Ma ei lähe tagasi koju, ma liigun edasi kodu poole.

14.08.2017. Andalucia. Hispaania.

11 augusti hommikul jõudsin Hispaania'sse. Hispaania tervitas mind tõusuga ja kuumusega. Ühel tõusu lõigul, kus õhk üldse ei liikunud tõusis temperatuur päikese all natuke üle 50 kraadi. Pidin kõrberiietuse selga panema. Kuigi rohkem pole temperatuur üle 50 tõusnud on siin palav. Pean peale jahedamat Lõuna Ameerikat nüüd uuesti kuumusega harjuma. Olukord on lihtsam kui Austraalias, suurt veevaru pole vaja kaasas kanda. Külma jooki saab soodsa hinnaga bensiinijaamast või baarist. Vee asemel joon nüüd jääteed, see kõlbab ka soojalt juua. Põhisöögiks on jälle oad tomatikastmes ja ka need kõlbavad kuumalt süüa.

Marokos tahan ära käija aga ekstreemsust enam saada ei taha. Tegin ära kaardiluure ja Ceuta ja Melilla vaheline ala mida algselt plaanisin läbi sõita on esiteks väga künklik. Tee on sinka – vonkaline nagu Türgis Musta mere ääres, ekh siis füüsiliselt on raske sõita. Teiseks on see 400 km lõik vähe asustatud, ehk siis tuleb suures koguses vett kaasas kanda. Uus plaan on Tarifalt üle pääseda ja Ceuta kaudu Hispaania'sse tagasi tulla. Eks ma kunagi sõidan Aafrikat pikemalt aga praegu tahan teda korra näha ja lähiajal oma sõit lõpetada.

 

Odomeetri näit 26031 km ja sõidutunde 1878.

01.08.2017. Brasiilia.

Mul ei õnnestunud Sao Paulost Portugali lennata. Takkistuseks sai rattakast. Peale viie rattapoe, ühe suure supermarketi ja ühe kaubamaja külastamist tundus üritus sama lootusetu nagu Tais leida 28 tollist V piduri velge. 

Otsustasin sõita edasi Rio de Janeiro, ehk õnnestub seal rattakast saada. 

09.07.2017. Figueira dos Cavaleiros. Portugal.

Viimane, seitsmes lendamine on seljataga.

Lissabon ei ole selline väike koht nagu Queenstown või Darwin, kus saab telgis linna ääres ööbida ja paari päeva jooksul vajalikud asjad muretseda. Hakkasin varustust hankima käigult, nagu ma tegin seda Tšiilis. Üle pika aja sai jälle käte ja jalgadega rääkimise asemel kasutada keelt. Et laias maailmas rännates vabamalt suhelda oleks minimaalselt vaja osata kolme võõrkeelt: inglise, vene ja hispaania. Kahe esimesega ei ole probleemi aga see kolmas oleks vaja selgeks õppida.

Esimesel päeval õnnestus saada uus madrats. Eile uued riided ja rattale torkekindla väliskummi. Rattapoes soovitati veel lisa kaitsena sisekummi lekkevastast vedeliku panna. Olin sellega nõus ja lasin veel kaks resrevkummid sellega täita. Pidi vähemalt 10 väikest torget vastu pidama ja Vittoria väliskummi eluiga ca 10000 km. Hetkel hoiab esikohta Schwalbe 7400 km, Oleks rohkem ka välja pigistanud aga uus oli olemas ja ees oli lendamine. Nüüd peaks olema kummilappimise aeg möödas ja saab sõitu nautida. Kui palju mingi asi vastu peab, see selgub hiljem.

Rattale ei meeldi lennata ja ka seekord ei töötanud peale lendu laadimissüsteem ja sõidu ajal on mingi nagin sees. Et el süsteemis viga üles leida on vaja 9 V patareid. Täna sain patarei ja leidsin ka vea üles. Nagina põhjust veel ei tea, võib olla pedaalid hakkavad läbi minema.

Suundun Gibraltari poole. Vaatamata sellele, et teed ei ole eriti head on sõita mugav. Napikaid ei tehta. Autod võtavad hoo maha kui midagi vastu tuleb ja mööduvad kaarega. Mägesid veel ette tulnud ei ole, Maastik on künklik nagu Uruguays.

Valget aega on rohkem ja olen harjunud aja erinevusega, esimestel päevadel olin õhtul päris väsinud.

Odomeetri näit 25655 km ja sõidutunde 1850

30.07.2017. Sao Paulo. Brasiilia.

200 km enne Sao Paulot panin viimase reservkodara tagarattale külge. Velg oli mitmest kohast katki läinud. Sel päeval hakkas selg uuesti valutama. Kui rattal on suuremad probleemid, siis tulevad igasugused hädad ka mulle külge. Oleme koos läbinud ekvaatori pikkuse maa. Päev hiljem läks kodar uuesti katki ja mina jäin ka haigeks. Ratta poode teele ei sattunud ja tagaratas läks aina rohkem kaheksasse. Kui Sao Paulo äärelinna jõudsin siis käis tagaratas juba vastu kahvlit. Teises rattapoes sain infot, et 28 tolline velg on Brasiilias haruldane. Kas tõesti järjekordne „vedamine”! Oli juba pime ja ma hakkasin ööbimiskohta otsima kui teele sattus veel üks rattapood. Seal võeti kohe ratas alt ära, algul saadi aru et kodar on puudu. Uut jooksu ei olnud aga leiti velg. Kui kodarate kohad üle loeti siis näidati püstist pöialt. Mulle toodi tool ja jooksu hakati ümber laduma. Kolm tundi hiljem oli ümberlaotud jooks all ja tagapidur reguleeritud. Kogu selle toimingu eest küsiti 50 reali (14 eur). Sattusin tõsiselt abivalmi inimese peale.

Kui Aucklandis mul vedas ja lennujaam jäi minu tuleku suunda, siis siin mitte. Pean sõitma läbi suure urbaniseeritud ala. Eriti mugav tegevus see ei ole. Maanteel oli halb sõit aga siin on olukord veel hullem. Eile sõitis veoauto must nii ligidalt mööda, et viis peegli kaasa ja riivas lenksu. Kogu ala on künklik, tee äär auklik ja haige seljaga on ebamugav foori tagant liikuma saada. Lennujaamani on jäänud ca 40 km.

Esimesel ööl magasin alal kus oli natuke puid. Telki püsti ei pannud, laotasin madratsi maha. Praegu peatun kaks ööd hostelis. Pesin riided ära ja tegin rattal valgustuse ja laadimise korda. Teen tavapärase ravikuuri ära, ehk leevendab seljavalu aga sisetunne ütleb, et selg on jälle terve kui Lissaboni lennujaamast minema sõidan.

Odomeetri näit 25016 km. Sõidutunde 1804.

06.07.2017. TAP Portugal lennuk.

Ei õnnestunud Guarulhos’i lennujaama lähedalt rattakasti leida. Sao Paulo tagasi minna ei tahtnud. Jäi järgi ainult üks võimalus, edasi sõita Rio de Janeiro. Olin vist esimene rattarändur, kes üritas Sao Paulost rattaga minema lennata. Proovisin kahe warmshowerlasega kontakti saavutada aga see ei õnnestunud. Läksin kontrollima kas kõige otsemat neljarealist teed pidi on võimal edasi liikuda. Rattasõidu keelumärki ees ei olnud ja nii ma asusin teele. Peale ravikuuri oli enesetunne parem ja ka selg ei valutanud nii tugevalt Aega oli ka kõik võimalikud mustad stsenaariumid läbi mõelda, juhul kui peaks uuesti tõrge tekkima. Mõned päevad enne Rio’t nägin teisel pool teed rattarändurit, oli välismaalane. Rattal oli ka lipp küljes aga riiki ei suutnud tuvastada. See andis lootust, et enne mind võib olla keegi ka Rios't minema lennanud.

Tee läks vaikselt allamäge ja vahepeal oli isegi tagant tuul. Üle pika aja õnnestus päevas läbida 100 km vaatamata sellele, et tühja kummi saaga jätkus. Uus velg oli suurem ja sellega kaasnes uus probleem. Ventiil ulatus ainult natuke veljest üle ja ma ei saanud kasutada pumpa millega sain varem 60 psi’d ilma suurema vaevata sisse lüüa ega ka bensiinijaama õhku. Teisel pumbal on tihend kadunud ja nii ma siis sõitsin poolkõva kummiga.

Kui Rio jõudsin siis püüdsin kinni ja hakkasin tuules sõitma eessõitval ratturil. Ta märkas mind, peatus ja küsis midagi. Ma rääkisin oma tavapärase hispaania keelse jutu ja uurisin kas rattakasti on võimalik saada. Et kindel olla, et ta minust aru sai näitasin märkmikusse joonistatud rattakasti. Ei ole probleemi järgne mulle. Niimoodi ma kohtusingi Admilson’iga. Edasi hakkas kõik hästi minema. Sain kasti, sportventiiliga sisekummi ning ööbimis võimaluse tema pool. Hakkasin uurima lennupileti ostmist. Selgus, et järgmiseks päevaks saab piletit osta ainult lennujaamast. See oli pühapäev ja Admilsonil oli võimalus mind lennujaama sõidutada. Autoga piletit ostma minna ei olnud ka tema jaoks mingi probleem. Kui pilet oli olemas pakkisin asjad ära. Õhtul läks ta enda ja sõbra perega linnapeale lõõgastuma. Nägin ära milline on Rio ööelu.

Lennujamas check in’i tehes oli meeldiv üllatus see, et ratta ja ülekilode eest ei pidanud ma midagi juurde maksma.

Liikluse omapärad. Rattateed olid reeglina liikluse keskel. Osadel T ristmikel sooritati vasak pööret kõige parempoolsemast reast. Maanteel sooritati ka vasakpööret tee äärest. Imestasin tükk aega, et miks rattateel on rattasõidu keelumärk. Hiljem selgus, et see on rattatee tähis. Keelumärgil oli punane diagonaal joon peal.
Lõuna Ameerika etapile saab nüüd punkti panna. Läbisin seal 6693 km, mis jagunevad järgmiselt: Tšiili 1349 km, Argentina 2287 km, Uruguay 804 km ja Brasiilia 2253 km. Kõige mugavam oli sõita Uruguays ja kõige ebamugavam Brasiilias. Eriti hullud olid need kohad kus teeäärt ei olnud, tõusud kus ei olnud võimalik minna teisele poole teed ja kohad kus teostati tee remonti. Kõige odavam oli söök Brasiilias ja mitte ainult supermarketites vaid ka maantee äärsetes söögikohtades ja restoranides.

Esmaspäeva hommikul kella 5 paiku maandun Lissabon'is ja siis algab Suure Jalgrattasõidu viimane, neljas etapp. Vaja on varustust uuendada, uut madratsit on vaja ja mõningaid riideid. Torkekindlat väliskummi tahaks ka saada. Olen tüdinenud sellest ülepäevasest kummivahetusest ja lappimisest.

220577
Today
Yesterday
This Week
Last Week
This Month
Last Month
All days
448
1443
4256
207633
18016
28348
220577

Your IP: 54.167.195.84
2017-08-17 12:35
Back to Top