev tegevus. Lisaks tegin ma oma emaili aadressi sisestamisel vea ja siis tuli hakata veel seda lahendama, et piletid mailile saada.

Et vältida igasuguseid takistusi teel lennujaama ja lennujaamas tegi Inderjit ettepaneku, et ta hangib mulle rattakasti ja ma pakin asjad tema juures ning sõidan taksoga lennujaama.

Uus kast oli natuke väiksem ja tuli kasutada teist pakkimis meetodit. Muu varustus tuleb ka teisiti pakkida kuna käsipagasile on teised nõuded kui mu esimesel lendamisel. Seekord pean maksma ülekilode eest kuna ratas eraldi tasu alla ei lähe. Õnneks on seekord lubatud registreeritud pagasi kaal 30 kg ja ülekiloside eest maksan sama palju kui eelmisel lennul ratta eest.

Indias rändasin 10 päeva ja läbisin 400 km. Mulle meeldisid: Kohalikud söögid, olenevalt söögist ja kohast sai kõhu täis alates 60 – 200 ruupia eest (0,8 – 3 eur). Ma kohtasin siin nelja toredat inimest kellega ma tahan veel tulevikus kohtuda ja mulle meeldis India loodus.

Mulle ei meeldinud: Liiklus, see oli hooletu ja lärmakas. Signaal ei ole gaasipedaal mida peab koguaeg vajutama. Prügi, sellega kaasnev hais ning hapnikupuudus.

Kahepäevane paastumine tegi enesetunde jälle heaks.

 

16.11.2016 kell 02.00 lendan edasi Bangkoki.

05.11.2016. Rajapuri. India.

Sõidan idarannikul mööda kõige mereäärsemat teed pidi lõunasse. Võtan asja väga rahulikult ja läbin kuskil 30 – 40 km päevas. Tee on muutunud kitsaks ja liiklus ei ole enam tihe. Päris tihti ostan mõne külma joogi ja istun varjulises kohas. Sooja on öösel 20 kraadi, päeval vilus 30 ja päikesekäes natuke alla 40 kraadi. Meretuul toob natuke värskemat ja jahedamat õhku. Söömas käin teeäärsetes söögikohtades ja siinsed söögid mulle maitsevad. Supermarketeid mulle teepeale sattunud ei ole ja väikestes müügipunktides peale joogi ja snacki muud saada ei ole. Banaane ja tomateid olen telgis õhtusöögiks ostnud.

Telkimiskohta hakkan vaatama kaks tundi enne hämarat. Pimeda peale jääda ei taha, esiteks liiklus ja siis on ka sääsed väljas. Bakuus ja esimene öö Mumbais olin ma sääskedega hädas. Taskulambi valgusega neid kõike telgis kätte ei saa ja nad võivad kanda eksootilisi lisandeid. Enne Bankoki lendamist teen glaubrisoolaga ja kahepäevas paastuga organismile väikese puhastuse.

Üks päev puhkust enesetunnet eriti ei parandanud ja ma hakkasin tagasi liikuma Mumbai suunas. Praegu suurt nohu enam ei ole aga kurgus on halb tunne siiani, ega vist enne Austraaliat sellest lahti ei saa. Tai, Malaisia ja Indoneesia on samuti suure rahvaarvuga.

Kolmapäeval jäi mulle kätte 3000 ruupia (42 eur) väärtuses kasutut raha. Indias muutusid siis kehtetuks 1000 ja 500 – lised rahatähed. Sain oma tuttavalt infot, et saab pangas ümber vahetada. Üks sekeldus jälle juures. Chowki asulas kohtusin Rana’ga. Ta kutsus mind enda juurde lõunale ja pakkus ka telkimiskohta. Järgmine päev aitas ta mul kasutu raha ümber vahetada. See oli päris aeganõudev tegevus, rahvast oli palju ja pidime kahes pangas käima.

Reede jõudsin Navi Mumbaisse. Hakkasin otsima edasi lendamise võimalust. Kõige odavamasse lennufirmasse helistades selgus, et jalgrattaga lennata ei saa. Jätsin ratta Inderjit’i juurde hooldusse ja suundusin edasi lennujaama, et kontrollida kas rattakast on alles ja uurida teiste lennufirmade võimalusi. Teel lennujaama sain kokku oma esimese tuttava Nilesh’iga kes tuli mulle appi. Kuna ma ei söövitanud kasti asukohta mällu siis läks selle leidmisega natuke aega. Muud informatsioon ei õnnestunud saada, büroode uste taga looklesid pikad sabad. Hetkel ootan ühe reisibüroo hinnapakumist, mu pagasi mõõdud ja kaalud sai sinna ära saadetud.

 

Plaanin varakult enne lendamist sõita rattaga lennujaama ja panna varustus seal kokku. Hotellid on Mumbais väga kallid ja odavamad hostelid on ainult kohalikele.

04.11.2016. Alibag. India.

Hommikul otsustasin edasi minna Navi Mumbaisse ja sealt leida rattapood. Panin varustuse kokku ja hakkasin vaikselt edasi sõitma. Ei läinudki palju aega mööda kui mulle jõudis järgi rattasportlane Nilesh ja hakkas minuga vestlema. Küsisin rattaparanduse kohta ja ta ütles, et ei ole probleem. Ta sõbral on rattapood. Kuna oli püha siis sõitsime ta sõbra Inderzjit’i poole koju. Pedaal kukkus küljest ära sada meetrit enne sihtpunkti. Uurisin võimalust saada kohaliku telefoni sim kaarti. Selgus, et välismaalastel sellist võimalust ei ole ja Inderzji’i isa tegi sim kaardi enda nimele. Ratas tehti korda ja ma ostsin ka 15 võtme, et pedaaliprobleemi enam ei tekiks. Pidin üheks ööks Navi Mumbaisse hotelli jääma kuna sim kaart on töökorras alles järgmisel hommikul.

Järgmine päev kui Inderzjit’iga kohtusin, ütles ta, et on varem mu pilti ühe rattamatkaja blogis (explorewithnico.wordpress.com (16 augusti postitus). Kohtusime Rumeenias) näinud ja ta tundis mu ära lipu järgi, habet mul siis veel ei olnud.

Jätsin oma soojad riided hoiule ja läksin kõigepealt parki teekonda planeerima. Pargis hakkas minuga rääkima üks vanem mees ja ta ütles, et on mind varem televiisoris Discovery kanalilt näinud. Ei ole võimalik, mind ei ole filmitud, vastasin ma. Olid sina, samasuguse mütsi ja habemega. Selge, see oli jalgsirännaku lõpus Portugali tv-le antud interviuu mida ta näinud oli. Täitsa uskumatu lugu.

Alustasin teekonda lõunasse. Täna jõuan mere äärde. Siiamaani on liiklus olnud tihe ja teed auklikud ja lisaks heitgaasile tuleb veel tolmu neelata. Joogiveega ei ole probleemi tekkinud, külma pudelivett on võimalik osta paari kilomeetri järel.

07.11.2016. Roha. India.

Jäin natuke haigeks. Paar päeva tagasi oli kurgus halb tunne, siis jäi üks ninapool kinni ja eile õhtul hakkas tatti lahmama. Palaviku ei ole aga enesetunne on halb sellegipoolest. Suundusin Rohasse, et siin täna puhkepäev teha. Peatun hotellis ja maksin sulas 1000 kohalikku. Mõne aja pärast olid tegelased uksetaga. Rahatähe seerianumbriga on probleem, kas teist ei ole?  Kuigi mul oli, ütlesin ei, hakka sellega ise jamama, ehk läheb läbi. Lükkasime seda „kuuma kartulit” ühes ja teises suunas. Lõpuks nad võtsid selle, ütlesid oota natuke ja pole siiani tagasi tulnud. Juu siis hakkas number sobima.

Homme hommikul otsustan edasise tegevuse. Kui enesetunne on parem tiirutan veel ringi, kui ei siis suundun Mumbaisse tagasi.

 

Olen siin läbinud tagasihoidlikud 250 km. Väljaspool asulaid ja külasi on India ilus maa.

638622
Today
Yesterday
This Week
Last Week
This Month
Last Month
All days
446
669
3058
630056
21142
18757
638622

Your IP: 3.90.12.112
2019-04-26 09:48
Back to Top