wordltraveler

Suure Jalgrattasõidu toetajad

  • Keevitas kokku eesmise pakiraami
    UAB Keevitas kokku eesmise pakiraami
  • Tegeleb kodulehe administreerimisega
    Andre Tegeleb kodulehe administreerimisega

22.01.2017. Katherine. Austraalia.

Viibisin Darwinis kaks päeva ja ööbisin kolmel ööl lennujaama juures metsatukas. Kohalike rattamatkajatega ei õnnestunudki kokku saada, ühe käest sain telefoni teel infot kõrbe kohta. Otsisin üles ja käisin läbi kõigist viiest Darwini ja selle ümbruse rattapoodidest. Viimases oli olemas mulle sobiliku mõõduga Marathon Plus väliskumm aga kuna ta oli sama mustriga mille ma ostsin Türgist ja mis lasi läbi kaks traadi torget ja rebenes 4000 km läbimisel siis ma ei tahtnud kuidagi 95 AUD selle eest välja käija. Ostsit teise poole odavama torkekindla väliskummi. Väikest pudelit wd-40 õli kuskilt ei leidnud pidin ostma suure pudeli. Kontrollisin kas spetsiaalselt Austraalia jaoks kaasa võetud kokkuvolditavad veepudelid on terved, ostsin süüa ja täitsin veepudelid ning kolmanda päeva hommikul asusin teele.

Taevas oli pilves ja vahepeal sadas. Sooja oli 25 kuni 35 kraadi, mõnusalt jahe. Parem olgu vihmane kui meeletu kuumus päikese all, selle märja olemise kannatab ära. Kohtasin teel ühte jalgsirändurit, kes jalutas Elliottist Darwini. Kui ma algul arvasin, et ööbimiskohaga siin probleemi ei ole siis eksisin. Kui telgi püstipaneku aeg käes oli siis oli ümbrus vesine ja porine või kivine, oli juba pime kui enam vähem sobiliku koha leidsin. Esimesel sõidupäeval õnnestus näha kahte kängurut.

Järgmisel hommikul jõudsin väikesesse külla. WC–s oli dušš olemas ja sain ennast pesta. Ostsin süüa ja täiendasin veevarusid. Mida kaugemale Darwin jääb seda pikemaks muutuvad vahemaad asustatud punktide vahel, hetkel on olnud pikim vahemaa 90 km.

Kolmandal sõidupäeval olid taevas valged pilved ja päike tuli välja. Temperatuur tõusis üle 40 aga Tai rekordit veel üle ei löönud. Suureks nuhtluseks on siin kärbsed. Ilma kaitsevõrguta näo ees sõita ei saa, õigemini saab aga siis tuleb koguaeg käega vehkida. Kui vihma sajab siis neid ei ole. Oleks rohkem vihmaseid päevi!

Pine Creek asulas nägin esimest korda rännaku jooksul elusat kuskil meetsi pikkust madu. Ühe jõe ääres nägin krokodilli. Kui jäin seisma, et pilti teha siis ta silkas vette. Oli selline väike alla meetri mees.

 

Seljataha olen jätnud 11915 km ja ratta seltsis veetnud 838 tundi.

18.01.2017. Darwin. Austraalia.

!6 jaanuari õhtul kohaliku aja järgi kella kaheksa paiku jõudsin Darwini. Väljas oli pime. Lennukis täitsin ära migratsiooni kaardi, oli parajalt küsimusi ja ma pidin panema „jah” küsimustele kas mul on kaasas meditsiini vahendeid ja relvi ja kas ma olen viibinud 30 päeva enne saabumist looduses. Passi kontrollis läks mul võrreldes teiste inimestega tunduvalt kauem. Olin kirjutanud lahtrisse asukoht Austraalias: cycling from darwin to sydney. Peale passikontrolli oli vestlus mille käigus üritati selgust saada rahalisest olukorrast ja uuriti millist tüüpi noad mul kaasas on (näha ei tahetud). Kõik oli väga viisakas võrreldes Singapuriga. Siis asusin teiste „jah” vastanute järjekorda. Mul vaadati üle saapa tallad ja taskulambiga rattakasti ning uuriti kas maastikuratas. Vastasin ei, matkaratas. Nad pelgavad, et võid tuua poriga baktereid maale.

Edasi suundusin ATM-i ja sim kaarti otsima. Leidsin tavalise müügikoha kus müüdi ka sim kaarte. Pidin kaardi aktiveerimisega ise tegelema. Tõrge tekkis peatumis kohaga Austraalis. Hakkasin suvalisi numbreid sisestama, tekkis automaatne valiku võimalus ja sain sinna midagi sisestada mis sobis. Interneti sain tööle aga järgmine päev kui helistada proovisin siis teatatakse et krediiti on vähe. Juhendi järgi lisasin raha juurde aga helistada ikka ei saa. Otsisin üles operaatori müügikoha kus selgus, et olen kaardi seadistanud tahvelarviti režiimile ja saan kasutada ainult internetti. Oli kaks võimalust, kas kaart seadistatakse ümber ja ma kaotan seal peal oleva krediidi või ostan uue sim-i. Ostsin uue kaardi ainult kõnedeks. Kuigi mul on dual sim telefon siis hiljem selgus, et sama operaatori kaardid koos ei tööta ja ma olen endiselt lõhkise küna ees ja matnud hulga raha sinna alla.

Tänase päeva olen veel Darwinis ja üritan rattale paremat väliskummi saada ja infot kõrbe läbimise kohta. Leidsin linnas koha kus saan seadmeid laadida ja vett võtta. 1 liiter pudelivett maksis lennujaamas 4,5 eurot. Supermarketist saab muidugi odavamalt aga ikkagi on kõik väga kallis. Pean pöörduma tagasi ilma võita võileiva toitumis režiimile. Igatsen juba taga Aasia maitsvaid ja odavaid toite.

Mulle tundub, et ees on selle rännaku kõige raskem etapp, 2000 km kõrbet. 1000 km Jaaval oli raske, autod tahtsid minust koguaeg üle sõita aga söögikohad ja coca cola olid alati käe ulatuses ja igal vändapöördel leidus varju päikese eest. Nüüd on olukord vastupidine ja lisana on kuumust rohkem.

 

02.01.2017. Surakarta. Jaava. Indoneesia.

24 detsembri õhtul, tund aega enne pimedat jõudsin Jakartasse. Laevareisi ajal otsustasin mõneks ajaks Jaen-Claudega leivad ühte rattakotti panna ja sõita koos Bandung’ini.

Oli juba pime kui meie teele sattus bensiinijaam. Jean oli oma eelmise rännaku ajal sellistes kohtades ööbinud, lisaks veel politsei jaoskondades ja mošeedes. Saime sinna telkidele koha. Kui olime kuskil 100 km läbinud siis paistis eemalt ka natuke rohelust, muidu üks linn lõppes ja teine algas. Teise päeva õhtul algasid mäed. Tee muutus kitsaks ja liiklus eriti hulluks. Veok veoki järel ja lisaks veel rollerid, ratta jaoks ruumi eriti ei ole. Ööbimiskohta otsides läksime suurest teest kõrvale ja leidsime muruplatsi majade juures. Uurisime kas siin ööbida saab ja vastus oli, ei ole probleemi.

Järgmisel päeval saime infot, et kogu Jaava saare liiklus ongi selline. Jean plaanis kuni Balini edasi sõita bussiga. Ütlesin, et mina bussi kasutama ei hakka. Suundun edasi põhja, seal on tasane maa ja arvatavalt sõiduridasid rohkem.

Mul oli kontakt saavutatud ühe Warmshower.org liikmega. Võtsin temaga ühendust kui saabusin Jakartasse ja andsin teada, et oleme nüüd kahekesi. Bandungi jõudes helistasin uuesti. Liiklusmüra oli suur ja ma sain aru, et ööbimiskoht on meie asukohast 60 km kaugusel. Arutasin asja Jeaniga ja leidsime, et nii pikka maad me ära ei sõida ja otsustasime leida odavat hotelli.

 

Bandungi liikluskeerises kaotasin prantslase ära. Tiirutasin küll selles piirkonnas ringi kuhu suundusime aga Jeani ja odavaid hotelle ei leidnud. Sain ööbimiskoha ühe kogukonna kogunemis kohas, kus rattamatkajate jaoks oli väike ruum. Jäin sinna ka teiseks ööks ja päeval ostsin rattale uued osad. Tundus, et ratta suured ja väikesed probleemid said lahendatud. Uus eesmine pakiraam, tugijalg, kaheksane kassett ja ketivõtme puuduv osa.

14.01.2017. Serengan. Bali. Indoneesia.

Teel olles tugijalg murdus, Türgist ostetud Schwalbe Marathon Plus  rebenes küljepealt katki, pidades vastu ainult 4000 km. Panin kokkuvolditava reservi alla ja üritasin teepeal ette jäänud rattapoodidest uut osta, ei õnnestunud.

Kaotasin ära Vaude koorikjope. Ta siinseid vihmasid ei pidanud, olin minutitega läbimärg. Plaanisin osta vihmakindlama keebi ja koorikjopet kasutada tuulekaitseks. Panin ta rattakoti rihma vahele kuivama ja kui peatuse tegin avastasin et on kadunud. Solvus vist mu peale ja hüppas maha. Sõitsin mõned kilomeetrid tagasi aga jopet ei leidnud.

Jaava liiklus on päris hull. Vahet ei ole kas sõidad väiksematel teedel või suurtel, igal pool on auto autos kinni. Napikaid on parajalt olnud, kolm riivakat ja mööda sõitvast bussist kukkus mulle ja rattale otsa teismeline poiss. Kuna kiirused olid väiksed siis poiss viga ei saanud ja ma ise jäin ka püsti. Lisaks liiklusele on ka teeolud kohati viletsad, lisaks aukudele on ka veel tee äärtes künkad. Kõik, mis kuidagi moodi liigub on teedel. Kui palju ta musta tossu välja ajab ei huvita kedagi. Kui mõni veok tõusul ära kooleb siis ohukolmnurgaks sobib ideaalselt  auto taha asetatud oks. Omamoodi huvitavad sõiduvahendid on rollerid. Nendega veetakse kõikvõimalikke asju ja koorma mõõtmed ja ei jää eriti alla veokite omadele. Ta on ka viieliikmelisele noorele perele ideaalne sõiduvahend.

Valisin ome teekonna selliselt, et mägesid eriti ette ei jääks. Tasasel maal olen ma vähem haavatav.

Ööbimiskoha leidmisega jäin tavaliselt pimeda peale. Peale prantslase ärakaotamist pöördusin tagasi oma tavapärasele rutiinile. Hommikul kui inimesed riisipõllule tööle tulid siis avastasid põllu ääres telgi. Keegi minusse vaenulikult ei suhtunud. Kui telgist välja tulin siis naeratasin ja lehvitasin ning asusin varustust kokku pakkima.

Enne Balile jõudmist hakkasin otsima Warmshover’i kaudu peatumiskohta. Kolm liiget siin on aga kellegil majutamis võimalust hetkel ei olnud. Üks uuris oma sõprade majutus võimekust ja nii ma siis sain ööbimiskoha sakslase Werneri juures Ubud’is.

Werner on rattaga mitmeid kordi lennanud ja ma sain tema käest rattapoe asukoha kust on võimalik rattakasti saada. Kui kast käes ostsin ära lennuki pileti. Seekord käis asi kiirelt ja lihtsalt, ei olnud vaja lennjaufirmasse helistada. Piletit ostes sai valida spordivahendi kaalu ja selle eest kohe tasuda.

Jätsin osa varustust Werneri poole ja suundusin Denpasari, et seal leida uued väli ja sisekummid ja matkavarustust. Lisaks keebile on vaja veel uut õhkmadratsit ja magamiskotti.

Sisemised kummid ma sain aga tundub et Marathon plussi siin ei ole. Ostsin kõige odavama mis saada oli ja üritan uuesti Austraalias. Uue tugijala sain ka.

Eile hommik algas mul esmaabi andmisega ühele noorele vene naisele kes kukkus rolleriga. Kuulsin pauku ja nägin, et eemal on roller teepeal pikali. Paar lähedal asuvat kohalikku jooksis südmuskohale. Kui nad naise tee äärde talutasid nägit, et tal on põlv verine ja kuulsin vene keelt. Kuna mul on esmaabi vahendid olemas ja ma oskan vene keelt siis sekkusin sündmusse. Põlv nägi päris kole välja ja selle nägemisest oli ta paanikas. Panin põlvele sideme peale ja hakkasin teisi haavu üle vaatama ja puhastama. Ta oli päris parajalt räsida saanud aga teised haavad olid väiksed. Minu roll sellistel juhtudel on peatada verejooks ja rahustada kuni saabub kiirabi. Kui kiirabi oli saabunud jõudis ka sündmuskohale ta poiss-sõber kellele ta vahepeal oli helistanud. Ära ulu! Kas sul tervisekindlustus on olemas?

 

Tänase päeva veedan veel Denpasaris ja üritan leida matkavarustust. Homme suundun tagasi Ubud’i, pakin varustuse ning 16.01.17 lendan edasi Austraaliasse.

24.12.2016. KM Kelud. Indoneesia.

Hommikul kell 9 jõudsin saadamasse. Ööbisin 5 km kaugusel hotellis, sain teisel päeval infot selle kohta kus asuvad sadama lähedal odavad hotellid. See registreerimise nõue ei lase rahulikult elada. Niipalju kui uurinud olen ei ole leidnud inimest kes on Indoneesias rännates ööbinud telgis. Esimese öö veetsin telgis ja ülejäänud kaks olen hotellis veetnud ning neljanda öö veedan laevas.

Sadamas kui oma varustust laevale minekuks ettevalmistasin veeres mu kõrvale matkavarustusega jalgratas. See oli Jaen-Claude Prantsusmaalt, kes on Aasia tuuril. Vähemalt ei ole igav ja aeg lendab kiiremini. Ta on varem ka Indoneesias rännanud ja telgis ööbinud ning mingeid probleeme maalt lahkudes ei ole olnud. Loodan, et minul ka ei tule ja ma lähen oma tavapärasele ööbimisrežiimile uuesti tagasi.

Laev on päris suur, olen paaril korral ära eksinud. 3 klassi reisijatele on suured ruumid ühe või kahekordsete naridega ja iga nari juures on elektripistik. Mina, 2 klassi pileti omanik reisin kaheksa nariga kajutis üksinda. Juu siis ruumi on ja kedagi teist pole juurde pandud. Kajuti võtme eest pidin välja käima 50000 ruupiat, mille saan tagasi kui võtme tagastan. Millised näevad välja 1 klassi kajutid seda ma ei tea aga pileti hind oli 913000 ruupiat. Siin jagatakse ka tasuta sööki aga see on maitsetu ja ma eelistan süüa osta.

Mind ootab ees 30 tunnine merereis ja suursündmusena ekvaatori ületamine

Vinaora Visitors Counter

014481
Today
Yesterday
This Week
Last Week
This Month
Last Month
All days
1076
1234
1076
6920
14481
0
14481

Your IP: 54.146.139.201
2017-01-22 22:12