Eesti

02.01.2019. Otepää. Eesti

Selle reisi ajal sõitsin 17 välisriigis. Uusi maid kogunes 11 ja praeguse seisuga olen sõitnud 51 välisriigis.

Üsna reisi algul kui jõudsin Tšehhi tõusis „katkestamise kirves“ peakohale. 90 aastase tädi tervis halvenes. Olin siis 2 nädala kaugusel Münchenist ja otsustasin sealt Tallinnasse lennata õele appi. Õnnestus saada hooldushaigla koht ja ma sain oma teekonda jätkata valmisolekus tulla matusele.

Kuni Itaaliani vihma eriti ei sadanud aga selle eest sain pidevalt vastu ja külgtuult. Igavust ei lasknud tunda ka jalgratas. Austrias purunes raam. Saksamaal käiguvahetaja. Šveitsis esijooksu velg. Horvaatias vahetasin keti, kasseti ja vändakomplekti keskmise hammasratta. Bosnias läks küljepealt katki Schwalbe tagumine väliskumm. Enne Roomat purunes esiratta võll. Ratta peale kulus 200 eurot. Kui rattaga probleemi ei olnud siis anti ebamugavuse teatepulk üle vihmasele ilmale.

Olin teel 107 päeva, millest 13 ööd veetsin katuse all. Majutuse peale kulus 100 eurot. Odo näit 7025 km, sadulas istusin 549 tundi, tõusumeetreid kogunes 54995. 6 praamisõitu, 1 lendamine ja 1 rongisõit. Transpordi peale kulus 325 eurot. Kõrgem mäekuru 2066 m Alpides.

Eesti

27.12.2018. Otepää. Eesti.

Kõigepealt tagasi Itaaliasse. Peale seda kui kämpingust lahkusin muutus paariks päevaks vihmasemaks. Enne vihma panin vihmariided käeulatusse rattapeale. Kui sadama hakkas siis avastasin, et koormarihm oli ära vajunud ja keep sellevahelt kadunud. Vähepeal olin läbinud 10 km tõusu. Otsustasin, et sõidan tagasi ühe kilomeetri. Sellel kilomeetril keepi ei olnud ja ma ei tahtnud tervet tõusu uuesti võtma hakata. Leppisin uue 16 eurose vihmakeebi kaotusega. Vana vihmajakk oli mul alles aga tugevama saju korral oli targem varjualla minna, muidugi kui on kuhu minna. Iga kord ei olnud ja korra ka tundsin kuidas vesi mööda selga alla pükstesse voolab. Lähima kohani kus sai oma varustust uuendada oli 2 päeva teekonna kaugusel. Õnneks olid Decathlonid avatud ka pühapäeval. Napoli lähistel sain uue vihmajaki osta.

Peale vihma läks ilm õhtuti, ööseti ja hommikuti jahedamaks. Külmem temperatuur hommikul oli – 2,5. Päeval oli päiksekäes soe ja sõitsin lühikeste pükstega.

Nädal enne Rooma jõudmist hakkasin otsima WS kaudu peatuskohta. Saatsin viiele liikmele sõnumid aga vastust ei tulnud. 2 päeva enne Rooma jõudmist tegin viimased katsed saates veel kahele liikmele sõnumid, olin valmis kasutama hostelit või siis metsikult lendamist ette valmistama. Sealt tulid esimesed vastused Itaalias ja üks neist oli positiivne.

45 km enne Rooma hakkas esiratas vänderdama. Pelgasin kõige halvemat ja nii oligi, võll oli murdunud. Sõitsin vaikselt katkise jooksuga 35 km ja siis lükkasin käekõrval rattapoodi. Uut võlli neil ei olnud. Uue dünamoga jooksu eest küsiti 150 ja tavalise eest 80 eurot. Ma ei uskunud, et seda võlli ka teistes poodides oleks ja mu eesmärk oli võimalikult odavalt saada uus esijooks. Seadsin sammud 5 km kaugusel asuva Decathloni poole. Seal õnnestus osta 27 eurone uus jooks.

Roomas võõrustas mind WS liige Marcello ja olin tema pool 2 ööd . Seal juhtus veel selline äpardus, et esimese öö veetsin garaažis. Ta ise läks ööseks minema ja ma läksin hiljaõhtul garaaži telefoni laadimiskaablit ära tooma. Vaatasin, et korteri võti on ka garaaži võtmete kimbus ja võtsin ainult need kaasa. Kui ukse kinni tõmbasin siis selgus, et kimbus olev võti sarnanes korterivõtmega. Telefon oli mul kaasas ja ma helistasin Marcellole. Kõnele ei vastatud ja ma hakkasin esmalt proovima ust avada mingi abivahendiga. Marcello rõhutas, et kui lähen välja või tulen tuppa siis keeraksin võtmega ukse kinni või muidu on seda võimalik avada krediitkaardiga. Rahakotti mul kaasas ei olnud ja suundusin garaaži vaatama ehk leian sobiliku vahendi. Proovisin mitmeid variante aga ust lahti ei saanud. Pidin valmistuna ööbimiseks garaažis kus oli peale ratta veel telk ja madrats. Seal oli jahe ja ma ei olnud soojalt riides. Vaatasin garaaži üle ja leidsin asju millega sain ennast katta.

Ostsin lennupileti Roomast Helsingi 21 detsembriks. See päev oli kõige soodsam ja mul jäi aega Vatikani külastada ja rattakasti otsida. Marcello pakkus mulle ühte kasti aga see oli varemkasutatavatest 10 cm lühem. Lootsin leida natuke suurema aga ei leidnud, olid väga suured ja sellevõrra raskemad. Seekord võis mu kasti kaal olla max 25 kilo ja pidin ka sinna 3 kg telgi mahutama. Otsustasin väiksema kasti kasuks ja tegin proovipakkimise. Mahtus sisse aga pidin rohkem laiali lammutama.

Lennuki stardiaeg oli 07.00 nii, et suundusin rattaga lennujaama eelmise päeva õhtu ja pakkisin seal varustuse. Kogu seda protsessi kergendas kodust kaasavõetud väike pagasikaal. Kui varustus oli pakitud siis tukkusin toolipeal varahommikuni.

Peale 3 tunnist lendu jõudsin Helsingisse. Seal panin tuttavate pool ratta kokku ja õhtul sõitsin praamiga üle Tallinasse. Tallinnast hommikul rongiga Paluperra ja sealt sõitsin rattaga koju. Koju jõudsin 23 detsemberil kella 13 ja 14 vahel. „Suure Jalgrattasõidu“ väike lisapakett sai läbi.

Statistika ja kokkuvõtte lisan hiljem.

Itaalia

11.12.2018. Coreca. Itaalia.

Olen tagasi mandri Itaalias. Peale Maltat on iga päev sadanud, õnneks mitte koguaeg, on ka selgeid hetki. Ilm muutub kiirelt. On selge taevas, käin korra poes ära ning juba on pilves ja siis pole sadu enam kaugel. Peale sadu on jälle päike ja kõik kordub uuesti. Lisaks vihmale tekitab veel ebamugavust enne Maltat alanud hambavalu. Vahepeal andis sama hammas end kergelt tunda paar - kolm päeva Leedus aga nüüd pikemalt ja aktiivsemalt.

Tegin muudatuse päevaplaanis ja söön õhtusöögi hämaras peale seda kui telk on üleval. Sain nii sõiduaega juurde ja tuul on ka vahepeal diagonaalis tagant lükanud. Ca 500 km tuleb kord läbitud teed pidi tagasi sõita. Ööbinud olen kas vanas kohas või siis Sitsiilia poole minnes väljavaadatud kohtades. Kaardistasin selliseid kohti aga telefon enam ei tööta, nii et pean nüüd enda mälu kasutama.

Täna sain koha kämpingus mis on suletud aga mulle võimaldati üks öö siin peatuda. Vaja on leida peatuskoht Roomas kus saaks riided pesumasinaga pesta ja ettevalmistused lendamiseks ära teha. Rooma üritan jõuda järgmis nädala alguseks.

Odo näit 6360 km. Sõidutunde 499. Tõusumeetreid 49238 m.

Malta

05.12.2018. Rdum I-Ahmar. Malta.

Viimane öö Maltal. Homme õhtul praamiga tagasi Sitsiiliasse ja siis hakkan pedaalima Rooma poole.

03.12 jõudsin Pozzallosse ja läksin esimese, õhtuse praamiga Maltale. Kui pilet oli ostetud, siis juba kahetsesin, et järgmine päev valges üle ei läinud. Hakka nüüd pimedas otsima ööbimiskohta. Aga olgu peale, ei ole esimene kord.

Kui check in tehes mainisin et mul on ka jalgratas ja kui seda hiljem näitasin siis kutsuti mind luugi juurde tagasi. Tükk aega maadeldi seal arvutiga ja siis saadeti mind selle luugi juude kus pileteid müüdi. Seal natuke ootasin, kuna oli järjekord ja siis algas uuesti maadlus arvutiga. Mingi aja pärast öeldi ok ja anti mulle pardakaart. Hiljem kui praamilt hakkasin maha tulema, tuldi mu juurde ja öeldi, et siin on teie jalgratta piletid. Mind juhatati personaalselt koos rattaga praamile ja hiljem maha. Praamil kohtusin ka selle reisi esimese eestlasega kes töötas seal.

Jõudsin Maltale kesköö paiku. Lähim roheline laik kaardil oli 8 km kaugusel mis hiljem osutus looduskaitse alaks kus oli paar põõsast. Liikumist raskendas vasakpoolne liiklus ja ma otsustasin ööbida esimeses ettejuhtuvas pargis. Laotasin madratsi pingile ja katsin ennast jopega. Kui kohta ettevalmistasin siis tähed särasid. Hiljem kui hakkasin magama jääma siis langes näole paar piiska ja taevas oli pilves. Vahepeal langetas veel paar piiska aga suuremat vihma ei tulnud, sain öö ära veeta. Eriti mugav magada ei olnud, nii et järgmine päev vaatasin koguaeg koha järel kus saaks telki panna. Leidsin sellise koha mitu tundi enne pimedat ja läksin varakult magama. Täna võtsin kämpingu. Lisaks liiklusele selgus, et ka elektripistikud on „vasakpoolsed”. Sain teada võtte, kuidas ilma adapterita on võimalik väiksem euro hark sinna sisse lükata.

Odo näit 5945 km. Sõidutunde 467 ja tõusumeetreid 45262.

Itaalia

30.11.2018. Sitsiilia. Itaalia.

Paril passikontrollis uuriti kas tulen Albaaniast. Lugesin veel üles maad mida enne Albaaniat läbisin. Siis võeti mu pass ja mindi ruumi kontrollima. Mingi aja pärast tuldi tagasi ja öeldi, et kõik on korras. Kõigepealt suundusin varustust uuendama. Ostsin täispuhutava madratsi, isetäituvale tekkis õhumull keskele ja ta võtab nüüd torked enda peale. Sain ka torkekindla Vittoria väliskummi ja uue veekindla tasku passi ja telefoni jaoks. Jahivarustust seal ei olnud nii et saapad jäid ostmata.

Esmane plaan oli sõita mööda lõunarannikut Sitsiiliani. Kui ette sattus kiirtee ja ümbersõidul oli sild remondis siis muutsin suunda ja suunusin üle mäeaheliku läänerannikul. Ees oli 90 km vaikset tõusu 900 meetsini ja siis 30 km kiiret laskumist. Tee Sitsiiliani on küll lühem aga ma pean nüüd sama teed pidi tagasi tulema.

Kuigi Itaalia võttis mind päikesepaistega vastu siis olukord muutus läänerannikule jõudes. Hakkas sadama aga tuul oli veel mõõdukas. Leidsin ööbimiskoha mere ääres mahajäätud majakse juures. Panin telgi betooni peale. Öösel hakkas trall pihta, tugev tuul ja vihm, kuna telki fikseerida polnud võimalik siis hakkas ka vesi minuni jõudma. Hommikul olin päris korralikult märg ja valasin vee tegist välja. See päev sadas hästi korralikult ja tugev külg tuul. Päris mitmel korral läksin varju alla ja ootasin kuna tugevam vihmahoog taandub. Ööbimiskohta hakkasin vaatama varakult ja leidsin selle merest eemal. Kuigi seekord betooni ei olnud ei saanud ma jälle telki fikseerida. Pinnas oli pehme ja vaiad ei püsinud maas. Kordus sama asi.

Neli ööd ja päeva sadas. Neljandal päeval tuul vaibus ja vahepeal oli ka selget taevast näha. Sain osta uued saapad ja pääsesin märgadest jalgadest. Vaatasin ratta üle, pidurid ja käiguvahetus ei töötanud enam korralikult.

Peale lühikest paamisõitu jõudsin Sitsiiliasse. Õnnestus natuke seadmeid laadida. Kaks nädalat ei ole mul õnnestunud ennast ja riideid pesta. Plaanisin warmshowersit proovida aga kui nutitelefoniga tegutsema tahtsin hakata siis telefonil pilti ette ei tulnud. Mul on ka kaasa teine nutikas. Vana veteran aga aku probleemiga, laeb väga aeglaselt. Viimati kontrollisin ta korrasolekut Montenegros, siis oli kõik ok. Nüüd käima ei lähe. Täielik vedamine, navigatsioon ja internet rivist väljas. Panin talle akupanga taha, tuluke hakkas põlema aga protsente ei näita. Läksin magama ja jätsin akupanga telefoni toitma. Hommikul oli pank tühi aga telefon käima ikka ei läinud. Ma ei jätnud jonni ja hommikul panin ta dünamo laadija külge. Mingi hetk juhtus ime ja ekraan lõi helendama ja telefon näitas mulle 1 protsenti. Ehk veab ta mind koduni välja ja uut telefoni ei pea ostma. Kuidagi see reis on mul väga kulukaks läinud.

Sõidan ja laen akut kui ette tuleb kämpingu silt. Suuri lootusi ma selle lahtiolekule ei pannud aga läksin vaatama ja nii uskumatu kui see ka ei olnud oli kämping avatud ja hind 12 eurot.

Sain riided ära pesta ja seadmeid laadida aga selgus, et elektroonika valdkonnas on veel kaotusi, mul ei tööta enam akude laadija. Varem lõpetas koostöölepingu mp3 mängija ja arvuti hub.

Kolme nelja päeva pärast peaksin jõudma Maltale. Aega ei ole enam palju jäänud ja Monaconi ma vist välja ei venita. Hoog on täitsa maas, koguaeg on mingid takistused ees. Variant on nüüd sõita Roomani, käija ära Vatikanis ja lennata siis koju. Tahan koju jõuda selle aasta numbri sees. Hea oleks kui enne jõule aga sobiks ka enne uut aastat. Vaja on nüüd kaardil mõõtmised ära teha.

Odo näit 5700 km. Sõidutunde 447 ja tõusumeetreid kogunenud 42948.

Albaania

21.11.2018. Durres Bari praamil.

Olen mugavamaks ja laisemaks muutunud. Ei viitsinud läbi talviste mägede sõita. Teisel päeval Montenegros kui hommikul mega tuulega 1450 m kõrguselt laskuma hakkasin siis sain aru, et olen mägesid alahinnanud. Tuul on tugev ja külm. Teed käänulised, auklikud ja kitsad. Piirded puuduva. Pidurid töötavad viletsalt, kuigi veljed ja klotsid on uued. Olukord muutub veel hullemaks kui vihma või lund hakkab sadama. Mõtlesin siis suuna  muutuse peale.

Kolasinis järgmisel hommikul oli ööga kerge lumi maha tulnud. Vaatasin windy.com lumekaarti ja olukord Kosovo suunal oli lumisem. Ei jõudnud läbi lipsata. Läksin kergema vastupanu teed ja keerasin lenksu Albaania suunas, olgu siis tasasem maa ja vihm. Küprosele on plaanis kunagi sõita ja vaatan siis Kosovo ja Macedonia ka üle. Ainult siis mitte talve hakul.

Kolasinis kui võõrastemajas varustust rattale laduma hakkasin avastasin et rullmatt on kadunud. Tõin oma asjad enne välja ära ja siis ruumis tegin viimase viberi kõne. Vaatasin lähiümbruse üle, äkki tuul lennutas minema aga ei leidnud. Et keegi selle varastas on vähetõenäoline, maja ei asunud ka väga tee ääres. Olukord ei olnud kriitiline, mul oli isetäituv ka olemas. Rullmatti kasutasin aluskihina, et okkalised taimed isetäituvani ei ulatuks ja söögipausidel istumiseks kui pinki ei leidnud.

Piiriületus kulges probleemideta ja hakkasin sõitma Durrese suunas, et praamiga Itaaliasse suunduda. Üle pika aja oli hea tasasemal maal sõita ja ühel päeval oli ka tagant tuul. Eilne päev algas tugeva vastutuulega millele järgnes korralik vihm. Uus vihmakeep teeb oma tööd korralikult. Vahepeal on saapad katki läinud ja jalad saavad märjaks. Kui Barile jõuan siis külastan kohe Decatloni ja ostan uued. Samuti madratsi ja väliskummi.

Durreses passikontrollis oli minu ees bulgaaria numbrimärgiga auto. Tal läks päris kaua aega. Lõpuks tuli kontrollija välja viipas, et kõrval putkasse pöörduksin ja läks autot kuhugi tagasi suunama. Kõrval putkas ma kohe löögile ei pääsenud kuna auto oli ees. Kui tegelane putkasse tagasi jõudis siis mõtlesin, et mina teda ei karda ja läksin tema juurde. Peale paari küsimust võttis mu passi tuli putkast välja läks kõrval putka akna juurde, rääkis midagi ning tuli siis minu juurde. Andis passi tagasi ja soovis head reisi. Tundus olevat selline inimene, et kui midagi leiab siis peedistab, kui ei leia siis lihtsalt tekitab äreva olukorra. Naljakas oli praamile mineku juures see, et kõik ilma sõidukita reisijad käisid turvaväravst läbi ja pagas lasti röntgenist läbi. Autosid ja mind ei kontrollinud keegi.

Odo näit 5096. Sõiduaeg 399 tundi. 37717 m tõusu.

Montenegro

16.11.2018. Kolasin. Montenegro.

Peale hostelit hakkasin liikuma Montenegro suunas. Olin ca 250 m kõrgusel ja tee hakkas tõusma. Teadsin, et lihtne elu saab läbi. Enne piiripunkti kui olin läbinud 30 km läks tagakumm sisinal tühjaks. Kartsin kõige halvemat ja nii oligi, välimisel kummil oli küljepeal väike pragu sees. Reservis oli mul üks kokkulapitav ja viimasel hetkel võtsin kodust vana naelkummi ka kaasa. Panin naela alla, see tunduvalt vastupidavam.

Piiripunkti mis asus 1000 m kõrgusel jõudsin tund enne pimedat. Peale seda läks laskumiseks aga ma valisin ööbimiseks esimese sobiva koha.

Välisministeeriumi lehel mainitakse seda, et mõistlik on end ise politseis registreerida. Otsustasin politseist läbi minna ja selle registreerimise ära teha, see jäi mul teele ette. Seal selgus, seda teha ei saa kuna olen läbisõidul. Oleks saanud registreerida kui mul oleks olnud kindel ööbimis aadress. Selgitasin, et kuna sõidan rattaga siis igal õhtul asustatud punkti ei jõua. Politseinik soovitas piiril, kui peaks tekkima probleem selgitama oma olukord ära. Otsustasin, et ühe ööbimise teen võõrastemajas või hotellis. Täna jõudsin lõuna paiku Kolasini ja võtsin võõrastemaja ära. Eriti odav ei olnud, pidin 30 eurot välja käima aga tühja temaga. Vähemalt on üks registreerimine olemas. Horvaatias pidi ka selline nõue olema aga sel piiril passi isegi ei skaneeritud ainult vaadati ja oligi kõik. Kämpingus seda ei tahetud nähagi. Olen nendes Balkani maades kus peaks kehtima registreerimise nõue, vähemalt ühe majutuskoha võtnud. Välja arvatud Horvaatia, sealt panin ümbermaailma reisi ajal ainult metsiku telkimisega läbi.

Sõita on nüüd raske ja jahedamaks on läinud. Kolmel ööl on jahe olnud. Esimene oli 1000 m kõrgusel. Teise öö veetsin 1450 m kõrgusel ja siis panin ennast soojemalt riidesse. Viimase veetsin 1580 m peal. Enne telki minekut langes temperatuur – 1 peale.  Panin siis kõik oma riide trumbid käe ulatusse. Kõik läks öösel käiku. Palju siis külma oli, täpselt ei teagi. Hommikul hambaid pesta ei saanudki, vesi oli külmunud. Ärkasin krabina peale. Mõtlesin, et vihm veel puudus. Taevas oli pilves aga tibutas lund.

Praegune päevateekond on jäänud 40 ja 60 km vahele. Kõike kaasavõetud varustust ja riideid olen kasutanud.

Odo näit 4826 km. Sõidutunde 377 ja tõusumeetreid 36328.

Bosnia ja Hertsogoviina

12.11.2018. Trebinje. Bosnia ja Hertsogoviina.

Kui riided hakkasid pesupäeva küsima siis hakkasin kämpingut otsima. Esimene oli suletud. Teine mis ette sattus oli värav avatud aga mitte ühtegi hingelist. Kõik ruumid olid ka lahti ja soe vesi ka olemas. Otsustasin senikaua kuni asi selgub arvuti laadima panna ja riided ära pesta. Kui riided olid puhtaks pestud ja plaanisin ise ka pesemas ära käija siis ilmus üks tegelane välja ja teatas et kämping on suletud. Kõige suurema probleemi, riidepesu olin ära lahendatud. Mõtlesin, kui lähiajal midagi ette ei satu siis jätkan sõitu ja üritan uuesti järgmine päev. Aga õnnestus leida lahtiolev kämping ja hind oli ka normaalne. Sain ennast ka pesta ja seadmeid laadida

Horvaatias kulges mu tee mööda mere äärt suhteliselt vaiksete tõusude ja langustega. Kõrgeim koht oli 350 m. Oli ööpäevaringselt soe, hommikul sai lühikeste pükstega teele mindud. Telkimiskohtade otsimisega tuli vaeva näha. Paljudes kohtades olid keelumärgid ja kui tee oli täitsa mere ääres siis polnud lootuski leida. Pidin jälgima kaarti ja aegajalt ka lühema sõidupäeva tegema kui sobiv koht ette sattus.

10.11 õhtul jõudsin Bosniasse. Plaanisin raha vahetada ja mõningad söögi ostud teha. Peale piiriületust rahavahetus kohta ei olnud ja pood oli kinni ning väike, kaardiga maksta poleks vast saanudki. Järgmine koht kus olid poed asus 90 km kaugusel. Mul oli vähe saia ja joogiks 2 liitrit colat. Oli ka liiter vett, mida kasutan hambapesuks aga see kõlbab ka joogiks ning veepuhastus filter. Saan hakkama. Tavapäraselt kui ei ole palju tõuse ja väga tugevat vastutuult sõidan 70 ja pluss km päevas.

Täna jõudsin Trebinjesse ja võtsin hostelis 20 eurose privaattoa. Homme jätkan teekonda ja jõuan Montenegrosse. Siis algab selle reisi raskeim etapp. Palju tõuse ja läheb jahedamaks. Olen merest kaugemal ja täna hommikul oli 3 kraadi sooja. Luure andmed näitasid, et 1800 meetriseid mäekurusid tuleb mitu.

Odo näit 4636 km. Sõiduaeg 357 tundi ja tõusumeetreid kogunenud 32321.

Itaalia

28,10,2018. La Salute di Livenza. Itaalia.

Eelviimasel päeval Saksamaal leidsin bussipeatusest nutitelefoni. Otsustasin omanikku ise mitte otsima hakata ja telefon politseisse toimetada. Politseijaoskonna asukoht oli kaardil olemas ja peale söögipausi suundusin kesklinna tagasi. Politseis kui mu nime kirja pandi telefon helises. Helistaja oli omanik ja ta pidi 10 minuti pärast telefonile järele tulema. Politseinik uuris, kas jään omanikku ootama. Vastasin, et ei. Ma ei vaja personaalset tänu, Sain passi tagasi ja jätkasin teekonda.

Peale Saksamaad suundusin edasi Austriasse. Laskusin 800 m pealt 400 meetrile ja sealt edasi oli urbaniseeritud tasane maa Liechteinsteinini. Sealt edasi Šveitsi ja üle Alpide. Sattusin peale rattateele mis suundus Churi ja sinna poole ma olingi teel. Maastik oli tasane ja vaikset tõusu näitas ainult altimeeter. Mingi hetk muutus tõus järsemaks ja mõnedes kohtades läks tee juba sinka vonka üles. 1500 m peal oli hommikul 3 kraadi sooja. Ees oli San Bernandino kuru, 8 km ja 500 m tõusu. Mäekuru asus 2066 m kõrgusel. Kuigi päike paistis ei olnud ilm eriti soojemaks läinud. Panin sooja mütsi pähe, jope selga, pikad püksid jalga ja kindad kätte ning enne laskumist mõtlesin saksa rattamatkaja peale keda päev varem kohtasin. Temal soojasid riideid kaasas ei olnud, ütles, et sõidab soojas piirkonnas. Kohtusime 1000 m kõrgusel ja seal oli üllatavalt soe oktoobri kuu kohta. Ega seda külma ala  väga pikalt ei olnud, kui olin paarkümmend km ja kuskil 600 m laskunud oli jälle soe. Laskumine oli järsk ja käänuline, koguaeg olid pidurid peal. Kui lõpuks olin ca 400 m peal siis avastasin, et pidurdamisel esiratas jõnksub. Velg oli vana ja ei pidanud enam seda pidurdamist vastu ning murdus. Ma ei hakanud Šveitsis uurimagi palju uus velg ja ratta ümberladumine maksab vaid võtsin suuna Itaaliasse. Lõuna suuna asemel suundusin edelasse. Saksamaal kui käiguvahetaja katki läks siis otsustasin peale Itaaliat Monaco asemel sõita San Marinosse ja sealt Balkani maadesse. Kolm mägede ületust jääb ära ja Balkani maade mägedes ei pea ka külma ja lumega sõitma.

Itaalias Ispra linna rattapoes oli sobilik velg olemas. Jooksu ümberladumine võttis aega üks tund ja maksma läks mul see 50 eurot. Üks probleem oli mul veel tekkinud, nimelt kui uuesti Austriasse jõudsin siis hakkas kett üle andma. Uurisin ka uute veoosade hindu ja need jäid 55 euro kanti. Osasid ostma ei hakanud, plaanisin enne vaadata Decathloni hindasid.

Otsustasin võtta kämpingu mis asus linna lähedal. Ööbisin metsatukas ja hommikul suundusin sinna. Küsiti 18 eurot, jääb ära. Pöörasin otsa ringi ja sõitsin minema. Edasine plaan oli leida avalik wc ja seal riided ära pesta. kaart näitas ühte kohta 15 km kaugusel järve ääres. See oli park kus wc oli lukus aga väljas oli kaks kraanikaussi koos veega ja elektri pistik. Kuigi kraanikausid olid umbes sain ma oma riided seal pestud ja voolava vee all loputatud ning seadmed laaditud. Ise lobistasin ennast ka seal kraanijuures puhtaks.

Kui esimesse supermarketisse sisse astusin siis vaatasin küll, et kõik on väga kallis aga kui hiljem Lidl ette sattus siis selgus, et saab ka söögikraami tunduvalt odavamalt.

Võtsin ühendust tuttava sloveenlasega kellega kohtusin Otepääl. Ta on ka warmshowersi liige ja suvel uuris ööbimisvõimalust minu juures. Andsin talle positiivse vastuse aga ta teatas, et ei jõua kohale ja sõidab Otepäält läbi päev hiljem lõuna paiku. Kutsusin ta siis lõunasöögile. Uurisin tema käest ratta osade hindu Sloveenias. Kana ta novembri algul läheb järgmisele rattatuurile siis olen ilma puhkepäevateta sõitnud, et temaga kohtuda.

Sõitsin läbi San Marino, mis on ühtlasi 46 riik kus ma rattaga sõitnud olen.

Odo näit 3789 km. Sõiduaeg 289 tundi. Tõusumeetreid kogunenud 24717.

Saksamaa

13.10.2018. Lindenberg. Saksamaa.

Saksamaale jõudes hakkasin rattapoodides uurima kasseti ja keti hindasid. Olukord oli selline, et rattapoodides hinnad olid veel kallimad kui Austrias. Varasemalt olin ostnud ratta osasid ja tööriistu Decathlonist aga seda poeketti seekord minu teele ette ei jäänud.

Teisel päeval Saksamaal künkast üles sõites tuli kett kasseti pealt maha ja tõmbas käiguvahetaja kõveraks. Tee oli kitsas, mina oma rattaga ei saanud edasi ega tagasi. Tõstsin ratta kraavi ja hakkasin ketti küljest ära võtma. Üks vastassuunast tulev auto mille roolis oli naine peatus ja tuli uurima kas mul on probleem. Seletasin olukorra ära. Teised autod võtsid ka hoo maha ja naisel õnnestus mu ratas ühe kaubiku peale kaubelda. Kaubikus minu jaoks ruumi ei olnud nii et istusin naise autosse, mis tegi kiire U pöörde ja kihutas kaubikule järele. Kui linna jõudsime siis ratta pood oli veel lahti aga minule sobiliku käiguvahetajat seal ei olnud. Pakuti Acerat aga see mulle ei sobinud. Ta on väiksem, temaga majandamiseks on vaja tähtvõtmeid ja hind oli 30 euri. Olen seda varem proovinud 34 hambaga megarange kassetiga kasutada aga mina teda korralikult tööle ei saanud. Nüüd on mul veel suurem 40 ne kassett.

Otsustasin järgmine päev läbi käija teised rattapoed. Võtsin käiguvahetaja küljest ära ja lõikasin keti selliselt et ta sobiks ühele käigule. Sõita sain aga kett oli pinges ja ragises täiega. Leidsin ööbimiskoha linna lähedal metsatukas ja järgmine päev läksin vaatama kahte ülejäänud rattapoodi. Üks oli kinni ja teist ei olnudki. 20 km eemal oli suurem linn. Otsustasin hääletad. Kaks kaubikut peatusid, üks oli täis ja teisel oli teine suund. Üritasin ketile anda vabamat lõtku ratta asendiga aga see ka ei toiminud. Nii ma siis hakkasin liikuma ratas käekõrval järgmise linnani, kui laskumine ette tuli siis sain ka peale istuda. Kuna laskumisi oli parajalt siis edasi liikumine läks päris sujuvalt. Rosenheimis käisin läbi neljast ratta poest aga minule sobiliku ei olnud. Pakuti tellimis võimalust kahe päevase ooteajaga ja kahes poes raiuti, et Acera ja Altus sobivad ka. Kui uurisin, et kui ostan selle ja pane peale ja siis näitan teile et ei sobi kas siis võtate selle tagasi. Ei siis on ta juba kasutatud. Olgu, pange siis ise peale ja ma olen ise juures. Kohe ei saa, järjekord on ja peab veel vaatama kas kett sobib jne.... Hakkasin käiguvahetajat sirgeks painutama, eesmärk oli ta saada tööle vähemalt ühe käigu peale. See isegi õnnestus, kuigi väga tugeva surumise ajal hakkas ta tõmblema. Enne pimedat sattus mulle ette veel üks rattapood. Oli suur iseteeninduslik pood. Muidugi minule sobiliku Tourney seal ei olnud aga Acera ja Altuse eest küsiti seal 20 ja 22 eurot. Ostsin ära Altuse, selle juures sai majandada kuuskant võtmega. Alustasin käiguvahetaja pealepanekut poe ees kuna kahtlustasin, et kinnituskoht võib olla kõver. Nii oligi ja ma läksin poodi tööriista küsima. Tööriista laenati aga rõhutati, et pood suletakse poole tunni pärast ja me tahame seda tööriista kindlasti tagasi saada. Ütlesin, et toiming võtab aega paar minutit ja liigset raskust ma endaga kaasas vedada ei taha. Kui asi tehtud siis suundusin lähima rohelise laigu poole.

Järgmine hommik hakkasin kogu seda kupatust reguleerima. Kett oli vaja lühemaks lõigata ja kassett logises, mis oli ka põhjuseks miks kett üle jooksis. Ostu tehes arvestasin sellega, et kõige suuremat hammasratast ma kasutada ei saa. Nii ongi, kui väga tahta siis saab ka selle kõige aeglasema käigu sisse aga selleks tuleb jõudu rakendada. Kogu see asi juhtus väga „õigel ajal”, sest järgmine päev ootasid mind ees 17% ja 15% tõusud. Lea ütles sellepeale: ise ütlesid et Euroopa on igav ja midagi ei juhtu, nüüd on sul olnud vähemalt hulgaliselt tegevust.

Odo näit 2686. Sõidutunde 205. Tõusumeetreid 18666 ja kõrgeim punkt hetkel Saksamaa 945m.

Austria

05.10.2018. Thalheim. Austria

Tsehhis viimasel ööl oli temperatuur – 1. Külm ei olnud, kui tavaliselt kasutan magamiskotti tekina siis sel ööl pugesin kotti. Maastik muutus tunduvalt künklikumaks kui seda oli Poolas. Üles sõites oli palav aga alla sõites jälle külm, kogu aeg pidi riietusega mängima.

31.09 jõudsin Austriasse. Võtsin suuna Doonau poole ja hellitasin lootust, et seal on tasasem maa. Kui jõudsin Doonau äärsesse Kremsi siis lisaks tasasusele oli ka veel boonuseks mõlemal pool Doonaud looklevad rattateed.

Kui Krems oli seljataha jäänud siis tund enne pimedat hakkas ratas äkki vänderdama. Esimese hooga ei saanudki aru mis viga on. Kui olin kotid küljest ära võtnud siis avastasin et ratta raam oli tagakahvli juures murdunud. Lükkasin ratta ülesmäge metsatukani ja leidsin seal telkimiskoha. Hakkasin osmand ist otsima auto teenindusi aga kaart lähiümbruses neid ei näidanud. Saatsin sms i kahele warmshowerlasele aga vastust neilt ei tulnud. Olin kahe linna Melk ja Kremls vahe. Rattapoodide asukohtasid näitas kaart Kremsis ja see oli ka suurem linn. Otsustasin järgmine päev tagasi pöörduda Kremsi ja alustada otsingut rattapoest lisaks keevitusele oli teise variandina ka uus kasutatud raam. Esimese rattapoes auto teeninduse asukohta öelda ei osatud aga anti ühe töökoja aadress mis asus linna teises otsas. Lisaks oli võimalus osta kasutatud ratas 79 euro eest. Mingi variant juba tekkis, laduda ratas ümber. Suunusin edasi järgmisesse rattapoodi. Seal juba osati mind juhatada Mercedese tennindusse mis asus päris ligidal. Teeninduses keevitati raam kokku, pakuti veel kohvi ka ja seda ainult "tänan" eest. Nüüd oli ära see koht kus terasraami valik ennast õigustas. Arvatavalt jääb see selle ratta vimmaseks sõiduks.

Leedust saati on mind saatnud ratta probleem mille üks põhjus võis olla pragunev raam.

Täna jõudsin Thalheimi, sain eile warmshowerlase Gerherdiga ühendust ja peatun tema pool. Ta on mulle ratta ülevaatusel nõu ja tööriistadega abiks olnud. Ratta ülevaatusel selgus, et kett on tugevalt veninud ning mõned kasseti hammasrattad kulunud. Teine probleemi tekitaja võis olla ketiõli. Kasutan märja ilma õli aga vihma pole eriti sadanud. Nii määrdunud ja kleepuvat ketti pole mul varem olnud, vaatamata sellele et olen seda ketile pannud väga vähe. Käisin läbi kohalikus rattapoes, et osta uus kett ja kasett. Laual oli kaks varianti: 1.Osta uus kett ja kassett. Lasta rattapoes uue ja vana kasseti lahti puurida ja panna ise kahest uus kokku kus säiliksid vana suured hammasrattal mis on mugavad mäkketõusul. 2. Osta uus kett ja kassett. Tasasel maal kasutada uusi osi ja mägisel alal vanu. Osade hinnad olid natuke liiga kallid. Olles kursis Saksamaa hindadega siis otsustasin selle ostu ära teha Saksamaal. Sinna on jäänud ca 200 km.

Edasi suundun Salzburgi ja siis Saksamaale.

Odo näit 2230. Sõidutunde 167. Tõusumeetreid kogunenud 14116.

Tsehhi

30.09.2018. Pohorelice. Tsehhi.

Poolas üllatas mind see, et igal pühapäeval ei olegi enam supermarketid lahti. Sel aastal on tehtud muudatus, kuus kahel pühapäeval on avatud ja kahel suletud. Mina sattusin sellele suletud ajal. Sain infot, et väiksemad poed võivad olla lahti aga kõigis ei pruugi olla kaardimakse võimalus. Leidsin ühe poe ja õnneks oli ka kaardimakse võimalus, sularaha mul ei olnud.

Elasin üle veel ühe tormise öö metsas. Ilmaennustus ennustas veel järgmist tormist ööd, nii, et pidin vaatama lagedama ööbimiskoha. Praegune telk on mul tormikindel ja elab üle ka kitsastes tingimustes püstitamise ajal peale kukkumise. Kohta hakkasin otsima tund enne pimenemist ja leidsin selle jõe ligidal heinamaa ääres. Muidu sobis ööbimiseks iga kaardil olev roheline laik.

Torm tõi kaasa väga tugeva vastutuule ja ma suuna kõige otsemat teed pidi Krakowi peale ja sealt edasi Oswiecimi. Seal külastasin ma II maailmasõja aegset saksa koonduslaagrit, mis on praegu muuseum. Sissepääs oli tasuta ja sain  kaubale parkla teenindusega kes lubasid rattal silma peal hoida.

27.09 jõudsin Tsehhi mis on 41 välisriik kus jalgrattaga sõidan. Esimene õhtu oli selline mis pakkus natukene ärevust. Valisin tavapäraselt ööbimiseks rohelise laigu. Enne metsatukka jõudmist läbisin asustatud ala kus inimesed olid väljas. Kui olin sobiva ööbimiskoha leidnud ja telgi püstitanud sõitis teepeal auto mööda ja lühikese aja pärast suundus tagasi. Mulle tundus see kahtlane, kas tuldi tegema kontrollretke. Igaks juhuks paigutasin ratta nii, et teepealt tulev valgus ei paneks rattaid helkima. Kui olin telgis ja rääkisin telefoniga siis langes telgile valgus aga auto mootori müra ei olnud kuulda. Lõpetasin kõne ja vaatasin telgist välja, tee pealt valgustati metsa kahe taskulambiga. Võtsin telefonilt aku välja, et tagasi ei helistataks ja jäin ootama. Valgus kustus, metsa poolt oli kuulda liikumise raginat aga valgust mitte. Võis olla ka metsloom. Igaks juhuks hoidsin oma varustust sel ööl nii, et saan selle kiirelt kokku pakkida ja lahkuda. Ega ma täpselt ei teagi kuidas siin suhtutakse metsikusse telkimisse ja millega tegu oli, kas lihtsalt kokkusattumus või siis ränduri vaistu ettenägelikkus. Igaks juhuks järgnevad ööd olin inimasustusest eemal veetnud.

Hakkasin otsima kohta kus saaks ennast ja riideid pesta ja seadmeid laadida. Proovisin kahe warmshowerlasega kontakti saavutada aga see ebaõnnestus. Pohorelices suundusin kämpingu poole. See oli suletud aga mulle siiski võimaldati üks öö seal peatuda. Sain elektri telki ja kraanikausis külma veega eenast ja riided ära pesta. Õhtul kõik ruumid suletakse, kaasaarvatud WC. Hommikul lubati kohale tulla ja siis saan oma pikendusjuhtme el kapist kätte.

Homme jõuan Austriasse. Seal võtan ma suuna Saksamaa poole.

Odo näit 1861. Sõiduaeg 139 tundi. Tõusumeetreid 12176, Evrest on üks kord võetud.

Poola

22.09.2018. Stare Kaliszany. Poola

Poolas valisin endale teekonna järgmiselt. Vana tuttav Augustow, siis Lomza, Siedlce, Tarnobrzeg, Krakow ja Oswiecim. Hetkel asun Tarnobrzegi ligidal. Olen sõitnud erinevatel teedel aga kui võimalik siis kasutan kõrvalisi teid kus liiklus on olematu aga teed reeglina vanad ja auklikud.

Kolm päeva tagasi läks ilm suviselt soojaks ja temperatuur oli 27 soojakraadi ringes, minu ratta termomeeter näitas päikese käes üle kolmekümne. Hakkasin otsima otsima jõge või järve kus saaks ennast ja riideid pesta aga sobiliku kohta ei tulnud. Eile otsustasin võtta kämpingu, Kaart näitas asukohta ja ma jäin laagrisse enne seda ca 10 km metsatukas, et järgmine päev varakult täie raha eest teenust kasutada. Öösel ärkasin üles tugeva tuule peale. Õnneks telgi peale langesid puude asemel ainult käbid. Hiljem hakkas vihma sadama. Hommikul vihm jäi üle ja sooja oli mõnusalt 13 kraadi. Kämping oli suletud, hooaeg on selleks korraks läbi saanud. Üritasin esimest korda Euroopas warmshowersit. Positiivne vastus tuli hästi ruttu ja täna õhtul on mul peatuskoht olemas.

Odo näit 1260, sõidueag 93 tundi ja tõusumeetreid 7665.

Leedu

15.09.2018. Geibonys. Leeedu.

Startisin 07.09 kell 10.30. Enne avastasin veel jalgrattal kaks probleemi. Üks pedaal logises. pedaalid olid vastu pidanud üle 28000 km ja ma unustasin neid kontrollida enne uute osade ostmist. Teise asjana avastasin et tagarattal on üks kodar lahti. Kui jooksu rattal koju transportisin siis sai see löögi kõnnitee äärekivilt. Kõigepealt võtsin suuna Väimela peale et sealses rattaremondi töökojas lasta spetsialistil tagajooks üle kontrollida. Õnneks midagi kriitilist ei olnud ja sain ka uued pedaalid.

Lätis sõitsin neli päeva ja läbisin Aluksne, Karsava, Dagda ja Kraslava. Leedus kulges teekond läbi Visaginas, Ignalina, Moletai ja Elektrnai. Maastik on olnud künklik, nii et ronimist on parajalt olnud. Tuulega siiamaani vedanud ei ole, on kas vastutuul või küljekas. Päeva teekonna pikkus olenevalt tuule tugevusest on jäänud 90 kuni 110 km vahele.

Täna on esimene puhkepäev ja ma olen külas vanal tuttaval. Rohkem külastusi seekord Leedus ei toimu ja homme jätkan teekonda Poola suunas.

Odo näit 653 km, sõiduaeg 48 tundi ja tõusumeetreid on kogunenud 4342.

Eesti

06.09.2018. Otepää. Eesti.

Homme, 07.09. suundun ma pea nelja kuulisele rattamatkale Lõuna Euroopasse. Plaan on sõita 21 välisriigis millest osad on väga väikesed nagu näiteks Liechtenstein, Monaco, San Marino ja Vatikan. Teekonna pikkuseks võib kujuneda ca 8000 km. Kõigepealt võtan suuna Liechtensteini peale. Sealt edasi on mul kaks varianti: esimene variant oleks võtta suund Monacole ja siis läbi Itaalia (läbides ka San Marinot ja Vatikani) suunduda Maltani, Vahepeal muidugi tuleb kasutada praame. Peale Maltat tagasi Itaaliasse ja Barilt sõidaks praamiga üle Aadria mera Albaaniasse ning jätkaks sõitu Sloveenia suunas. Lõpp-punkt oleks siis Ljubljana. Teine variant oleks Peale Liechtensteini sõita läbi San Marino Sloveeniasse ning teha teistpidi ring, ning lõpp-punkt võiks siis olla peale Monacot kuskil Lõuna Prantsusmaal. Tegemist on plaaniga ning välistatud ei ole mingid muud variandid. Lõplikud otsused teen teel olles. Tervisekindlustus katab tervet Euroopat, nii et manööverdamis ruumi on.

Kodus tagasi plaanin olla enne jõule. See kuidas ma tagasi saan on veel lahtine, variandid on lennuk, buss või midagi muud. Hakkan variante uurima mõned nädalad enne sõidu lõppu.

Varustus on pakitud ning kaal koos rattaga (ilma toidu ja veeta) on 44 kg. Kuigi suundun lõunasse on mul kaasas soojad riided. Alpides, teel kus ma plaanin mägedest üle tulla on praegu juba lumi maas ning pooleteise kuu pärast kui sinna jõuan on arvatavalt lund rohkem ja miinus kraadid ning ka Balkani poolsaare mäed ei hiilga talvel erilise soojusega.

Rattale panin külge uued vändakomplekti hammasrattad, keti, Sunrice 8s 11 – 40t kasseti (mägedes ronimine on nüüd varasemast tunduvalt kergem), tagajooksu, sadula ja Schwalbe Maraton Plus Tour valiskummid.

Esimene välisriik on vana tuttav Läti ja sinna ma jõuan laupäeval.