Jalgrattaga Põhja Euroopasse

23.09.2016. Arhavi. Türgi.

Ees on viimane öö Türgis. Gruusiani on jäänud 30 km.

Saabus ka kauaoodatud taganttuul aga koos lisadega, vihma ja tormiga. Kolmandat päeva järjest sajab ja korralikult. Täna hommikul kallasin vett telgist välja. Kaunasest mul ei õnnestunudki uut telki hankida, nii et käivitus variant b ja minu vana Husky Sawaj telk sai uue ülesande: esimese lendamiseni vastu pidada. Mulle jalgsirännaku ajal peavarju andnud telk on viletsas olukorras, põhi on kulunud ja auklik, pealiskiht auklik, lukud ei tööta enam korralikult ja vardad on seitsmest kohast torude või teibiga paigatud.

Täna õhtul kella viie paiku olin läbimärg, Vaude koorikjope (veekindlusega 10000 mm) ei pidanud sellele vihmale vastu. Kui teele sattus hotell läksin uurima hinda, oli ok.

Esimese etapi lõpuni on jäänud veel ca 600 km. Gruusiast suundun edasi Armeeniasse. Üritan seal üles leida ühte nõuka sõjaväeaegset sõpra, kellega omal ajal sai neli aastat kirjavahetuses oldud. Sealt tagasi Gruusiasse, Thibilisi ja sellega panen esimesele etapile punkti.

07.09.2016. Sakarya. Türgi

Tundub, et Türgis ränduritesse suhtutakse positiivselt. Ühes söögikohas kuhu läksin juua ostma tuli omanik müüa juurde ja ütles soodsama hinna. Tee ääres puu- ka muid vilju müüatelt olen arbuusi niisama saanud ja on kinni peetud ning meloni laadset vilja pakutud ja ka kaassa antud. Silla all puhkepeatust pidanud rekkajuhid on kutsunud teed jooma.

Teed on Türgis reeglina head ja tee ääres on piisavalt ruumi rattaga sõita aga liiklus on tihe ja liiklusmüra mega suur. Olen vahepeal spetsiaalselt läinud väiksemale teele aga seal on samuti tihe liiklus. Signaalitamine on siinse liikluskultuuri lahutamatu osa.

Vahepeal tekkis probleem ööbimiskohtade leidmisega. Peale Tekirdag’i linna oli mereäärne ala kuni Istanbuli äärelinnadeni tihedalt asustatud. Esimesel õhtul sattus kämping teele ette. Mõtlesin, et mis ta ikka maksab (reeglina ma kämpinguid ainult ööbimiseks ei kasuta). Küsiti 10 euri või 30 liiri. Kuna mul rahakotis suure rahapataka asemel oli kolm paberraha ja esimesed kaks mis näppude vahele sattusid olid 20 ja 5 siis sobis ka see. Sain esimese õppetunni, ei tohi nõustuda esimese küsitud hinnaga. Oleksin kaubelnud, oleks poole odavalt saanud. Teisel õhtul peale Tekirdag’i jõudsin Istanbuli äärelinna. Oli juba pime aga mul ööbimiskoht leidmata. Õnnestus leida linna äärne lagedam ja vähemasustatud koht kus pimedas mind ei olnud eriti näha. Panin mobiili varahommikuks helisema, et esimese valgusega varustus kokku panna.

Suundusin Istanbuli poole. Kuigi liiklus oli väga tihe mahtusin ma ilusti oma rattaga autode kõrvale ära ja ei pidanud kasutama kõnniteid. Teadsin, et pean kanali ületamisel kasutama praami. Rattaga ma sildadest üle ei pääse. Suundusin esimesse ettejuhtuvasse sadamasse. Jalgrattaga lubati laeva aga pidin kogu ratta laiali lammutama ja kotid röntgenist läbi laskma. Ees oli ca 10 km merereis.

Ka peale Istanbuli oli ööbimiskohaga keeruline. Kui hakkas hämarduma panin telgi liiklussõle juurde puude alla. Keegi valvas kodanik märkas kahtlast telki ja kutsus politsei. Panin just telgis varustust kokku, kui politseiauto peatus mu juures. Tutvustasin ennast ja üritasin neile kehakeeles selgitada, et eile kui pimedaks läks ma ei leidnud kämpingut ega hotelli ja nii ma ööbisingi siin. Mida nad rääkisid, sellest ma aru ei saanud aga tundub et nende põhihuvi oli see, et ma võimalikult kiiresti minema läheksin. Ainuke asi millest ma aru sain oli go, go!

Eilne päev oli kuidagi õnnetu. Ratta pealt maha ronides kaotasin tasakaalu ja kukkusin koos rattaga küllili ning lõin põlve vastu kive. Põlv oli valus aga õnneks ainult haava pärast, põrutada ei saanud. Õhtul vaatasin ringi ja otsisin ööbimiskohta ja ei pannudki kohe tähele, et teeääres tuli ette 20 cm järsk langus. Ei saanud pidama ja esiratas sai tugeva löögi.

Täna on puhkepäev, peatun hotellis. Algul hotelli saabudes ja nähes seinapeal hinnakirja arvasin, et siia ma küll ei jää aga teise hinnapakkumise ma võtsin vastu.

 

Siit edasi suundun Musta mere äärde. Suuri mägesid seni ette tulnud ei ole, kõrgeim punkt on olnud 350 m.

21.09.2016. Akcaabat. Türgi

Gruusia piirini on jäänud 200 km, nii et Türgi hakkab varsti läbi saama.

Peale Sinop’it teeolud ja liiklus muutusid. Tee on hea aga liiklus tihedam, Kaks rida ühes suunas ja kaks rida teises suunas ning ühe rea jagu vabat ruumi tee ääres jalgrattaga sõitmiseks. Järsud tõusud ja langused jäid ka koos Sinop’iga seljataha. Järgmised mäed ootavad mind Gruusias ja Armeenias.

Ööbimiskohtade leidmisega on paaril õhtul probleem olnud. Asustus on väga tihe. Üks asula lõppeb ja teine algab. Kui ei ole maju siis on mäed või aiad. Üleeile vaatamata kergele vastutuulele oli hea minek. Õhtul ei leidnud sobivat telkimiskohta, nii et jäin pimeda peale. Kui lõpuks tuli lagedam ala põõsastega olin 160 km läbinud. Panin sinna telgi üles. Eriti magada ei saanud, tuul raputas kogu aeg telki. Hommikul ärkasin enne kella kuut, kiiresti varustus kokku ja minema. Eile õhtul enne pimedat nii kaugele kui silm ulatus paistsid ainult majad. Märkasin mereääres ühte telki ja mootorratast. Läksin uurima, kas politseiga probleemi ei teki kui siin telkida. Ütles, et ei ole probleemi. Läksin natuke eemale, kus olid mõned põõsad ja hakkasin telki üles panema. Natuke imelik oli, inimesed jalutavad paari meetri kauguselt mööda ja autod sõidavad. Oli juba pime kui algas torm. Tulin kiiresti telgist välja ja hakkasin telki hoidma, et vardad ei murduks. Kui vaiksem moment tuli lasin telgi kiiresti kokku. Õnneks vihma tuli vähe ja varustus eriti märjaks ei saanud. Oli selge, et siin ma ööbida ei saa ja nii ma hakkasin pimeduses, tuules ja sarviliste sajatuste saatel oma elamist kokku pakkima. Kui olin varjulisema koha leidnud ja telgi uuesti üles saanud oli kell 23.10. Hommikul kui silmad lahti tegin oli kell kuus, tundsin ennast väga väsinuna ja magasin edasi. Kell kahekas hakkasin varustust pakkima. Sõitsin esimese ettejuhtuva hotellini, hind oli ok ja täna puhkan. Vihma hakkas saadama, vahepeal tuleb päris korralikult. Ratas jääb täna hooldamatta, ei ole kuskil sobilikku varjualust.

Ühest rattapoest ostsin ära uue välimise kummi. Kui korra olen Schwalbe marathon plus’i kasutanud siis teisi väliskumme ma enam kasutada ei taha. Kahel korral olen sisekummi lappinud aga siis ei olnud torge. Väiksed augud olid tekkinud sisekummi küljele.

Mõned päevad tagasi kohtusin rattamatkajaga Londonist, kes alustas oma retke üks päev enne mind. Ta suundub samuti Gruusia’sse. Mainis ka Bangkok’i, nii et suund on tal sama mis minul.

 

Hetkel on seljataga 5590 km ja sõiduaega 398 tundi.

02.09.2016. Malkara. Türgi

Mida ligemale Türgi piirile jõudma hakkasin seda tugevamaks tuul muutus ja see oli mulle täpselt vastu. Piiriületus sujus üle ootuste kiirelt ja probleemideta. 01.09.16 kell 17.30 ületasin Türgi piiri.

Õhtul tekkis üks ärevam moment, kui kõrvalteelt tulevat traktorit ajasid haukudes taga kaks suurt koera ja traktor keeras minu poole. Mul algasid kiiremad liigutused, et piiriületuse ajaks ärapeidetud gaas kätte saada. Koerad minu vastu huvi ei tundnud ja nii nad kadusid koos traktoriga.

Kui hakkas hämarduma oli minu ümber lage maa põldude ja üksikute põõsastega. Pöörasin teelt kõrvale, et mingi varjulisem koht leida. Oli juba parajalt pime kui telgi üles sain ja siis hakkas kaugusest lähenema kella kõlin, lammaste määgimine ja ajajate hõiked. Kartsin juba, et minu asukoht avastatakse aga läks õnneks, kogu see kupatus läks minust paarisaja meetri kauguselt mööda.

Hommik algas väga tugeva vastutuulega ja lisaks algas ka tõus, nii et erilist minekut ei ole. Malkara linnas astusin sisse ühte söögikohta, et osta üks külm jook. Mulle pakuti võimalust ööbima jääda. Kuigi õhtu veel käes ei ole võtsin ma pakkumise vastu, lootuses et homme tuul hakkab tagant puhuma või vaibub.

14.09.2016. Bahceli. Türgi

Järgmine päev peale puhkepäeva jõudsin Musta mere äärde. Paarkümmend kilomeetrit oli veel tasast maad ja siis jõudsin mägedesse. Liiklus muutus hõredamaks ja teed kitsamaks ja auklikumaks. Mida rohkem ma Sinop’i poole liikusin seda järsemaks muutusid tõusud ja aina vähemaks jäi tasast maad. Mingi hetk tuli ette 200 km lõik mis koosnes ainult järskudest tõusudest ja langustest. Oli selliseid hetki kus lükkasin ratast käekõrval kuna pedaalidele surumine tegi põlved valusaks. Tõusud eriti kõrged ei olnud, jäid sinna 300 m kanti aga kui üles jõudsin siis paari minutiga olin all ja kõik algas uuesti. Tee oli väga vilets, esines kohti kus laviin oli veerand teed minema viinud. See on olnud selle rännaku kõige raskem osa ja selle läbimiseks kulus 3 päeva. Praegu on veel mägist ala jäänud 50 km. Nüüd on juba lihtsam, tõusud on laugemad ja tasast maad rohkem.

Sobiliku puhkekohta ei ole veel leidnud. Puhkekohale olen seadnud neli tingimust. Ma pean selle leidma enne kella11.00-i, seal peab olema wifi ja seadmete laadimis võimalus ning hind peab olema soodne. Mul on ka võimalus teha „metsik” puhkepäev. Pesta saan ennast ja riideid allika kohtades ja minimaalse voolu päikesest või dünamost. Internetiga on ainult keeruline, vaba- või avatud võrku ei ole veel leidnud.

Paar päeva tagasi avastasin et tagarattal on kodar katki. Uut kodarat pannes selgus, et jooksul on kerge kaheksa sisse tulnud. Korrigeerisin jooksu ja ühel kodaraniplil keerasin kandi maha. Peab lähipäevadel ratta üle vaatama, lisaks jooksudele on ka piduriklotsid tugevalt vatti saanud.

 

16.09.2016. Sinop. Türgi

Eile pealelõunat jõudsin Sinopi ligidale. Otsustasin kõigepealt ratta üle vaadata. Kodara nipli vahetamine osutus tõsiseks pähkliks. Ei õnnestunudki seda lahti keerata, näpistasin kodara läbi. Kuna oli kasseti poolne kodar siis pidin veel kasseti lahti keerama kasutades tagavara ketti ja teisi käepäraseid vahendeid. Tagajooks teeb natuke muret, kaheksa sain välja aga ta on kergelt ovaalis aga seda ma korrigeerida ei oska. Välimine kumm on tõsiselt kulunud ja korralikud haavad on sees. Ehk veab Thibilisi’ni välja, tagavaraks on üks olemas aga mitte torkekindel.

Hommikul käisin Sinopis sularaha välja võtmas, see oli mul juba täitsa otsakorral ja siis suundusin kämpingusse mis oli mul eile välja luuratud.

Mägedes ühes väikeses asulas kohtusin ühe rattamatkajaga. Nägin juba eemalt, et mehel on pikk tee seljataga. Ta alustas retke oma kodust Hollandist ja sõitis läbi Venemaa Kaspia mere taha ja läbi Türgi suundus tagasi koju. Jõime välikohvikus teed ja ajasime juttu.

Tõeline defitsiit on siin taganttuul. Eile on olnud hetkel ainuke päev kui tuul lükkas mind tagant. Sama lugu on ka vihmaga. Viimane tõsisem vihm oli Horvaatias, eile õhtul puistas paar piiska aga täna on päike jälle väljas. Väga palav enam ei ole, meretuul toob jahedust.

Mulle tutvustati kohakikku relvakultuuri. Mägedes sõitis mulle vastu üks auto ja kui see oli minust möödunud siis kõlasid lasud. Vaatasin tahavaate peeglisse, juhil oli käsi püstoliga aknast väljas ja lasi kolm lasu õhku. Sama päeva õhtul kui olin juba telgis, tuli minu lähetusse üks seltskond. Oli kuulda juttu ja mingi hetk kõlas laskude jada. KST mis moonaga nad lasevad ja mis suunas?

Esimene kilomeetri juubel on ära olnud. Olen läbinud 5095 km ja rattaga koos aega veetnud 367 tundi.

874446
Today
Yesterday
This Week
Last Week
This Month
Last Month
All days
547
539
3910
866117
8966
23512
874446

Your IP: 3.215.182.36
2019-12-15 21:58
Back to Top