Home

16.12.2016. Singapur.

12.12 enne lõunat jõudsin Malaisia, Singapuri piirile. Singapuri piiril ootasin kaks tundi. Üks tund ootasin rollerite ja mootorrataste järjekorras. Kui jõudsin lõpuks passikontrolli siis pidin täitma migratsiooni kaardi. Peale seda pidin uuesti ootama, mulle öeldi et mind juhatatakse edasi kontorisse. Siis tuli jalgrattaga politseinik kes võttis minu passi enda kätte ja ma järgnesin talle. Sinna kontorisse oli kokku kogutud kahtlased elemendid kellelt võeti näpujälgi ja neid oli seal paarikümne ringis. Seal pidin ootama kuni minu nimi välja hõigati. Võeti näpujäljed ja esitati küsimusi. Siis juhatati taharuumi ja taheti näha rahalisi vahendeid. Ladusin oma pangakaardid ja olemasoleva sularaha lauale. Mul on kaasas natuke eurosid ja mulle oli kätte jäänud Tai ja Malaisia paberraha. Neile ei meeldinud see, et mul ei olnud kindlat aadressi kus ma viibin ja kindlat plaani kuidas ma Jakartasse edasi lähen. See, et mul eelmiste riikide paberraha kätte jäi oli hea märk sellest, et rahaprobleemi mul ei ole. Seda ma rõhutasin ise ka ja mulle vastati, et nad peavad olema selles kindlad. Edasi käisid asjad juba kiiresti, klõbistati natuke arvutis ja löödi tempel passi.

Kõigepealt otsisin üles ATM-i ja võtsin välja sularaha ning siis ostsin kohaliku sim kaardi koos mobiilse internetiga. Edasi hakkasin otsima telkimiskohta. Leidsin kaardilt lähedal asuva rohelise laigu ja sõitsin sinna. Oli kinnine ala koos hoiatussiltidega. Sõitsin järgmise laiguni, sama lugu aga selle läheduses leidsin telkimiskoha kus mingeid silte ees ei olnud.

Malaisias olles ühinesin jalgratta matkajate kogukonnaga Warmshowers. See on koht kus rattamatkajad pakuvad üksteisele ööbimis- ja pesemisvõimalust. Hakkasin sellekaudu otsima ööbimis võimalust. Kõigepealt üritasin kontakti saavutada nende liikmetega kellel oli telefoni number üles pandud. Ei õnnestunud ja ma saatsin ühele sõnumi. Hommikul oli vastus olemas ja nii ma olen kolm ööd John’i ja Tatjana pool veetnud.

Rattale sain uue tagajooksu, oli viimane ja hind oli ka normaalne. Sain John’ilt infot laevaga Jakartasse sõitmise kohta ja laevafirma kontori asukoha. Piletit ära osta ei õnnestunud aga sain infot kuidas Batam’i saarelt Jakartasse edasi pääseb. Batamile sõidavad laevad iga tunni tagant. See Indoneesias saar asub Singapurist 20 km kaugusel. Laev Batamilt Jakartasse väga tihti ei sõida ja hetkel on 10 päevane vahe ja järgmine laev läheb 24 detsembril. 

Peale kolme päevast vihma tuli päike uuest välja. Vahepeal on pilves ja vahepeal sajab öösel. Õnneks vihmaperiood ei ole 24/7/5, vahepeal on ka kuiva aega.

Eile hommikul võtsin hotelli. Riiete puhtus oli langenud kriitilisele piirile, rattal oli vaja kett vahetada ja viimane puhkepäev oli nädal aega tagasi. Olin teepeal endale muretsenud kohaliku sim kaardi ja el. pistiku adapteri. Odavates hottelides ei ole koguaeg keegi kohal, on jäätud telefoninumber millele helistada. Telefoni teel öeldi kus asub toa võti ja hiljem maksin. Kuna selles piirkonnas ei olnud sellel päeval vett siis käsin riideid pesemas pesumajas, enda pesemise lükkasin edasi järgmisele päevale.

Kui hakkasin rattal ketti vahetama siis selgus, et ketivõtme küljest on üks vajalik vidin ära kadunud ja ma ei saanudki võtit kasutada. Hakkasin otsima rattaremonti. Kui selle leidsin ja seal keti ära vahetasin, siis selgus et olen selle tegevusega hiljaks jäänud. Uus kett hüppas enamkasutatud hammasratastelt üle. Pidin vana keti tagasi panema. Uut velge või jooksu ma veel saanud ei ole

Sipelgate vastu võitlemisel kasutan nüüd uut taktikat. Ma ei söö telgis ja võtan sinna ainult magamisvarustuse ja seljakoti. Motellis olles kui krõpsutükk maha kukkus olid sipelgad kohe kohal, veel meeldisid neile niisked kilekotid ja veepudelid. Nende alla nad kogunesid ka. Ühel õhtul mõnikümmend sipelgat tuli telki aga minu peale nad ei roninud ja hommikul olid nad kadunud. Üldiselt on telk ja ratas erinevate sipelgate liikide seas populaarne. Tavapäraselt algab hommik ratta küljes olvate kottide või sisetelgi väliskülje puhastamisega kuna ööga on sinna sipelgapesad tekkinud.

Ühel hommikul kui varustust pakkisin ronis keegi mu telgi vahele ja ühel hetkel vaatab suur sisaliku pea mind läbi uksevõrgu. Sirutasin käe noa järgi, selle liigutuse peale läks ta telgi vahelt ära. Lõin käega vastu telki millele vastati sabalöögiga ja joosti minema. Varaan oli.

Kohalik toit on maitsev aga natuke üksluine, riis kana või kalaga. Kuna ma eriline kalasõber ei ole siis olen valinud kana. Muidugi kana on valmistatud väga erinevalt ja ma olen saanud tõsiselt maitsva söögielamuse.

02.12.2016. Jerteh. Malaisia.

Viimase öö Tais veetsin politsei jaoskonnas. Õhtul sõitis mu kõrvale auto ja vormis tegelane küsis kuhu ma suundun. Vastasin, et Malaisia suunas. Auto võttis hoo maha ja jäi minust 50 m tahapoole. Vaatamata sellele, et jälitavas autos on politseinik või sõdur tundsin ennast ebamugavalt. Kui ette tuli järjekordne kontrollpunkt anti mulle peatumis märguanne. Rääkisin seal oma loo ära ja uurisin kas võin edasi minna. Ei lastud, mingi aja pärast jõudis sinna politsei sildiga masin ja mulle anti märku, et võin edasi liikuda. Hakkasin sõitma ja masin järgnes mulle. Mul hakkas telkimise aeg kätte jõudma ja andsin sellest teada. Mulle vastati, et paari km kaugusel on politsei jaoskond ja ma saan seal ööbida. Mulle eraldati seal ruum ja pakuti õhtusööki. Uurisin ka homme saan iseseisvalt edasi minna. Ei, politsei saadab mind kuni Malaisia piirini. Pattani, Yala ja Narathiwat’i piirkond ei ole turistidele turvaline. Hommikul hakkasime liikuma, mina sõitsin rattaga ja saatemeeskond autodel vahetus mingi maa tagant. Kui andsin saatemeeskonnale teada, et soovin lõunat süüa siis teatati mulle, et lähedal asuvas söögikohas tahab minuga kokku saada poliseipiirkonna ülem. Ratas pandi autosse ja sõidutati söögikohta. Kohtusin seal siis selle piirkonna kõige suurema ülemaga.

Õhtul mõned tunnid enne pimedat jõudsin Malaisia piirile. Mopeedidele ja ratastele oli eraldi piiriületuse koht ja kõik sujus kiirelt. Esimeses bensiinijaamas oli ATM olemas ja sain kohaliku raha kätte.

Päeval hakkas vihma sadama. Õhtul kui telgi üles sain olin läbimärg. Positiivne on see, et ei ole külm ja riided saab öösel kehasoojusega ära kuivatada. Kui sajab ei ole ka palav, sooja on siis ca 24 kraadi. Siin pidi nüüd algama vihmaperiood mis kestab kuid. Täna ka sajab ja vahepeal tuleb päris korralikult, riided saavad minutitega märjaks. Õnneks oli lõuna paiku mõned tunnid pausi ja tuul kuivatab siis riided ära.

Malaisia piirini on jäänud 160 km. Muutsin oma teekonda, et vältida esipiduriga mägesid suundusin Pattani. Eile õhtul enne linna oli teel kaks politsei või sõjaväe kontrollpunkti ja kui bensiinijaamas poes käisin siis oli sinna saabunud politseiauto ja üks relvastatud tegelane astus mulle ligi ja pakkus „katust” rääkides midagi kolmest ohtlikust piirkonnast. Tänasin ja selgitasin, et ei vaja mingit kaitse ja saan ise hakkama.

Hommikul kui Pattani saabusin võtsin hotelli, et teha ära Malaisia uurimistöö. Igal sammul olid politseinikud või sõdurid ja kontrollpuntid. Hotellitoas kui ukse sulgesin vaatas mulle vastu silt „palun lukusta uks”. Kuhu ma sattunud olen? Hiljem sain teada, et siinses piirkonnas kardetakse terroristide pommirünnakuid.

Tai hakkab läbi saama. Eriti palju inglisekeelt siin ei räägita. Kui poleks mobiilset interneti, siis kannataksin suhtlemisvaeguse all. Inimesed naeratavad, lehvitavad ja näitavad püstist põialt.

Siinsed toidud on head. Kuigi on palju marketeid, siis peale joogi ja snacki ma sealt muud ei osta. Söögikohti on piisavalt ja söök on odav. Lisaks maitsevad mulle väikestes putkades küpsetatud liha- ja muud tooted.

Mereäärne ala oli tihedalt asustatud ja paaril korral tekkis ööbimiskoha leidmisega raskusi aga kuna siinsed motellid maksid 7 – 10 eurot siis ma kasutasin neid. Siis olid ka veel värskelt meeles sipelgatega veedetud ööd. Üritasin telgi põrandat teibiga paigata aga sellise niiskusega ei jäänud teip kinni.

Kõige palavam aeg oli telgis olles. Kui õhtul sinna pugesin hakkas kohe higi lahmama ja nii poole ööni välja. Rattaga sõites õhk liigub ja tuul jahutab.

Sain infot, et 20 km kaugusel asuvas Chumphon’i linnas on rattapood ja peale puhkepäeva suundusin sinna. Mõned kilomeetrid enne linna kohtusin rattasportlasega kes juhatas mind rattapoodidesse. Kui kolmandas poes minule sobiliku velge või jooksu ei olnud hakkasid murepilved peakohale kogunema. Sõitsime läbi viis poodi ja igal pool vangutati pead.

200 km kaugusel oli suurem linn ja ma otsustasin sinna edasi sõita, ehk peab ratas vastu ja kui ei pea siis hääletan end auto peale. Sõitsin esimesel päeval katkise rattaga üle 100 km ja õhtul oli pragu tunduvalt suurenenud. Otsisin endale ööbimiskoha ja panin telgi üles. Olin natuke aega magada saanud kui tunnen et jalad sügelevad. Panin lambi põlema ja avastan, et telk kubiseb väikestest sipelgatest. Telgi põhi on auklik ja sealt nad sisse tulid. Ei jäänud muud üle kui varustus erinevate sajatuste saatel kokku pakkida ja sealt minema minna. Lisaks telgile kubises ka ratta lenksukott sipelgatest. Sõitsin esimese bussipeatuseni (maju seal läheduses ei olnud) ja otsustasin seal ööbida. Keerasin telgil sisemise poole väljapoole ja raputasin sipelgatest puhtaks. Panin ainult sisemise kihi püsti ja jäin magama.

Järgmisel hommikul kui üritasin edasi sõita läks sisekumm katki. Panin terve kummi ja hakkasin ratas käekõrval edasi liikudes hääletama. Ükski auto ei peatanud ja kui möödusin ühest autoremondi töökojast siis viibati mulle. Läksin sinna ja näitasin milles probleem. Helistati kellegile ja peale seda vangutati pead. Võtsin ratta käekõrvale ja hakkasin edasi liikuma. Ei läinudki palju aega mööda kui mu ees peatus auto, olin siis jalutanud 10 km. Google tõlke, kehakeele ja vähese inglisekeele abil tehti mulle selgeks, et leitakse mingi lahendus. See oli see mees kellele helistati autoremondi töökojast, rattasportlane ja endine rattaparandaja. Ta tõi mulle 28 tollise ketaspiduriga kasutamiseks mõeldud tagaratta. Pidurit kasutada ei saa aga vähemalt saan edasi liikuda ja kuna mägesid ei ole siis ajab esipidur ka asja ära.

Shurat Thani’s leidsin kaks rattapoodi aga ka sealt ma ei saanud uut jooksu. Öeldi, et vaevalt enne Singapuri sellist velge või ratast leian ja Singapurini on jäänud kuskil 1200 km.

Sipelgad on kahel ööl mulle telki seltsi tulnud. Vahepeal soiku jäänud uue telgi muretsemine on uuesti päevakorda kerkinud. Paras nuhtlus. 

21.11.2016. Tha Sae. Tai.

Peale maandumist, enne kui passikontrolli lasti, kontrolliti kas on immigratsiooni kaardil täidetud lahter „Asukoht Tais”. Mul oli sinna kirjutatud: „Cycling from Bangkok to Sadao” (jalgrattaga bangkokist sadaoni). Uuriti palju km läbinud olen ja ikka taheti teada millises hotellis ma peatun. Selgitasin, et ma ei ole hotelle broneerinud vaid vaatan neid käigult ja kui ma enne pimedat neid ei leia siis ööbin telgis. Pass vaadati läbi ja löödi sisse Tai’sse saabumise pitsat. Sain oma kotid ja ratta kiirelt kätte ning toll mu vastu huvi ei tundnud. Enne terminalist väljumist ostsin kohaliku sim kaardi koos mobiilse internetiga.

Kui ratas oli kokku monteeritud hakkasin GPS kaardi pealt otsima teed Bangkokist välja. Palju oli kiirteid ja ma kasutasin rattateekonna otsingut. Seekord toimis. Olin varem kuulnud lugusid Bangkoki hullust liiklusest aga kui sa tuled jalgrattaga Mumbai liiklusest elusalt ja tervelt välja siis Bangkoki liiklus on käkitegu.

Tais on palavam kui Indias. Uus kuumarekord päikese käes on + 49 kraadi.

Kui 60 km oli seljataha jäänud siis hakkas asustus hõrenema. Esimene õhtu jäingi pimeda peale, enne telkimiskohta ei leidnud.

Kui Indias kannatas maksimaalselt kolm päeva pesemata olla siis Tais hakkasin juba teisel päeval sügelema. Jõgesid oli küll aga nende vesi oli „must”. Ei jäänud muud üle kui tuli hakata kasutama „pudelipesu” meetodit. Neljanda päeva hommikul sattus mu teele läbipaistva veega jõgi ja veele pääses ka ligi.

Tulin lennujaama varakult kohale. Uurisin kuidas ja kus ma saan maksta oma ülekilode eest ja jäin check-in aega ootama. Kõik sujus ilusti, läbisin turva- ja passikontrolli ja otsisin oma äralennu värava üles. Kulutasin ära oma viimased ruupiad ja jäin lendu ootama.

Lennuk startis õigeaegselt. Peale õhkutõusu pakuti süüa.

Üritasin magada ja see isegi õnnestus. Enne maandumist jagati immigratsiooni kaardid ja ma täitsin selle ära.

Olen kolm ööd Inderjit’i rattapoes ööbinud. Reisibüroost hinnapakkumist ei tulnud ja ma asusin ise lennuvõimalust otsima. Keeruline oli infot saada telefoni teel, india aktsendiga inglisekeel, taustamüra ja ega ma ise ka väga hästi keelt ei valda. Õnneks oli mul Inderjit läheduses, kui tekkis tõrge andsin telefoni talle ja asi sai korda. Pileti ostmine oli ka seekord aeganõudev tegevus. Lisaks tegin ma oma emaili aadressi sisestamisel vea ja siis tuli hakata veel seda lahendama, et piletid mailile saada.

Et vältida igasuguseid takistusi teel lennujaama ja lennujaamas tegi Inderjit ettepaneku, et ta hangib mulle rattakasti ja ma pakin asjad tema juures ning sõidan taksoga lennujaama.

Uus kast oli natuke väiksem ja tuli kasutada teist pakkimis meetodit. Muu varustus tuleb ka teisiti pakkida kuna käsipagasile on teised nõuded kui mu esimesel lendamisel. Seekord pean maksma ülekilode eest kuna ratas eraldi tasu alla ei lähe. Õnneks on seekord lubatud registreeritud pagasi kaal 30 kg ja ülekiloside eest maksan sama palju kui eelmisel lennul ratta eest.

Indias rändasin 10 päeva ja läbisin 400 km. Mulle meeldisid: Kohalikud söögid, olenevalt söögist ja kohast sai kõhu täis alates 60 – 200 ruupia eest (0,8 – 3 eur). Ma kohtasin siin nelja toredat inimest kellega ma tahan veel tulevikus kohtuda ja mulle meeldis India loodus.

Mulle ei meeldinud: Liiklus, see oli hooletu ja lärmakas. Signaal ei ole gaasipedaal mida peab koguaeg vajutama. Prügi, sellega kaasnev hais ning hapnikupuudus.

Kahepäevane paastumine tegi enesetunde jälle heaks.

16.11.2016 kell 02.00 lendan edasi Bangkoki.

Üks päev puhkust enesetunnet eriti ei parandanud ja ma hakkasin tagasi liikuma Mumbai suunas. Praegu suurt nohu enam ei ole aga kurgus on halb tunne siiani, ega vist enne Austraaliat sellest lahti ei saa. Tai, Malaisia ja Indoneesia on samuti suure rahvaarvuga.

Kolmapäeval jäi mulle kätte 3000 ruupia (42 eur) väärtuses kasutut raha. Indias muutusid siis kehtetuks 1000 ja 500 – lised rahatähed. Sain oma tuttavalt infot, et saab pangas ümber vahetada. Üks sekeldus jälle juures. Chowki asulas kohtusin Rana’ga. Ta kutsus mind enda juurde lõunale ja pakkus ka telkimiskohta. Järgmine päev aitas ta mul kasutu raha ümber vahetada. See oli päris aeganõudev tegevus, rahvast oli palju ja pidime kahes pangas käima.

Reede jõudsin Navi Mumbaisse. Hakkasin otsima edasi lendamise võimalust. Kõige odavamasse lennufirmasse helistades selgus, et jalgrattaga lennata ei saa. Jätsin ratta Inderjit’i juurde hooldusse ja suundusin edasi lennujaama, et kontrollida kas rattakast on alles ja uurida teiste lennufirmade võimalusi. Teel lennujaama sain kokku oma esimese tuttava Nilesh’iga kes tuli mulle appi. Kuna ma ei söövitanud kasti asukohta mällu siis läks selle leidmisega natuke aega. Muud informatsioon ei õnnestunud saada, büroode uste taga looklesid pikad sabad. Hetkel ootan ühe reisibüroo hinnapakumist, mu pagasi mõõdud ja kaalud sai sinna ära saadetud.

Plaanin varakult enne lendamist sõita rattaga lennujaama ja panna varustus seal kokku. Hotellid on Mumbais väga kallid ja odavamad hostelid on ainult kohalikele.

07.11.2016. Roha. India.

Jäin natuke haigeks. Paar päeva tagasi oli kurgus halb tunne, siis jäi üks ninapool kinni ja eile õhtul hakkas tatti lahmama. Palaviku ei ole aga enesetunne on halb sellegipoolest. Suundusin Rohasse, et siin täna puhkepäev teha. Peatun hotellis ja maksin sulas 1000 kohalikku. Mõne aja pärast olid tegelased uksetaga. Rahatähe seerianumbriga on probleem, kas teist ei ole?  Kuigi mul oli, ütlesin ei, hakka sellega ise jamama, ehk läheb läbi. Lükkasime seda „kuuma kartulit” ühes ja teises suunas. Lõpuks nad võtsid selle, ütlesid oota natuke ja pole siiani tagasi tulnud. Juu siis hakkas number sobima.

Homme hommikul otsustan edasise tegevuse. Kui enesetunne on parem tiirutan veel ringi, kui ei siis suundun Mumbaisse tagasi.

Olen siin läbinud tagasihoidlikud 250 km. Väljaspool asulaid ja külasi on India ilus maa.