Jalgrattaga Põhja Euroopasse

18.08.2016. Belotintsi. Bulgaaria

Rumeenia on jäänud seljataha. Eelviimasel päeval sattus mulle ette väga tiheda liiklusega ja kitsaste silla kohtadega 20 km pikkune teelõik. Palju ei puudunud, et oleks mõõdasõitva auto ratta alt või küljest minema lennanud ilukilbiga pihta saanud.

Piiripunktis tuli paarkümmend minutit autode järjekorras oodata, teised toimingud sujusid kiirelt. Silla kasutamise eest minu käest raha ei küsitud.

16.08. kell 15.05 jõudsin Bulgaaria’sse.

 

Suundun Sofia poole. Tee on tõusude ja langustega. Pikim tõus on olnud 5 km ja kõrgeim tipp 400 m. Eile oli erakordselt palav ja erilist sõidu tuju ei olnud. Põhitegevus oli baarides varjulises kohas istuda ja külma õlut juua. Õhtul likvideerisin varustusekotis „või avarii” tagajärgi. Täna hommikul on taevas üllatavalt pilves, ehk õnnestub sõidupäeva teha.

Novi Banovci. Serbia.

Piiri ületamisel probleeme ei esinenud ja 11.08.16 kell 10.45 jõudsin Serbia'sse. Vahetasin piiril 15 euri kohalikuks rahaks ja võtsin suuna Belgradile.

Ilm oli mõnusalt jahe ja tuul jälle tagant ning õhtuks oli 130 km seljataha jäänud. Õhtul leidsin soodsa motelli ja jään siia veel teiseks ööks.

Asun 25 km kaugusel Belgradist. See on esimene pealinn mis mulle on ette jääb. Eriti ma suurtesse linnadesse ei kipu, aga vaja on üle jõe pääseda. Teises kohas üle minnes tuleks ring teha.

Vaatasin täna ratta üle. Jooksud on korras, kaheksat sisse tulnud ei ole. Taga kassetil on suuremad hammasrattad rohkem kulunud ja kulunud on ka tagumine välimine kumm. Esimesed piduriklotsid vahetasin ära, jäid aegajalt peale.

Edasi suundun Rumeenia poole. Kui tuul on soodne ja midagi huvitavat ette ei tule, siis homme õhtuks jõuan sinna.

16.08.2016. Punghina. Rumeenia

Esimene päev Rumeenias algas 8 km tõusuga. Kui olin paar kilomeetrit sõitnud vedeles teel koera laip. Panin gaasi ja noa uuesti käeulatusse, piiriületuste ajal korjan nad silma alt ära. Ei läinudki eriti palju aega kui viieliikmeline koerte kari minu poole tormas. Peletasin nad kividega eemale, lähivõitluseks ei läinud.

Peale tõusu oli samapalju laskumist ja mu teekond jätkus väikeste tõusude ja laskumistega Doonau ääres mis on ka piiriks Rumeenia ja Serbia vahel. Tõsiselt ilusad vaated, normaalne tee ja liiklus. Veokid seal ei sõitnud. Jõe ääres kus vähegi ruumi oli paiknesid autod, telgid ja muud varjualused. Tundub, et „metsik telkimine” on siin normaalne nähtus.

Teine päev algas samuti koerte tõrjumisega, neid hulkuvaid koeri on siin jalaga segada, õnneks kõik nende karjad minu vastu huvi ei tunne.

Bulgaaria’ni on jäänud ca 50 km. Täna kõigi eelduste kohaselt peaksin jõudma sinna.

Seljataga on 3130 km ja sõiduaeg 212 tundi.

10.08.2016. Cakovci. Horvaatia.

Peale Baja’t jõudsin ilma probleemideta Horvaatia piirini. Piiriületus sujus kiiresti. Ungari piirivalvur küsis, kust ma tulen. Vastuse peale Eestist, tegi suured silmad ja uuris palju km mahasõitnud oled. Saanud vastuse andis mu passi edasi Horvaatia piirivalvurile. Uuriti kuhu ma lähen, anti pass tagasi ja tõsteti tõkkepuu üles. Kell 10.10 jõudsin Horvaatia’sse.

Üle pika aja oli tuul tagant ja km suisa lendasid. Ilm oli pilves ja sõita hea. Mägesid ei ole uuesti ette tulnud. Täna tuli ka päevarekord, 129 km.

Siin ma sularaha välja võtma ei hakanud. Kahel korral käisin Lidl’is süüa ja juua ostmas. Serbia piirini on jäänud ca 25 km.

Natuke pelgan homset piiriületust. Välisministeeriumi kodulehel on kirjas, et välismaalased peavad siin end registreerima (sama asi Serbias), Peatudes hotellis teeb seda hotelli personaal. Ma olen oma telgis põldude vagel ja mingit registreerimise võimalust mul siin küll pole.

14.08.2016. Naidas. Rumeenia

Serbia on seljataha jäänud. Puhkepäeval Novi Banovci’s kutsuti mind veel külla ja üks hea asi mis mulle teele kaasa anti oli kohaliku retsepti järgi valmistatud pekk.

Eile õhtul kella kaheksa paiku jõudsin piirile. Serbia piirivalvuril oli enne minu kohalejõudmist käsi pikalt luugist väljas. Jõudsin kohale ja ulatasin talle passi. Vaatas passi üle andis mulle selle tagasi ja kadus minema, tõkkepuud ei avanud ja lahkumise templit passi ei löönud. Kuulsin et eemal ütles kellegile Estonia. Mõne aja pärast tuli ta tagasi, uurisin kas lahkumise templi ka passi saan. Sain, küsisin kas võin edasi minna, ütles jah aga tõkkepuud ikka ei avanud. Pugesin siis aia ja tõkkepuu vahelt läbi. Rumeenia poolel oli pikk autode järjekord. Jalakäijatele ja ratastele eraldi jäbipääsu ei olnud nii, et võtsin end autodega ühte sappa. Kell 21.05 jõudsin Rumeenia’sse. Oli juba hämar ja ma hakkasin kiiruga telkimise kohta otsima.

Tasane maa ja lihtne elu on nüüd läbi, tuleb hakata higi valama. Ees on uuesti Karpaadid ja kui need läbi saavad siis teised mäed. Ei ole eriline mägede inimene, vaated on küll ilusad aga parema meelega sõidaksin Saaremaa kõrgendikel.

834476
Today
Yesterday
This Week
Last Week
This Month
Last Month
All days
3069
737
3806
823443
24593
37113
834476

Your IP: 34.204.191.31
2019-10-22 20:39
Back to Top