Mai algul tuli tahtmine ennast natuke tuulutada ja otsustasin seda teha jalgrattaga. Plaanisin sõita kahe nädalaga Kaunasesse ja tagasi ning kohtuda inimestega kes mind jälgsirännaku ajal toetasid. Koormasin ratta ja asusin teele seda sama marsruuti mida aasta tagasi jalgsi läbisin. Teel olles mõtlesin, et oleks pidanud ratta ennem korralikul üle vaatama ja vead kõrvaldama. Käiguvahetajal ei läinud madalam käik sisse ja tagumisel rehvil avastasin väikese augu (mis ajapikku suurenes) ja pikad praod. Tagavaraks oli kaasas ainult üks sisekumm. Kui vanasti sõitsin Võrust Tallinna ja vastupidi ühe päeva ja "lõdva randmega" siis peale aastast pausi nägin tõsiselt vaeva et 100 km päevas läbida. Reielihased valutasid täiega ja tagumik ei võtnudki sadulat omaks. Läti teed ei kannata mingit kriitikat, kruusatee erines asfaldist ainult sellepoolest, et seal oli lahtised kivid ja kuiva ilmaga tolmab. Kohtuda õnnestus mul peaaegu kõigiga kellega olin plaaninud, ainult ühte lätlast ei olnud kodus. Tagasi koju otsustasin sõita vahelduse mõttes teist teed pidi: Anykšciai - Rokiiškis (leedu) - Jekabpils - Gulbene (läti) - Haanja - Võru. Kui minnes oli Leedus tasane maa, siis tagasitulles kupline ja tuul koguaeg vastu. Tagasi tulles igapäevaseks tegevuseks sai kummi parandamine ning viimasel päeval lausa kahel korral. Ilm oli minnes mõnusalt jahe, tagasi tulles läks natuke palavaks ja vihma sadas ainult viimasel päeval.