Home

10.10.2016. Thibilisi. Gruusia.

Esimene etapp on läbi, seljataga on 6400 km. Hetkel olen toppama jäänud Thibilisisse. Eelmise nädala lõpus otsustasin ära, et liigun edasi Arerbaidžaani ja täna andsin viisa dokumendid sisse. Saatkonna juures oli reisibüroo, kus mulle sümboolse raha eest täideti ära ankeet ja „broneeriti” Bakuus hotell. Dokumente sisse viies ütlisen, et olen rattamatkaja ja olen matkanud ka Armeenias. Kas see on probleem? Öeldi, et ei. Väikese peedistamisega pean vist arvestama, viisa kättesaamise ajaga mis praeguse seisuga on 5 päeva või siis piiril. Tuli veel käija ära pangas ja maksta 35 euro väärtuses kohalikku raha ja siis maksekviitung saatkonda viia.

Nädalavahetus kulus rattapoodide leidmisele ja see eriti lihtne ei olnudki. Olid väikesed kohad turul kus sobilikku kasseti ei leidnud või siis küsiti sellist hinda nagu tahaks autole uut mootorit. Eile leidsin koha kus 8 speed kasseti ei olnud aga oli üheksane normaalse hinnaga. Öeldi, et vahetatakse ära ka. Seal samas tänaval keerati ratas tagurpidi, tööriistad toodi välja ja remont võis alata. Tagajooksust aeti ka kaheksa välja. Käiguvahetajat pidin hiljem ise reguleerima ja praeguse seisuga on ratas sõidukorras.

Hetkel on olemas kaks varianti. Kas jääda veel viieks päevaks linna ja ööbida linna ääres valmisvaadatud kohtades, neid on juba kolm kohta tekkinud või ringi rännata. Ainult mul ei ole passi.

03.10.2016. Agyhat. Armeenia.

Viimases Gruusia linnas üritasin Armeenia dramme osta, aga ei õnnestunud. Igaks juhuks ostsin natuke rohkem söödavat ja joodavat kaasa ja suundusin piiri poole.

Piiriületus sujus kiirelt, templid passi ja 30.09 kell 15.40 jõudsin Armeeniasse. Peale piiripunkti oli valuutavahetus ja rahamure sai lahendatud.

Kui päike hakkas loobuma leidsin varjulise koha kus ööbida. Puid ja põõsaid seal ei olnud, ainult lage ala ja mäed. Kaugemal paistsid lumised mäetipud. Olin 2130 m kõrgusel. Öösel ärkasin külma peale üles. Telgi väliskiht oli jäätunud. Tavapäraselt kasutan magamiskotti tekina, panin siis olemas olevad riided selga ja pugesin kotti. Oli harjumatult vaikne, ainult tuul vahetevahel raputas jäätunud telki. Hommikul näitas termomeeter – 4, oli tõsiselt jahe öö. Talvevarustust mul kaasas ei ole, olin arvestanud esimese etapi läbida pluss kraadidega. Praeguse seisuga veel haigeks jäänud ei ole, kuigi kahel järgneval päeval pea valutas ja üks ninapool oli kinni. Järgmise öö veetsin 1200 m kõrgusel 10 pluss kraadiga.

Peale Vanadzor’i võtsin suuna Alaverdi’le. Teele sattus 15 km pikkune teelõik kus tee oli peaegu olematu. Tõusu ja laskumise kiirus oli sama. Teelõigu lõpupoole oli väike küla ja seal paar autot tuli mulle vastu. Mõtlesin küll, et kuidas nad küll saavad siin sõita aga sõitsid.

Nii uskumatu kui see ka pole, aga ma leidsin oma 30 aasta taguse sõjaväesõbra üles. Vaatamata sellele, et rajooni ja küla nimi oli muutunud ja kohalikud tundsid teda hüüdnime järgi siis teisel katsel sattusin õige inimese peale, kes tundis teda eesnime järgi ja kellel oli tema venna telefoni number. Mulle öeldi hiljem, et väga vähesed teavad teda eesnime järgi ja sama perekonnanimi on poolel külal. Veel juhtub imesid!

Uus kõrgusrekord on 2150 m.

05.10.2016. Thibilisi. Gruusia.

Täna õhtul jõudsin Thibilisi’sse. Lihtne elu on läbi, et edasi minna on vaja viisasid või lennata. Jäin telkima linna äärde. Homme kui võtan internetiga hotelli otsustan ära edasise teekonna. Jalgrattal on ka nüüd vaja ära vahetada kassett, kett ja tagumine väliskumm. Natuke muret teeb tagajooks, teine kodar läks täna katki. Lasen jooksud igaks juhuks spetsialistil üle vaadata. Käes on jälle suvi, sooja on enam kui 20 kraadi ja sõidan lühikeses riietuses.

29.09.2016. Akhalkalaki. Gruusia.

Türgis rändasin 24 päeva ja läbisin 1750 km. Inimesed olid lahked ja abivalmid. Ma ise vastasin samaga kui edastasin politseile teepealt leitud rahakoti koos raha ja dokumendiga.

24.09 kell 13.50 jõudsin Gruusiasse. Esmakortslt nägin piiril hulgaliselt jalgsi piiri ületajaid, eriti suur tunglemine oli Türgi poolel. Ma pääsesin sealt autode kontrollist läbi. Gruusia poolele lähenedes suunati mind jalakäijate terminali. Meenutas lennujaama, pikk koridor mis lõppes passikontrolliga. Pidin natuke järjekorras seisma ja olingi Gruusias.

Suvi on ka järsku otsa saanud. Kui veel mõned päevad tagasi oli pea 30 kraadi sooja siis nüüd kolmas päev sadas vihma ja sooja oli 13 kraadi. Otsisin kotipõhjast Meriino villase soojapesu ja buffi üles ja olemine muutus kohe paremaks. Soojemat talvevarustust mul kaasas ei ole.

Veetsin veel ühe märja öö telgis ja siis sai vihm otsa. Hommikul kuivatas tuul varustuse ära ja ma jätkasin teekonda Ninotsminda suunas. Algasid mäed, algul oli tõus vaikne aga mingi hetk läks päris järsuks. Teisel päeval kui hakkas pimenema ei leidnud ma kohta kuhu telki panna, vasakule jäid mäed ja paremale kuristik. Kui olin jõudnud Khulo külani siis oli juba pime ja ma otsustasin võtta hotelli. Teel kohtasin üht meest, kes mind aitas majutuskoha leidmisel. Kohalik hotell oli täis aga siis leiti mulle üks kodumajutus, koos õhtu- ja hommikusöögi ning kodus valmistatud joogiga. Tõsiselt hea elamus oli.

Üle öö muutusid teeolud täielikult. Ees oli asfalttee mida ajahammas oli purenud auklikiuks kruusateeks. Sel päeval läbisin ma 25 km. Liikumis kiirus oli 5 km h. Kui mäekuruni oli jäänud 5 km kohtasin teepeal üht müügipunkti. Mind kutsuti puhkama ja pakuti ööbimist kuudiga järelkärus. Minu võõrustaja oli Murman, kes neli kuud kodust eemal olles karjatas mesilasi ja müüs mett ja teisi meetooteid. Hommikul kohtusin Murmani juures eestlasi, kes autoga sõidavad Siiditeed. Enne seda kohtasin eestlasi Leedus.

Uus kõrgusrekord on 2025 m. Laskumisel oli keskmine kiirus 10 km h ja mingi hetk muutus tee jälle heaks.

Pedaalin kuskil 60 – 70 km päevas ja homme peaksin jõudma Armeeniasse.

23.09.2016. Arhavi. Türgi.

Ees on viimane öö Türgis. Gruusiani on jäänud 30 km.

Saabus ka kauaoodatud taganttuul aga koos lisadega, vihma ja tormiga. Kolmandat päeva järjest sajab ja korralikult. Täna hommikul kallasin vett telgist välja. Kaunasest mul ei õnnestunudki uut telki hankida, nii et käivitus variant b ja minu vana Husky Sawaj telk sai uue ülesande: esimese lendamiseni vastu pidada. Mulle jalgsirännaku ajal peavarju andnud telk on viletsas olukorras, põhi on kulunud ja auklik, pealiskiht auklik, lukud ei tööta enam korralikult ja vardad on seitsmest kohast torude või teibiga paigatud.

Täna õhtul kella viie paiku olin läbimärg, Vaude koorikjope (veekindlusega 10000 mm) ei pidanud sellele vihmale vastu. Kui teele sattus hotell läksin uurima hinda, oli ok.

Esimese etapi lõpuni on jäänud veel ca 600 km. Gruusiast suundun edasi Armeeniasse. Üritan seal üles leida ühte nõuka sõjaväeaegset sõpra, kellega omal ajal sai neli aastat kirjavahetuses oldud. Sealt tagasi Gruusiasse, Thibilisi ja sellega panen esimesele etapile punkti.

21.09.2016. Akcaabat. Türgi

Gruusia piirini on jäänud 200 km, nii et Türgi hakkab varsti läbi saama.

Peale Sinop’it teeolud ja liiklus muutusid. Tee on hea aga liiklus tihedam, Kaks rida ühes suunas ja kaks rida teises suunas ning ühe rea jagu vabat ruumi tee ääres jalgrattaga sõitmiseks. Järsud tõusud ja langused jäid ka koos Sinop’iga seljataha. Järgmised mäed ootavad mind Gruusias ja Armeenias.

Ööbimiskohtade leidmisega on paaril õhtul probleem olnud. Asustus on väga tihe. Üks asula lõppeb ja teine algab. Kui ei ole maju siis on mäed või aiad. Üleeile vaatamata kergele vastutuulele oli hea minek. Õhtul ei leidnud sobivat telkimiskohta, nii et jäin pimeda peale. Kui lõpuks tuli lagedam ala põõsastega olin 160 km läbinud. Panin sinna telgi üles. Eriti magada ei saanud, tuul raputas kogu aeg telki. Hommikul ärkasin enne kella kuut, kiiresti varustus kokku ja minema. Eile õhtul enne pimedat nii kaugele kui silm ulatus paistsid ainult majad. Märkasin mereääres ühte telki ja mootorratast. Läksin uurima, kas politseiga probleemi ei teki kui siin telkida. Ütles, et ei ole probleemi. Läksin natuke eemale, kus olid mõned põõsad ja hakkasin telki üles panema. Natuke imelik oli, inimesed jalutavad paari meetri kauguselt mööda ja autod sõidavad. Oli juba pime kui algas torm. Tulin kiiresti telgist välja ja hakkasin telki hoidma, et vardad ei murduks. Kui vaiksem moment tuli lasin telgi kiiresti kokku. Õnneks vihma tuli vähe ja varustus eriti märjaks ei saanud. Oli selge, et siin ma ööbida ei saa ja nii ma hakkasin pimeduses, tuules ja sarviliste sajatuste saatel oma elamist kokku pakkima. Kui olin varjulisema koha leidnud ja telgi uuesti üles saanud oli kell 23.10. Hommikul kui silmad lahti tegin oli kell kuus, tundsin ennast väga väsinuna ja magasin edasi. Kell kahekas hakkasin varustust pakkima. Sõitsin esimese ettejuhtuva hotellini, hind oli ok ja täna puhkan. Vihma hakkas saadama, vahepeal tuleb päris korralikult. Ratas jääb täna hooldamatta, ei ole kuskil sobilikku varjualust.

Ühest rattapoest ostsin ära uue välimise kummi. Kui korra olen Schwalbe marathon plus’i kasutanud siis teisi väliskumme ma enam kasutada ei taha. Kahel korral olen sisekummi lappinud aga siis ei olnud torge. Väiksed augud olid tekkinud sisekummi küljele.

Mõned päevad tagasi kohtusin rattamatkajaga Londonist, kes alustas oma retke üks päev enne mind. Ta suundub samuti Gruusia’sse. Mainis ka Bangkok’i, nii et suund on tal sama mis minul.

Hetkel on seljataga 5590 km ja sõiduaega 398 tundi.

14.09.2016. Bahceli. Türgi

Järgmine päev peale puhkepäeva jõudsin Musta mere äärde. Paarkümmend kilomeetrit oli veel tasast maad ja siis jõudsin mägedesse. Liiklus muutus hõredamaks ja teed kitsamaks ja auklikumaks. Mida rohkem ma Sinop’i poole liikusin seda järsemaks muutusid tõusud ja aina vähemaks jäi tasast maad. Mingi hetk tuli ette 200 km lõik mis koosnes ainult järskudest tõusudest ja langustest. Oli selliseid hetki kus lükkasin ratast käekõrval kuna pedaalidele surumine tegi põlved valusaks. Tõusud eriti kõrged ei olnud, jäid sinna 300 m kanti aga kui üles jõudsin siis paari minutiga olin all ja kõik algas uuesti. Tee oli väga vilets, esines kohti kus laviin oli veerand teed minema viinud. See on olnud selle rännaku kõige raskem osa ja selle läbimiseks kulus 3 päeva. Praegu on veel mägist ala jäänud 50 km. Nüüd on juba lihtsam, tõusud on laugemad ja tasast maad rohkem.

Sobiliku puhkekohta ei ole veel leidnud. Puhkekohale olen seadnud neli tingimust. Ma pean selle leidma enne kella11.00-i, seal peab olema wifi ja seadmete laadimis võimalus ning hind peab olema soodne. Mul on ka võimalus teha „metsik” puhkepäev. Pesta saan ennast ja riideid allika kohtades ja minimaalse voolu päikesest või dünamost. Internetiga on ainult keeruline, vaba- või avatud võrku ei ole veel leidnud.

Paar päeva tagasi avastasin et tagarattal on kodar katki. Uut kodarat pannes selgus, et jooksul on kerge kaheksa sisse tulnud. Korrigeerisin jooksu ja ühel kodaraniplil keerasin kandi maha. Peab lähipäevadel ratta üle vaatama, lisaks jooksudele on ka piduriklotsid tugevalt vatti saanud.

16.09.2016. Sinop. Türgi

Eile pealelõunat jõudsin Sinopi ligidale. Otsustasin kõigepealt ratta üle vaadata. Kodara nipli vahetamine osutus tõsiseks pähkliks. Ei õnnestunudki seda lahti keerata, näpistasin kodara läbi. Kuna oli kasseti poolne kodar siis pidin veel kasseti lahti keerama kasutades tagavara ketti ja teisi käepäraseid vahendeid. Tagajooks teeb natuke muret, kaheksa sain välja aga ta on kergelt ovaalis aga seda ma korrigeerida ei oska. Välimine kumm on tõsiselt kulunud ja korralikud haavad on sees. Ehk veab Thibilisi’ni välja, tagavaraks on üks olemas aga mitte torkekindel.

Hommikul käisin Sinopis sularaha välja võtmas, see oli mul juba täitsa otsakorral ja siis suundusin kämpingusse mis oli mul eile välja luuratud.

Mägedes ühes väikeses asulas kohtusin ühe rattamatkajaga. Nägin juba eemalt, et mehel on pikk tee seljataga. Ta alustas retke oma kodust Hollandist ja sõitis läbi Venemaa Kaspia mere taha ja läbi Türgi suundus tagasi koju. Jõime välikohvikus teed ja ajasime juttu.

Tõeline defitsiit on siin taganttuul. Eile on olnud hetkel ainuke päev kui tuul lükkas mind tagant. Sama lugu on ka vihmaga. Viimane tõsisem vihm oli Horvaatias, eile õhtul puistas paar piiska aga täna on päike jälle väljas. Väga palav enam ei ole, meretuul toob jahedust.

Mulle tutvustati kohakikku relvakultuuri. Mägedes sõitis mulle vastu üks auto ja kui see oli minust möödunud siis kõlasid lasud. Vaatasin tahavaate peeglisse, juhil oli käsi püstoliga aknast väljas ja lasi kolm lasu õhku. Sama päeva õhtul kui olin juba telgis, tuli minu lähetusse üks seltskond. Oli kuulda juttu ja mingi hetk kõlas laskude jada. KST mis moonaga nad lasevad ja mis suunas?

Esimene kilomeetri juubel on ära olnud. Olen läbinud 5095 km ja rattaga koos aega veetnud 367 tundi.

07.09.2016. Sakarya. Türgi

Tundub, et Türgis ränduritesse suhtutakse positiivselt. Ühes söögikohas kuhu läksin juua ostma tuli omanik müüa juurde ja ütles soodsama hinna. Tee ääres puu- ka muid vilju müüatelt olen arbuusi niisama saanud ja on kinni peetud ning meloni laadset vilja pakutud ja ka kaassa antud. Silla all puhkepeatust pidanud rekkajuhid on kutsunud teed jooma.

Teed on Türgis reeglina head ja tee ääres on piisavalt ruumi rattaga sõita aga liiklus on tihe ja liiklusmüra mega suur. Olen vahepeal spetsiaalselt läinud väiksemale teele aga seal on samuti tihe liiklus. Signaalitamine on siinse liikluskultuuri lahutamatu osa.

Vahepeal tekkis probleem ööbimiskohtade leidmisega. Peale Tekirdag’i linna oli mereäärne ala kuni Istanbuli äärelinnadeni tihedalt asustatud. Esimesel õhtul sattus kämping teele ette. Mõtlesin, et mis ta ikka maksab (reeglina ma kämpinguid ainult ööbimiseks ei kasuta). Küsiti 10 euri või 30 liiri. Kuna mul rahakotis suure rahapataka asemel oli kolm paberraha ja esimesed kaks mis näppude vahele sattusid olid 20 ja 5 siis sobis ka see. Sain esimese õppetunni, ei tohi nõustuda esimese küsitud hinnaga. Oleksin kaubelnud, oleks poole odavalt saanud. Teisel õhtul peale Tekirdag’i jõudsin Istanbuli äärelinna. Oli juba pime aga mul ööbimiskoht leidmata. Õnnestus leida linna äärne lagedam ja vähemasustatud koht kus pimedas mind ei olnud eriti näha. Panin mobiili varahommikuks helisema, et esimese valgusega varustus kokku panna.

Suundusin Istanbuli poole. Kuigi liiklus oli väga tihe mahtusin ma ilusti oma rattaga autode kõrvale ära ja ei pidanud kasutama kõnniteid. Teadsin, et pean kanali ületamisel kasutama praami. Rattaga ma sildadest üle ei pääse. Suundusin esimesse ettejuhtuvasse sadamasse. Jalgrattaga lubati laeva aga pidin kogu ratta laiali lammutama ja kotid röntgenist läbi laskma. Ees oli ca 10 km merereis.

Ka peale Istanbuli oli ööbimiskohaga keeruline. Kui hakkas hämarduma panin telgi liiklussõle juurde puude alla. Keegi valvas kodanik märkas kahtlast telki ja kutsus politsei. Panin just telgis varustust kokku, kui politseiauto peatus mu juures. Tutvustasin ennast ja üritasin neile kehakeeles selgitada, et eile kui pimedaks läks ma ei leidnud kämpingut ega hotelli ja nii ma ööbisingi siin. Mida nad rääkisid, sellest ma aru ei saanud aga tundub et nende põhihuvi oli see, et ma võimalikult kiiresti minema läheksin. Ainuke asi millest ma aru sain oli go, go!

Eilne päev oli kuidagi õnnetu. Ratta pealt maha ronides kaotasin tasakaalu ja kukkusin koos rattaga küllili ning lõin põlve vastu kive. Põlv oli valus aga õnneks ainult haava pärast, põrutada ei saanud. Õhtul vaatasin ringi ja otsisin ööbimiskohta ja ei pannudki kohe tähele, et teeääres tuli ette 20 cm järsk langus. Ei saanud pidama ja esiratas sai tugeva löögi.

Täna on puhkepäev, peatun hotellis. Algul hotelli saabudes ja nähes seinapeal hinnakirja arvasin, et siia ma küll ei jää aga teise hinnapakkumise ma võtsin vastu.

Siit edasi suundun Musta mere äärde. Suuri mägesid seni ette tulnud ei ole, kõrgeim punkt on olnud 350 m.

02.09.2016. Malkara. Türgi

Mida ligemale Türgi piirile jõudma hakkasin seda tugevamaks tuul muutus ja see oli mulle täpselt vastu. Piiriületus sujus üle ootuste kiirelt ja probleemideta. 01.09.16 kell 17.30 ületasin Türgi piiri.

Õhtul tekkis üks ärevam moment, kui kõrvalteelt tulevat traktorit ajasid haukudes taga kaks suurt koera ja traktor keeras minu poole. Mul algasid kiiremad liigutused, et piiriületuse ajaks ärapeidetud gaas kätte saada. Koerad minu vastu huvi ei tundnud ja nii nad kadusid koos traktoriga.

Kui hakkas hämarduma oli minu ümber lage maa põldude ja üksikute põõsastega. Pöörasin teelt kõrvale, et mingi varjulisem koht leida. Oli juba parajalt pime kui telgi üles sain ja siis hakkas kaugusest lähenema kella kõlin, lammaste määgimine ja ajajate hõiked. Kartsin juba, et minu asukoht avastatakse aga läks õnneks, kogu see kupatus läks minust paarisaja meetri kauguselt mööda.

Hommik algas väga tugeva vastutuulega ja lisaks algas ka tõus, nii et erilist minekut ei ole. Malkara linnas astusin sisse ühte söögikohta, et osta üks külm jook. Mulle pakuti võimalust ööbima jääda. Kuigi õhtu veel käes ei ole võtsin ma pakkumise vastu, lootuses et homme tuul hakkab tagant puhuma või vaibub.

31.08.2016. Alexandroupoli. Kreeka.

Eile käisin linnas eurosid välja võtmas. Õnnestus ka uued lühikesed püksid osta, Rumeenias tõmbas sadul vanadel tagumiku lõhki. Poe müüa rääkis inglise keelt ja ma uurisin kas on võimalus kuskil türgi liire osta. Õige inimese peale sattusin ja ta juhatas mind valuutavahetus punktini. Praeguse seisuga on mul olemas mingi kogus uusi ja sirgeid eurosid ja olemasolevad vanemad rahatähed vahetasin liirideks. Olen valmis edasi liikuma Aasiasse.

Otsustasin, et jään siia veel üheks päevaks ja annan ka endale ühe täieliku vaba päeva, kus ei ole vaja midagi hooldada, parandada ja muid asju ajada. Mul on veel siiani Vahemeres ujumas käimata.

Türki jõudmisel kaotab kehtivuse olemasolev EL-i mobiilse interneti pakett. Edaspidised postitused saan teha avatud wifi võrgu leidmisel.

29.08.2016. Alexandroupoli. Kreeka.

Eile lõuna paiku jõudsin Alexandoupoli. See on viimane linn 50 km kaugusel Türgi piirist. Ei hakanud kohe kämpingusse tormama vaid läksin luurele. Tiirutasisin linnapeal ringi ja otsisin vajalikke kohti. Ühes väikses pargis alustasin uurimistööga netis, millist sularaha läheb edasisel teekonnal vaja. Kas piisab eurodest või läheb ka dollareid vaja.

Teise etappi suund sai ära otsustatud mõned päevad enne starti kui tuli päevakorda vaksineerimine, et vältida kõikvõimaliku haigusevastase keemia sissesüstimist valisin suunaks Austraalia.

Austraalia e-viisa on mul olemas ja ka USA-sse suunduva lennuki pardale võin astuda.

Uurimistöö tulemusena selgus, et piisab eurodest. Kodust lahkudes ei tahtnud mingit suurt kogust sularaha kaasas vedada. Homme lähen linnapeale uusi ja sirgeid eurosid hankima ja kulutan ära oma olemas olevad kortsus ja katkised paberrahad.

Öö veetsin linna ligidal telgis, et siis hommikul täie raha eest kämpingu teenuseid nautida. Seekord sattus normaalsema hinnaga koht ja ma veedan siin kaks päeva. Üldiselt erilise odavusega siin ei hiilga, tõeline „Kirvesland”.