Jalgrattaga Põhja Euroopasse

14.01.2017. Serengan. Bali. Indoneesia.

Teel olles tugijalg murdus, Türgist ostetud Schwalbe Marathon Plus  rebenes küljepealt katki, pidades vastu ainult 4000 km. Panin kokkuvolditava reservi alla ja üritasin teepeal ette jäänud rattapoodidest uut osta, ei õnnestunud.

Kaotasin ära Vaude koorikjope. Ta siinseid vihmasid ei pidanud, olin minutitega läbimärg. Plaanisin osta vihmakindlama keebi ja koorikjopet kasutada tuulekaitseks. Panin ta rattakoti rihma vahele kuivama ja kui peatuse tegin avastasin et on kadunud. Solvus vist mu peale ja hüppas maha. Sõitsin mõned kilomeetrid tagasi aga jopet ei leidnud.

Jaava liiklus on päris hull. Vahet ei ole kas sõidad väiksematel teedel või suurtel, igal pool on auto autos kinni. Napikaid on parajalt olnud, kolm riivakat ja mööda sõitvast bussist kukkus mulle ja rattale otsa teismeline poiss. Kuna kiirused olid väiksed siis poiss viga ei saanud ja ma ise jäin ka püsti. Lisaks liiklusele on ka teeolud kohati viletsad, lisaks aukudele on ka veel tee äärtes künkad. Kõik, mis kuidagi moodi liigub on teedel. Kui palju ta musta tossu välja ajab ei huvita kedagi. Kui mõni veok tõusul ära kooleb siis ohukolmnurgaks sobib ideaalselt  auto taha asetatud oks. Omamoodi huvitavad sõiduvahendid on rollerid. Nendega veetakse kõikvõimalikke asju ja koorma mõõtmed ja ei jää eriti alla veokite omadele. Ta on ka viieliikmelisele noorele perele ideaalne sõiduvahend.

Valisin ome teekonna selliselt, et mägesid eriti ette ei jääks. Tasasel maal olen ma vähem haavatav.

Ööbimiskoha leidmisega jäin tavaliselt pimeda peale. Peale prantslase ärakaotamist pöördusin tagasi oma tavapärasele rutiinile. Hommikul kui inimesed riisipõllule tööle tulid siis avastasid põllu ääres telgi. Keegi minusse vaenulikult ei suhtunud. Kui telgist välja tulin siis naeratasin ja lehvitasin ning asusin varustust kokku pakkima.

Enne Balile jõudmist hakkasin otsima Warmshover’i kaudu peatumiskohta. Kolm liiget siin on aga kellegil majutamis võimalust hetkel ei olnud. Üks uuris oma sõprade majutus võimekust ja nii ma siis sain ööbimiskoha sakslase Werneri juures Ubud’is.

Werner on rattaga mitmeid kordi lennanud ja ma sain tema käest rattapoe asukoha kust on võimalik rattakasti saada. Kui kast käes ostsin ära lennuki pileti. Seekord käis asi kiirelt ja lihtsalt, ei olnud vaja lennjaufirmasse helistada. Piletit ostes sai valida spordivahendi kaalu ja selle eest kohe tasuda.

Jätsin osa varustust Werneri poole ja suundusin Denpasari, et seal leida uued väli ja sisekummid ja matkavarustust. Lisaks keebile on vaja veel uut õhkmadratsit ja magamiskotti.

Sisemised kummid ma sain aga tundub et Marathon plussi siin ei ole. Ostsin kõige odavama mis saada oli ja üritan uuesti Austraalias. Uue tugijala sain ka.

Eile hommik algas mul esmaabi andmisega ühele noorele vene naisele kes kukkus rolleriga. Kuulsin pauku ja nägin, et eemal on roller teepeal pikali. Paar lähedal asuvat kohalikku jooksis südmuskohale. Kui nad naise tee äärde talutasid nägit, et tal on põlv verine ja kuulsin vene keelt. Kuna mul on esmaabi vahendid olemas ja ma oskan vene keelt siis sekkusin sündmusse. Põlv nägi päris kole välja ja selle nägemisest oli ta paanikas. Panin põlvele sideme peale ja hakkasin teisi haavu üle vaatama ja puhastama. Ta oli päris parajalt räsida saanud aga teised haavad olid väiksed. Minu roll sellistel juhtudel on peatada verejooks ja rahustada kuni saabub kiirabi. Kui kiirabi oli saabunud jõudis ka sündmuskohale ta poiss-sõber kellele ta vahepeal oli helistanud. Ära ulu! Kas sul tervisekindlustus on olemas?

 

Tänase päeva veedan veel Denpasaris ja üritan leida matkavarustust. Homme suundun tagasi Ubud’i, pakin varustuse ning 16.01.17 lendan edasi Austraaliasse.

Singapuris on ainult üks koht kus välismaalane saab ametlikult telkida ja see on Palau Ubin saar. Leidsin sellekohta infot internetist. Mujal on ka telkimiskohad aga tuleb ennast registreerida. Mina seda teha ei saanud kuna puudus kohalik id number.

Ma ei saanud Indoneesiasse minna kuna siis hakkab tiksuma 30 viisavaba päeva ja veel on seal välisministeeriumi andmetel politseis registreerimise nõue, kui ei peatu hotellis.

Ööbisin salaja telgis ranna äärses metsatukas ja käisin Palau Ubin’i saarel. Paadid sinna sõitsid jooksva graafiku alusel, kui paras kogus inimesi oli koos siis läks paat teele. Paadile jattaga pealeminek ja mahatulek oli ebamugav tegevus. Saarel peale sadamat seisis silt mis teatas, et kõik telkijad peavad politseist läbi käima turvalisuse instruktaažil. Läksin politseisse, seal pandi nimi kirja ja oligi kõik.

Nii ma siis venitasin Singapuris kummi 9 päeva. Viimasel päeval kohtusin söögikohas Joe’a. Ta oli hiljuti Eestis käinud ja lipp oli tuttav. Ta jäi mind ratta juurde ootama. Rääkisime juttu ja ta pakkus mulle ööbimis võimalust. Sain lõpuks akusid laadida. Enda ja riiete pesemisega probleemi ei olnud, duššid, wc-d ja kraanikausid olid ametlikes telkimiskohtades olemas.

24.12.2016. KM Kelud. Indoneesia.

Hommikul kell 9 jõudsin saadamasse. Ööbisin 5 km kaugusel hotellis, sain teisel päeval infot selle kohta kus asuvad sadama lähedal odavad hotellid. See registreerimise nõue ei lase rahulikult elada. Niipalju kui uurinud olen ei ole leidnud inimest kes on Indoneesias rännates ööbinud telgis. Esimese öö veetsin telgis ja ülejäänud kaks olen hotellis veetnud ning neljanda öö veedan laevas.

Sadamas kui oma varustust laevale minekuks ettevalmistasin veeres mu kõrvale matkavarustusega jalgratas. See oli Jaen-Claude Prantsusmaalt, kes on Aasia tuuril. Vähemalt ei ole igav ja aeg lendab kiiremini. Ta on varem ka Indoneesias rännanud ja telgis ööbinud ning mingeid probleeme maalt lahkudes ei ole olnud. Loodan, et minul ka ei tule ja ma lähen oma tavapärasele ööbimisrežiimile uuesti tagasi.

Laev on päris suur, olen paaril korral ära eksinud. 3 klassi reisijatele on suured ruumid ühe või kahekordsete naridega ja iga nari juures on elektripistik. Mina, 2 klassi pileti omanik reisin kaheksa nariga kajutis üksinda. Juu siis ruumi on ja kedagi teist pole juurde pandud. Kajuti võtme eest pidin välja käima 50000 ruupiat, mille saan tagasi kui võtme tagastan. Millised näevad välja 1 klassi kajutid seda ma ei tea aga pileti hind oli 913000 ruupiat. Siin jagatakse ka tasuta sööki aga see on maitsetu ja ma eelistan süüa osta.

Mind ootab ees 30 tunnine merereis ja suursündmusena ekvaatori ületamine

16.12.2016. Singapur.

12.12 enne lõunat jõudsin Malaisia, Singapuri piirile. Singapuri piiril ootasin kaks tundi. Üks tund ootasin rollerite ja mootorrataste järjekorras. Kui jõudsin lõpuks passikontrolli siis pidin täitma migratsiooni kaardi. Peale seda pidin uuesti ootama, mulle öeldi et mind juhatatakse edasi kontorisse. Siis tuli jalgrattaga politseinik kes võttis minu passi enda kätte ja ma järgnesin talle. Sinna kontorisse oli kokku kogutud kahtlased elemendid kellelt võeti näpujälgi ja neid oli seal paarikümne ringis. Seal pidin ootama kuni minu nimi välja hõigati. Võeti näpujäljed ja esitati küsimusi. Siis juhatati taharuumi ja taheti näha rahalisi vahendeid. Ladusin oma pangakaardid ja olemasoleva sularaha lauale. Mul on kaasas natuke eurosid ja mulle oli kätte jäänud Tai ja Malaisia paberraha. Neile ei meeldinud see, et mul ei olnud kindlat aadressi kus ma viibin ja kindlat plaani kuidas ma Jakartasse edasi lähen. See, et mul eelmiste riikide paberraha kätte jäi oli hea märk sellest, et rahaprobleemi mul ei ole. Seda ma rõhutasin ise ka ja mulle vastati, et nad peavad olema selles kindlad. Edasi käisid asjad juba kiiresti, klõbistati natuke arvutis ja löödi tempel passi.

Kõigepealt otsisin üles ATM-i ja võtsin välja sularaha ning siis ostsin kohaliku sim kaardi koos mobiilse internetiga. Edasi hakkasin otsima telkimiskohta. Leidsin kaardilt lähedal asuva rohelise laigu ja sõitsin sinna. Oli kinnine ala koos hoiatussiltidega. Sõitsin järgmise laiguni, sama lugu aga selle läheduses leidsin telkimiskoha kus mingeid silte ees ei olnud.

Malaisias olles ühinesin jalgratta matkajate kogukonnaga Warmshowers. See on koht kus rattamatkajad pakuvad üksteisele ööbimis- ja pesemisvõimalust. Hakkasin sellekaudu otsima ööbimis võimalust. Kõigepealt üritasin kontakti saavutada nende liikmetega kellel oli telefoni number üles pandud. Ei õnnestunud ja ma saatsin ühele sõnumi. Hommikul oli vastus olemas ja nii ma olen kolm ööd John’i ja Tatjana pool veetnud.

 

Rattale sain uue tagajooksu, oli viimane ja hind oli ka normaalne. Sain John’ilt infot laevaga Jakartasse sõitmise kohta ja laevafirma kontori asukoha. Piletit ära osta ei õnnestunud aga sain infot kuidas Batam’i saarelt Jakartasse edasi pääseb. Batamile sõidavad laevad iga tunni tagant. See Indoneesias saar asub Singapurist 20 km kaugusel. Laev Batamilt Jakartasse väga tihti ei sõida ja hetkel on 10 päevane vahe ja järgmine laev läheb 24 detsembril. 

23.12.2016. Pelita. Batam. Indoneesia.

Kolm päeva enne laeva väljumist Batam’ilt Jakartasse läksin Indoneesiasse. Sadamas oli nagu lennujaamas, panin oma rattakotid lindile, kus need kaaluti ära. Rattast ei olnud vaja õnneks kasti panna, see lükati käekõrval laeva. Ratta eest maksin kohapeal sulas ning ülekilosid seekord ei olnud.

Indoneesias käis piiritoiming kiirelt, ei võetud isegi näpujälgi ega pidanud täitma migratsiooni kaarti. Kui esimesest atm-ist raha välja võtmine ei õnnestunud siis astus ligi üks näitsik ja küsis kas saab aidata. Mind juhatati atm-ini kus sai kasutada visa kaarti ja ma sain raha kätte. Küsisin ka kohaliku sim kaarti koos netiga ja mind juhatati müügikohta. Kui raha ja kaart oli olemas võtsin suuna pileti kontorisse.

Kõige odavamad piletid oli välja müüdud ja mulle pakuti 31 detsembrit. Ei, tahan edasi pääseda 24 detsembril! See ootamine on ära tüüdanud. Ostsin kõrgema klassi pileti ja selle eest tuli välja käija pea topelt rohkem, 513000 ruupiat (36 eur) ja ratta eest pean sadamas eraldi maksma.

Täna käisin sadamas luurel. See koht kus Osmand’i kaart näitas laevaliini Jakartasse ei olnud õige koht. Kohtasin abivalmeid inimesi ja mind sõidutati rolleril õigesse sadamasse mis oli sellest kohast kilomeeter eemal ja hiljem ratta juurde tagasi.

Indoneesiasse saabudes sai minust miljonäär ja hetkel on mul sularaha üle kahe miljoni. Suurim rahatäht mida käes olen hoidnud on 100000.

 

Seljataha olen jätnud 10015 km ja selle läbimiseks on kulunud 711 tundi.

662856
Today
Yesterday
This Week
Last Week
This Month
Last Month
All days
110
1268
110
655339
20610
24766
662856

Your IP: 54.167.47.248
2019-05-20 02:30
Back to Top