Home

02.05.2017. Peuco. Tšiili.

II etapp on lõpetatud. Rändasin kaheksas riigis millest üks oli ainult parempoolse liiklusega ja läbisin 12400 km. Peale kuumarekordi teisi rekordeid ei olnud. Lendasin viiel korral. Laeva sõite oli üks, praami sõite kaks ja väiksemaid paadisõite kolm.

Viimase öö Aucklandis veetsin telgis. Vahepeal olid vihmapausid ja need sattusid ilusti telgi ülespaneku ja mahavõtmise ajale. Kuigi algselt plaanisin rattakasti osta rattapoest siis tänu vihmale ma loobusin sellest ja ostsin lennujaamast. Enne kasti ja kottide lõpliku kinni teipimist kaalusin nad ära. Kõik oli nõuete pärane.

Check-in’i sabas seisin tund aega. Kui lõpuks leti taha jõudsin kulus tükk aega kui seal arvutiga klõbistati. Kui pakid ära kaaluti siis kadus teenindaja mu passiga minema. Midagi on nihu. Kui ta tagasi tuli siis teatati mulle, et pean ratta eest veel 200 USD veel maksma. Maksin selle ära ja kärutasin oma pakid suure mõõtmeliste pakkide äraandmis kohta.

Lennuk oli seekord suurem, kahe vahekäiguga ja üheksa istmereaga. Süüa anti kahel korral ja oli võimalus ka filme vaadata.

Santiagos passikontrollis läks kiirelt, küsiti mõningaid tavapäraseid küsimusi ja löödi pitsat passi. Enne tolli ja turvakontrolli täitsin ära ühe paberi, mida isegi ei vaadatud vaid lihtsalt korjati kokku. Kui kotid olid röntgenist läbi lastud küsiti passi ja uuriti kui kaua ma riigis viibin.

Edasi suundusi ATM i ja kohaliku sim kaarti otsima. Raha väljavõtmine ei tahtnud kuidagi õnnestuda. Proovisin erinevaid aparaate ja panga kaarte aga raha ei saa. Üks kliente ootav taksojuht tuli mulle appi. Mul jäi koguaeg üks valik tegemata mida ma ei märganud kohe. Pärast juhatas ta mind mobiili operaatori müügipunkti ja sain kohakiku sim kaardi ära osta.

Ratast kokku pannes sain infot, et homme on püha ja kõlk ostukeskused ja supermarketid suletud ning täna on nad lahti kella kaheksani õhtul. Jäin hiljaks, ei jõudnud lennujaamale kõige lähemal asuvasse supermarketisse. Väikesed poed olid veel lahti. Osad veel sellised kus müüja ja kaup asus trellide taga ja kaupa anti välja läbi väikeste avade. Ma ei näinud kuskil saia müügil ja kuna inglise keelega ei olnud seal midagi teha ja keha keelest ka aru ei saadud siis ostsin juustu, soolaküpsiseid ja pepsi cola. Kui õhtusöök oli söödud siis hakkasin ööbimiskohta otsima. Kui see leitud, telk üles pandud ja üritan magama jääda siis ei tahtnud see kuidagi õnnestuda. Vaatasin rattakompuutri kella, see oli vana aja järgi 14.45. Magasin neli tundi ja olin enne valget üleval. Otsustasin edasiliikuda ja vajalikud rattaosad ja matkavarustuse osta teele jäävatest väiksematest linnadest.

 Pühade ajal olid väiksed toidupoed lahti nii et söögiga probleeme ei tekkinud, nägin ka saia müügil. Hulgaliselt on hulkuvaid koeri ja prügi hunnikuid. Suhtlen kehakeeles ja nende väheste hispaania keelsete sõnadega mis on meeles jalgsirännaku  aegadest. Teise ööbimiskoha leidsin jõe ääres. Siin on samuti tee ääres ainult aiad, see oli ainuke aiavaba koht ja sattus teele õigel ajal. Magada veel korralikult ei saa, ööse ärkan üles ja siis ei tule mitu tundi und.

Odomeetri näit 18892 ja sõidutunde 1354.

29.04.2017. Auckland. Uus Meremaa.

Uus Meremaal läbisin 2050 km. Lõuna saar meeldis mulle rohkem, oli metsikum ja vähem asustatud. Kuigi seal olid kõrgemad mäed oli tunduvalt mugavam 40 – 60 km vaikselt mäkke tõusta (viimased kilomeetrid on raskemad) ja siis peale mäekuru umbes samapalju laskuda. Ebamugavam on lühikestel tõusudel ja laskumistel üles alla vibreerida.  Nautida ma kahjuks sõitmist ei saanud. Algul hingas ajaline piirang kuklasse ja ma jäin haigeks ning hiljem hakkas selg valutama ja tagarattal läks velg katki. Sellest selja hädast pole siiani lahti saanud, vahepeal läks paremaks aga täna hommikul lajatas uuesti samasse kohta. Kerge köha on jäänud aga see ei sega olemist. Nohust olen lahti saanud.

Põhi söök oli siin samuti oad ja spagetid tomatikastmes ning erinevad juustud ja saiad. Nüüd oli ka võimalik võid saiale määrida. Magustoiduks olid erinevad šokolaadiga ümbritsetud küpsised. Aegajalt külastasin poodides ka krõpsuriiulit.

Täna hommikul hakkas sadama. Jõudsin telgi ennem kokku panna. Nüüd tuleb kahe halva variandi vahel valida, kas veedan öö lennujaamas ja eriti magada ei saa või ööbin telgis ja üritan hommikul seda lennujaamas kuivatada.

Nendel päevadel enne lendu ma kuskile kaugemale enam sõitma ei hakanud. Hooldasin varustust, üle pika aja võtsin kätte nõela ja niidi. Rattal vahetasin ära katkise kõri ja roostes piduritrossi ning õlitasin kõik sõlmed. Huvitaval kombel oli juba kerge kaheksa tagarattasse tekkinud. Eile pesin riideid, kuigi algselt plaanisin seda teha päev enne lendu. Taevas oli rohkem pilves ja tuul tugevam, ehk kõik viitas sellele et ilmamuutus on tulekul. Õige otsus, täna oleks kuivatamine problemaatilisem olnud.

Käisin läbi lennujaama ligidal asuvast rattapoest. Tasuta rattakaste nad siiski seal ei jaganud aga hind oli soodsam. Pood on pühapäeval ka lahti. Nüüd oleneb kõik ilmast, kui ikka kõvasti sajab siis ostan kasti lennujaamast.

Seekord on lennuk ajamasin, mis viib mind 4 tundi ajas tagasi. Ma stardin 30 aprill 18.15 ja maandun peale 11 tundi lendu Santiagos 30 aprill 14.20.

26.04.2017. Auckland. Uus Meremaa.

Pühapäeva hommikul jätsin Dara ja Chris’iga hüvasti. Neile väga meeldisid külalised. Saabumise ajal peatus nende juures mingi teise kanali kaudu paar Hollandist ja kui lahkusin siis Malaisiast.

Eile jõudsin Aucklandi ja suundusin kõigepealt lennujaama luurele. Lennujaama ligidal leidin ööbimiskoha. Lennujaama pääses lihtsalt sisse, ei olnud tõkkepuid ega turvakontrolli. Võimalik on 17 EUR’i eest osta rattakast. Kaal on olemas, laadimis võimalus ja ka tasuta dušš. Peale lennujaama suundusin otsima kohta kus saaks riideid pesta. Leidsin sellise koha ja ka teise ööbimiskoha, mis oli esimesest parem.

Sellel lennul peab mu varustus olema kahes kotis/kastis ja ühe koti maksimaalne kaal võib olla 23 kg. Üks variant on rattakotid kokku teipida aga ma pole kindel, et kogu praegune varustus sinna ära mahub. Bali’lt ära lennates oli rattakasti kaal 25 kg ja kottides ruumi enam ei olnud. Nüüd pean rattakasti kaalu vähendama ja ma olen vahepeal riideid juurde ostnud. Teine variant oleks hankida teine väiksem kast ja sinna kotid ära mahutada. Aega mul on, ma vaatan kogu varustuse kriitilise pilguga üle ja teen proovi pakkimise. Sain rattamatkajatelt infot, et ca 2 km kaugusel on rattapood ja rattakaste saab tasuta. Ühe väikse kasti ma mahutaks kokkupakituna rattale aga suurega läheb raskeks. Loodan, et vihma ei hakka sadama ja saan lihtsalt riided ära kuivatada. Märga telki ka ei taha kokku pakkida ja ega pappkast eriti vett taha.

II etappi veel lukku ei pane, jäänud on kolm päeva. Odomeetri näit 18710 km.

III etapi esmane plaan on Santiagost sõita 1000 km lõunasse ja siis suunduda Argentiina. Sealt edasi Uruguay, uuesti Argentiina, Paraguay ja siis Brasiilia. Lõpp-punkt võib olla Rio de Janeiro ja kogu etappi pikkus jääks 6000 – 7000 km vahele.

22.04.2017. Hamilton. Uus Meremaa.

Alustasin varakult Warmshovers’i kaudu peatumiskoha otsimisega Aucklandis. Kui neljas katse ebaõnnestus siis otsustasin aja maha võtta Hamilton’is, et mõelda läbi edasine tegevus ja saada informatsiooni. Auckland'i lennujaama ümbruse warmshovers’lased saavad peatumis palveid väga tihti ja löögile pääseda on raske. Uus Meremaa on rattamatkajatele populaarne koht. Seekord suure tõenäolsusega valmistun lendamiseks „metsikult”.

Päev enne Hamilton’i jõudmist hakkasin otsima peatumiskohta. Esimene warmshovers’lane  kellele saatsin sms’i oli Dara. Minu üllatuseks tuli positiivne vastus sekunditega.

Hamilton’i jõudes vaatasin üle tagaratta olukorra ja avastasin, et kolm uut katkist kohta on juurde tulnud. Mõned päevad tagasi kui teele sattus rattapood uurisin uue ratta hinda ja selle eest küsiti 300 $. Osmand’i kaart näitas seitset rattapoodi Hamiltons ja otsustasin vaadata siinseid hindu. Esimesse poodi kuhu sisse astusin oli tagaratta hind 170$. Asi hakkab paremuse poole liikuma. Saatsin Darale sõnumi, et olen kohal ja külastan rattapoode. Sain vastuseks: võta ühendust Chris’iga, ta aitab sind selle probleemi lahendamisel. Chris tuli väikse veokiga kohale ja võttis mind peale. Ühes rattapoes kus töötas Chris’i sõber tehti mulle allahindlust ning ma sain uue tagaratta 75$ eest. Suur probleem sai lahendatud.

Ratta olukord: Kasset ja kett on vastu pidanud üle 7000 km ja visuaalselt on veel kuskil 2000 km töökorras. Plaanin Santiagos osta uued osad ja vahetada teel olles kui õige aeg kätte jõuab. Aserbaidžaan'ist ostetud pedaalid on pöörelnud ilma klõbinata üle 11000 km ja nende eluiga võib varsti lõppeda. Eesmine väliskumm on veerenud 18500 km ning on korralikult kulunud ja täkkeid täis. Ei oska prognoosida kaua veel vastu peab, igaks juhuks on olemas kaks kasutatud mitte torkekindlat reserv väliskummi. Sadul on parandatud teibiga ja veel istumis kõlblik. Esiratta velg on kergelt kannatada saanud kuna piduriklotside vahetamisega jäin natuke hiljaks. Vigastus ei ole kriitiline, veab vast koduni välja. Ratta raam ja pakiraamid on saanud ainult rooste kahjustusi.

18.04.2017. Urenui. Uus Meremaa.

Picton’is õnnestus mul saada varajasemale praamile aga kuna praami väljumine viibis paar tundi siis jõudsin Wellingtoni pimedas. Läheduses tasuta kämpingut ei olnud ja ma hakkasin sõitma linnast välja. Kui olin läbinud 30 km siis leidsin sobiliku koha telkimiseks. Vihma hakkas uuesti sadama ja märg telk sai ülespaneku ajal täitsa märjaks. Ainuke kuiv koht telgis oli madrats.

Iga päev on sadanud hoovihma ja on pilves, eile oli esimene vihmavaba päev ja paistis päike. Tuul on kogu aeg vastu, lõuna saarel oli enamus aeg tagant tuul. Sooja on öösel 13 ja päeval 20 kraadi.

Kõrgeid mägesid mu teele ette pole tulnud. Maastik on künklik, vahel on ka tasasemat maad. Kõrgem koht on hetkel jäänud 300 m kanti.

Mõned päevad tagasi kui ratast üle vaatasin avastasin et tagaratas on kaheksas. Alustasin ratta sirgeks ajamisega aga kuidagi ei õnnestu. Ei märganud ka kohe kuna kogu velge kattis kleepekas. Tähelepanelikumalt uurides ja kleepekat ära kiskudes avastasin, et velg on ühe kodara ümber katki. Tagaratas kohe oskab õige kohas katki minna: Tais, kus sellist ratast saada ei olnud ja nüüd Uus Meremaal, kus ratta osad on väga kallid. Hetkel liigun edasi katkise veljega. Teele sattunud rattapoed on olnud pühade puhul suletud. Olukord on parem kui Tais, praktiliselt on rattal puudu üks kodar ja ratas läheb läbitud kilomeetritega rohkem kaheksasse.

Üleeile sõitis minust mööda üks rattur. Pidasin teda kohalikuks ja uurisin kas ta on kursis ratta osade hindadega. Ta ütles, et on küll. Kui vestlema hakkasime selgus, et ta on pärit USA st ja sõidab samuti ümber maailma, aga ta ei ole selline rändur nagu mina vaid võidusõitja. Tal oli kaasas minimaalne varustus ja see mahtus ühte suurde raamikotti, sadula all oli magamiskott. Suuri varustuse kotte ei olnud, ehk siis õhu/tuule takistus oli viidud miinimumini. Teel on ta olnud kaks kuud ja selle ajaga läbinud Euroopa, India, Austraalia ja peaaegu Uus Meremaa ning edasi suundub ta Põhja Ameerikasse. Tundub, et mees püsib uue Guinnessi rekordi graafikus. Hiljem uurisin internetist sellise sõidu tingimusi ning ka minu rännak sobib nendega aga esikolmikusse ma seekord ei satu. Praegune rekord on 92 päeva. Põhi tingimused olid: Algus- ja lõpp-punkt on sama, sõita võib kas idast läände või vastupidi, läbida tuleb minimaalselt 29000 km ja kogu teekond peab olema ekvaatori pikkune.

Eile hommikul telgis saapaid jalga tõmmates lõi valu selga, radikuliit tuli kallale. Panin kuidagi varustuse kokku, kui ratta selga sain ja väntama hakkasin läks olemine paremaks. Kõik „head” asjad kogunevad kokku. Köhast ja nohust pole ka veel täielikult lahti saanud

Eltham’is kohtusin Jason’iga. Ta sõitis algul must autoga mööda, siis peatus ja tagurdas tagasi. Hakkasime juttu rääkima ja ta uuris kas soovin pesemas käija. See kutse tuli nüüd küll õigel ajal. Käisin eile invaliidide wc’s oma sügelevaid kohti pesemas, seal privaatne ja ruumi rohkem. Lisaks endale sain ka riided ära pesta ja seadmeid laadida.

Odomeetri näit 18248 km ja sõiduaeg 1305 tundi

12.04.2017. Picton. Uus Meremaa

Kämpingust lahkumise hommikul paistis päike ja ma sain oma varustuse ära kuivatada.

Kõige otsem tee Pictoni oli suletud ning ma pidin sinna suunduma üle mägede. Ostsin kaasa kolme päeva söögi, joogi tagavara ja asusin teele. Tee viis mind üle kolme mäekuru, mis olid üle 900, üle 500 ja üle 800 m kõrged. Ööbisin ca 500 m kõrgusel ja hommikuti oli väljas 3 kraadi sooja.

Eile õhtul jõudsin Pictoni lähistele. Plaanisin ööbimist ühes tasuta kämpingus aga see oli mõeldud ainult autodele. Oli juba hämar kui leidsin enamvähem sobiliku koha, see asus madalal ja ümberringi oli vesi. Lootuses, et vihma sadama ei hakka panin telgi üles. Telgis pakkisin end tavapäraselt enne magama minekut soojalt sisse. Palav hakkas, termomeeter näitas 20 kraadi sooja. Öösel hakkas sadama. Hommikul hakkasin varustust taskulambi valgel kokku panema, oli lühikese aja küsimus kuna vesi minuni tõuseb. Kui sealt ratast minema lükkasin oli telk täiesti märjaks saanud ja vesi ulatus poolde saapani. Eile Blenheim’ist õnnestus osta uued vihmapüksid. Saabastele panin telgis enne väljatulekut kilekotid teibiga ümber.

Lõuna saar on läbitud, täna hommikul jõudsin Picton’i sadamasse. Sain pileti õhtul kell 19 väljuvale laevale. Kui kell 13 väljuval praamil on ruumi siis saan varem minema. Oleks parem muidu pean pimedas hakkama ööbimiskohta otsima. Praamisõit kestab kolm ja pool tundi.

Odomeetri näidud 17850 km ja 1273 tundi.

06.04.2017. Waikari. Uus-Meremaa.

Puhkepäeva ajastus oli täpselt õigel ajal sest Uus-Meremaa käis välja oma ebamugavuse trumbi. See oli tuul ja lisaks ebamugavusel oli ta ka ohtlik. Kuigi ta lükkas mind täna tagant oli mitu olukorda kus äkiline külgpuhang paiskas mind maanteele. Vedas et autot tagant ei tulnud.

Kui esimesse asulasse jõudsin läksin kõigepealt sooja kohvi jooma. Suur kruus maksis 4 $. Kaarti uurides selgus, et kämping asub samas kohas. Öö eest küsiti 5 $ ja selleks et dušši all 6 minutit sooja vett saada tuli 2$ karpi lasta. Pesin ära märjad riided ja poolmärjad riputasin lihtsalt kuivama. Katusealune oli olemad, seal sai riideid kuivatada ja vaatasin ka ratta üle. Oli ka viimane aeg. Käiguvahetaja oli lahti tulnud, ketil ei olnud piiskagi õli ja tagumised piduriklotsit olid täitsa kulunud.

Varustust kuivama riputades avastasin, et vihmapüksid on katki ja kulunud. Ei olnud ime, et jalad kuidagi ruttu märjaks said. Lisaks pükstele on ka vaja lahendada ka saabaste veepidamatus. Variandid oleksid kas odavad kummikud või vihma kaitsmed. Olukorra teeb raskemaks see, et ees on mäed ja suurem linn on kuskil 500 km kaugusel. Aialine piirang ei lase mul kuskile ankrusse jääda ja paremat ilma oodata. Homme liigun edasi ja kui vihma sajab veel siis üritan olemas olevate vahenditega oma olemist parandada.

06.04.2017. Waipara. Uus-Meremaa.

Kui vihma sajab siis on päevane ja öine temperatuur sama, jääb sinna 8 kraadi kanti. Vihma sajab juba neljas päev ja see on mulle tekitanud uusi probleeme. Näpud ja varbad külmetavad. Uued saapad ei ole veekindlad, Austraalias ka sadas aga siis ei olnud külm. Õhukesed kindad on mul kaasas, sain nendega Aserbaidžaanis samades ilmastiku oludes hakkama aga nüüd olen äkitselt sattunud külma keskkonda peale poole aastast viibimist kuumas Aasias ja väga kuumas Austraalias. Kui näpud muutusid külmast nii kangeks, et ei olnud suutelised enam käike vahetama siis oli neid vaja hakata üles soojendama ja seda tegevust tuli teha iga 5-7 km tagant. Varbaid soojendama ei pidanud, selle lihtsalt kannatas ära. Austraaliast ostetud vihmajakk teeb oma tööd korralikult, keha on kuiv.

Eile, kolmandal vihmapäeval sattus mu teele väiksam linn ja ma sain osta soojad sokid ja kindad. Jala probleemi saan ma hetkel lahendada kilekottidega. Soe sokk jalga, kilekott peale ja märga saapasse.

Peale glaubrisoola manustamist ma paastusin kaks päeva. Halba enesetunnet enam ei ole aga nohust ja köhast lahti ei saanud. Ega vist enne ei saa ka, kui vihm üle jääb või ma soojemasse põhja saarele jõuan.

Ees on nüüd uuesti mäed, kolm päeva olen sõitnud suhteliselt tasasel maal. Ümber ringi olid põllumaad, karjamaad ja okastraat aiad.

Täna teen lühikese päeva. 20 km kaugusel on tasuline kämping ja ma plaanin seal peatuda. Seadmed tahavad laadimist ja sügamise asemal tahaks ennast sooja vee all pesta. Riiete pesemine tuleb kaugemasse tulevikku edasi lükata. Ehk on seal katusealune kus saaks ratast hooldada. 

Odomeetri näit 17407 km ja 1240 tundi.

03.04.2017. Mayfield. Uus-Meremaa.

Mitmeid päevi olen otsinud kohta kus saaks mitu asja korraga ära teha: ravikuuri, riideid pesta ja seadmeid laadida. Puhkekohtade juures ei ole laadimis võimalust näinud. Suurtemate supermarketite eesruumides on elektri pistikud olemas.

Eile õhtul jõudsin väikesesse asulasse kus oli olemas wc normaalse kraanikausiga ja istumiskohad ning kahe km kaugusel telkimiskoht. Panin sinna telgi üles ja plaanisin hommikul tagasi tulla. Öösel hakkas vihma sadama ja sajab siiani. Otsustasin ravikuuri ära teha telgis. Puhkekohtades ja parkides ei ole varjualust, lauad ja pingid on lageda taeva all. Selleks on mul vaja natuke sooja vett, et lusikatäis glaubrisoola ära lahustada ja kolme tunni jooksul wc olemasolu. Ajasin välgumihkliga metallkruusis vee soojaks ning wc on siin olemas, nii et oma kõige suurema probleemi saan ära lahendada ja kahe päeva pärast olen ma jälle terve.

Suundun suhteliselt otsemat teed pidi, jälgides telkimiskohtade olemasolu põhja saare suunas. Kui aega peaks üle jääma siis suuremaid tiire teen seal. Ehk õnnestub jalgsi seljakotiga kaks päeva mägedes matkarajal rännata.

Ööbimiskohtade leidmisega väljaspool telkimisalasid olen jäänud pimeda peale. Suhteliselt keeruline aga Uus-Meremaal ei ole mürgiseid madusi, nii et võib julgelt kõrges rohus ringi liikuda. Siin ei ole ka suuri kiskjaid. Oma nuhtlus on sellegi poolest olemas ja selleks on väikesed kärbsed. Nad ei kõdita sind nagu austraalia kärbsed vaid hammustavad ja see koht sügeleb mitu päeva.

Läbinud olen 17212 km ja sõidutunde kogunenud 1225.

30.03.2017. Omarama. Uus-Meremaa.

Esimese sõidupäeva hommikul oli telgis 13 ja väljas 8 kraadi sooja. Magades jopet kasutades enam külm ei olnud, ainult natuke jahe. Peaksin nüüd Santiagoni olemas oleva varustusega välja vedama. Valgeks läheb kell 8, pool tundi varem on võimalik varustust ilma lambita kokku pakkima hakata. Pimedaks kell 20.

Kella 11 paiku on võimalik hakkata riideid seljast vähemaks võtta ning õhtul lõpetan sõitmise t-särgis ja lühikestes pükstes.

Pöörasin sisse esimesse puhkekohta, et lõunat süüa. Seal oli ees rendiauto ja paar tegi süüa. Mind kutsuti kohvi jooma ja ma võtsin kutse vastu. Nägin selliseid autosid lennujaamas ja uurisin, et kust nad tulevad. Venemaalt, no siis saama ka vene keeles rääkida. Ajasime juttu ja ma sain neilt infot telkimis kohtade kohta. On olemas androidi ja iphone äpp „Camping NZ” kus on olemas kogu info telkimiskohtade kohta: tasuta, tasulised ja ka hinnad ning lisaks veel vaba wifi, supermarketite asukohad ja muud. Töötab ka offlines aga enne tuleb kaardid alla laadida.

Esimene päev veeres allamäge, paar tõusu oli mis võtsid selja märjaks. Õhtul jõudsin telkimiskohta. Telki üles seades tunnen, et enesetunne läheb halvaks. Nina hakkas tatti jooksa ja kurk muutus valusaks. Korra Austraalias mägedes ja siin kahel eelneval hommikul oli nina kinni ja kurk imelik aga päevapeale läks üle. Nüüd siis lõi haiguse välja.

Tänane päev algas tõusuga mis algul oli lauge aga viimastel kilomeetritel tuli tugevalt pedaalidele suruda. Peale 60 km tõusu jõudsin 965 m kõrgusele ja siis algas 40 km laskumine. Täna saan ööbida telkimiskohas aga homme pean kuskil metsiku koha leidma, mis ei olegi nii kerge kuna teeääres on okastraat aiad, mäed või jõed.

Olen kohanud kolme rattamatkajat. Üksinda sõitvat sakslannat ja koos sõitvaid prantslast ja šveitslast.

Läbinud olen 16936 km ja selleks on kulunud 1207 tundi.