Home

20.09.2020. Saint Jean Pied de Port.

Viimastel päevadel on päris keeruline olnud telkimiskohta leida. Roheline laik kaardil ei täheenda veel seda, et sinna saab telgi panna. Suur probleem on okkalised taimed ja nendest ei ole võimalik läbi minna ja nende peale ei saa telki panna. Telkimiskoha otsimisel kannatavad kõige rohkem jalad, need on mul korralikult ära kriimustatud. Olen telkinud põldude ääres aga nüüd enne Püreneesid lisandusid veel aiad tee äärde. Uurisin kaarti ja nägin, et S J Pied de Portis on munitsipaalkämping. Ma otsustasin, et ööbin seal. Ma ei arvanud, et see maksab 5 eurot aga 10 eurot on ka ok. Maksis 11,2. Täna on viimane öö Prantsusmaal. Homme sõidan teist korda üle Püreneede. Kaardiluure näitas, et kõrgem koht on 1060 m ja sinna jõudmiseks tuleb läbida 30 km. Hetkel olen 170 m kõrgusel.

Odo näit 5206 km.

16.09.2020. Boussens. Prantsusmaa.

Täna leidsin kämpingu, kus 15 euro asemel küsitakse ühe öö eest 5 eurot. Ma otsustasin, et teen homme täieliku puhkepäeva ja jään siia kaheks ööks. Viimati oli mul puhkepäev Leedus. Pesumasinat siin ei ole, nii et riided tuleb vanaviisi käsitsi pesta aga ega neid eriti palju ei ole.

Ilmad on olnud suviselt soojad, paar päeva tagasi oli temperatuur päikese käes +40. Vihma on sadanud ainult kahel päeval.

Toulouse olen jätnud seljataha ja sõidan nüüd Saint Jean Pied de Port i, kus tavapäraselt alustatakse rännakut Santiago de Compostelasse. Ma olen lõuna Hispaanias rattaga sõitnud ja otsustasin nüüd Santiago tee nii palju kui seda on võimalik rattaga läbida. Ma rändasin seal jalgsi 2011 jaanuar, veebruar.

Prantsusmaa hakkab selleks korraks läbi saama. Kolm sõidupäeva on veel jäänud, nii et järgmise nädala algul peaksin jõudma Hispaaniasse. Mida on siis Prantsusmaal rännates hea teada: Metsik telkimine on ametlikult keelatud aga aktsepteeritud on öine telkimine, kui paned enne päikeseloojangut telgi üles, lõket ei tee ja hommikul varustus kokku. Olen näinud ka kõrvalistes parklates autodes ööbimisi. Prantsusmaal puudub taara tagastus majandus, nii et tühi taara tuleb toimetada esimesse ettejuhtuvasse konteinerisse või prügikasti. Supermarketid on pühapäeval avatud poole üheni. On kämpinguid, kus ei saa telgiga peatuda. Päris palju on pesumasinatega pesupesemis kohtasid, iga Intermarche supermarketi juures oli selline koht.

Rattale uusi probleeme juurde tulnud ei ole. Peale kukkumist tuli esiharki kolks sisse ja see on siiamaani alles. Esihargi siseküljel avastasin kahtlase koha, täpselt ei saa aru kas on pragu või värv lahti. Ma arvan, et jõuan ca kuu ajapärast Lissaboni. Siis mul tekib ooteaeg ja saan nende rattaprobleemidega tegeleda. Mõttes mõlgub ka raami vahetus.

Odo näit 4943 km. Sõiduaeg 371 tundi.

09.09.2020. Vidauban. Prantsusmaa.

Enne Avignoni kui plaanisin piknikualal lõunat süüa siis sõitsin mööda ühest rattamatkajast kes rääkis üle aia kohalikega. Ma suundusin laudade juurde ja see matkaja tuli hiljem minu juurde. Oli üle 60 a mees ja hakkas midagi rääkima prantsuse keeles. Inglise keelt rääkis väga minimaalselt. Uuris kui kaugel on Toulouse. Ütlesin, et pean kaardipealt järgi vaatama. Ta osutas lenksukoti peale ja ütles, et on probleem sellega. Sain aru, et tal varastati kott ära ja seal sees olid pass, raha, pangakaardid, telefon ja tahvelarvuti. Ta oli Belgiast ja Toulouses pidi olema lähim saatkond või esindus. Ta sõitis sportlikus rattariietuses ja ainuke tasku on särgil seljapeal. Seal hoidis ta prillitoosi kus olid sees prillid ja 1 euro. Eurot ta kasutas arvatavalt supermarketi käru saamiseks. Mis asjaoludel tal kott varastati sellest ma täpselt aru ei saanud. Ma eeldan, et ta teadis juba palju Toulouseni maad on ja minu poole pöördus lootuses mingitki abi saada. Ma andsin või laenasin talle 40 eurot ja kirjutasin paberile enda pangaandmed, kui kunagi koju jõuad, siis kanna mulle see tagasi. 40 eurot on selline raha, et kui mingil põhjusel ta seda mulle tagasi ei kanna (kaotas paberi ära või mul tuli konto numbri kirjutamisel viga sisse) siis see pole mingi suur kaotus. Suurema summaga manööverdamine eeldaks ennem raha laekumist kontole. Uurisin kas tal on telefoni vaja. Mul oli reservis nutitelefon ja vana nupukas koos kõne kaartidega. Andsin talle vana nupuka ja palusin Leal kõneaega laadida 10 euro eest. Laadijat sellele telefonile mul enam ei olnud, juhe jalutas minema koos akupangaga. Nii et kasutada saab seda kuskil nädal aega. Uurisin kas tal on mingeid telefoninumbreid netist vaja leida aga ta ei saanud minust aru. Uue telefoni saamine eeldab, et tead mingeid numbreid peast. Minul isiklikult on Lea ja õe number peas. Loodan, et ta jõudis Toulouse ja sai asjad korda. Sellise musta stsenaariumi peale olen ma isiklikult mõelnud ja minu tegevuskava on järgmine. Kõigepealt lähimasse politsei jaoskonda. Hea kui passi number ja kehtivuseaeg on peas. Siis on vaja helistada Leale. Leal on samasugune võimekus majandada minu panga asjadega nagu minagi. Panga kaardid ja telefoni sim tuleb sulgeda. Edasi on vaja saada sularaha, selleks sobiks mõne politseiniku konto kuhu ülekanne teha. Kui olen Euroopas ja piirikontrolli ei ole siis üritan kiiresti koju saada. Kui piiril on kontroll siis tuleb pöörduda Eesti saatkonda, kui seda ei ole siis konsuli või EL riigi saatkonda.

Peale Avignoni sai tasasel maal ja rattateedel mõnus kulgemine otsa. Võtsin suuna itta Monaco poole. Plaanisin enne mere äärde jõudmist kämpingus peatuda aga kahes kohas kus läbi astusin telgiga peatumise võimalust ei olnud. Mere ääres pole mõtet soodsa hinnaga kohta otsima hakata. Hispaanias alla 25 euro kämpingut ei leidnud. Sisetunne ütles, et siin on sama lugu. Midagi ei olnud teha, tuli edasi sõita. Prantsusmaal on maskikandmise nõue ja minu pesemata riided ei tohiks küll kedagi häirida, vähemalt neid kes maski korralikult kannavad. Ennast sain värskendada merevees ja ranna dušši all vähemalt veega loputada.

Mereääres oli mõnus sõita. Ilusad vaated, kaljud, meri ja maksimaalsed tõusud jäid 100 m kanti. Probleem on ainult ööbimiskoha leidmisega mida raskendab veel tihe asustus. Esimene pargipingil ööbimine on sellel reisil nüüd tehtud.

Nices nägin ratta tee ääres ühte kolmeliikmelist perekonda nukralt tagurpidi tõstetud ratta juures askeldamas. Jäin seisma ja uurisin, et kas on abi vaja. Jah on küll. Poja rattal olid tagajooksul kõik kodarad lahti ja see käis vastu raami. Ma ütlesin, et teen ratta sõidukõlblikuks aga peate hiljem rattaremonti pöörduma. Isa rääkis inglise keelt ja remondi ajal suhtlesin temaga. Mainisin, et lähen Monacosse ja üks eesmärkidest on sealt euro münte saada. Pingutasin kodarad ära ja reguleerisin suurema kaheksa välja. Kui ratas oli sõidukõlblik siis sain 10 eurot, et Monacos see müntideks vahetada. Mainiti ära seda, et on väga haruldane, kui keegi küsib: kas on abi vaja.

Monacosse jõudsin 07.09. Enne Monacot oli liiklusummik. Vaatasin, et ees sõidab Porsche, viskasin pilgu numbrile ja üllatuseks oli seal kirjas EST. Vahepeal pääsesin autost mööda ja nägin, et roolis on noor naine. Sain autodest kiiremini edasi ja siis peatusin, et kaarti vaadata ja autole lehvitad kui ta minust mööda sõidab. Juht märkas lippu ja me lehvitasime üksteisele ning rohkem ma seda autot ei näinud. Lisaks müntidele oli mul eesmärk juua kohvi ja käija ujumas. Käibelolevaid münte väga lihtne saada ei olegi, enamus on prantsuse omad. Ennem uurisin, kas on kohalike münte ja kui oli siis alles tegin ostu. Rattaga on seal halb liikuda. Seal kus liiguvad autod on tunnelid ja sal kus jalakäijad, seal trepid. Kui üritasin randa pääseda, siis eksisin ära tunneli rägastiku. Ei saanud aru kus olen, GPS ei toimi seal. Kui sealt välja pääsesin siis loobusin randa minekust ja suundusin tagasi Prantsusmaale.

Tagasiteel läksin läbi Cannesi Decatlonist. Täispuhutav padi lekkis ja rattakompuuter, kuigi ma tõmbasin ta klambriga kinni siis ikka aegajalt meetrid lekivad. Õnnestus saada uue padja ja 24 eurose Sigma kompuutri. Ma lootsin, et ehk saan vana kompuutrit uue aluse peal kasutada aga ei saa, klemmide vahe on erinev. Positiivne on see,et sain uude sisestada vana odo näidu ja sõidu aja. Vanal saan termomeetri ja altimeetri näite jälgida.

Olen nüüd sisemaal ja täna õnnestus leida enamvähem ok hinnaga kämping. 2 eurot oli hinnalimiidist üle aga tühja temaga. Jalgratas oli vaja üle vaadata ja riided pesta ning blogi kirjutada.

Edasi liigun suunal Montpellier, Toulouse, Pau Hispaania poole.

Odo näit 4342 km. 

31.08.2020. Tournon-sur-Rhone. Prantsusmaa.

Prantsusmaa tervitas mind esimesel hommikul tugeva tuulega. Ärkasin kell viis puulatvade kohina peale. Ega ma eriti hästi metsas magada ei saa kui väljas tormab. Eestis ma peatun tormiga metsaonnis või vaalu all. Välismaal sellist võimalust igal pool ei ole, nii et siin ööbin lagedamal põõsastega ümbritsetud alal.

Ma tulen veel korra tagasi Saksamaa juurde. Panin tähele, et rattateid on rohkem tasasemal maal. Mägisemas piirkonnas on neid vähem ja kui on siis tuleb teha suuremaid ringe millega kaasnevad suuremad tõusud ja langused. Mobiilset internetti väljaspool suuremat asustatut punkti kasutada ei saa, ainult 2G. 1 eurost kohvi saab Lidl ist. Taara tsekide eest küsisin münte ja neid kasutasin kohviaparaadis. Üllataval kombel sadas seekord Saksamaal väga vähe vihma. Kahel ööl ja siis hommikul ka veel natuke tibutas. Varasemate rännakute ajal ma mäletan ainult vihma.

Prantsusmaa on olnud kergelt künklik, kõrgeim koht 400 meetrit. Eile jõudsin Rhone äärde ja nüüd sõidan jõe ääres ja naudin mägiseid vaateid vasakul ja paremal, ise sõites tasasel maal. Sattusin rattateele ja väga mugav on sõita. Raja märgistus on olnud hea, ainult suurtemates asustatud punktides kaob järg ära.

Täna on tavapärane puhkepäev. Olen nüüd natukene laisemaks muutunud ja üritan riideid pesta masinaga. Kui kämping koos riidepesuga on max 20 eurot, siis ma kasutan seda võimalust.

Olen varemalt sõitnud Rhone ääres lõunast Valenceni ja siis suundusin Genfi. Nüüd tulen sinna kanti põhja poolt.

Odo näit  3666 km. Säiduaeg 280 tundi. Tõusumeetreid kogunenud 22213m.

24.08.2020. Neuenburg. Saksamaa.

Kämping oli päris jube koht. Kõik pidutsejad olid vist sinna kokku tulnud. Magada hästi ei saanud, muusika pandi küll õhtul kinni aga mõla kestis hommikuni. Kahtlastel asjaoludel läks mul veel kaduma üks akupank. Ma laadisin seadmeid telgist eemal. Aeg ajalt käisin kontrollimas ja tõin laetud asjad telki. Ma olin ratta pärast mures ja täpselt ei mäletagi kuhu akupanga panin. Arvan, et võisin selle panna ratta juurde koormakatte peale ja remontisin ratast edasi, mul olid tööriistad ja muu vähem väärtuslikum kola seal laiali. Vahepeal käisin baari lauataga söömas ja õhtul panin varustuse telki ja ratta külge. Hommikul avastasin, et akupank on kadunud. Kas nüüd tõesti oli see esimene asi mis on mult ära varastatud või ta lihtsalt kadus ära.

Hommikul hakkasin liikuma rattapoe poole. Sain kasutada kahte käiku, mäkke ronimisel 1 x 7 ja tasasel maal 2 x 3. Ketti tuli ümber tõsta käsitsi. Esimene koht oli kinni, teine samuti. Kui olin kuskil 20 km sõitnud siis jõudsin suuremasse asustatud punkti kus oli avatud rattapood. Uus vidin maksis 15 eurot. Laenasin tööriistad, et kassett avada ja panin suurema hammasratta kasetti.

Väga palju ei läinudki aega mööda kui järgmine jama sadas kaela. Olin tõusul ja nagin tuli väntamisel sisse. Plaanisin tõusu lõpus ratta üle vaadata aga ei jõudnud sinna, enne läks kett katki. Iseenesest katkine kett on väike probleem, panin katkise koha asemele kiirkinnituse. Kui sõitma hakkasin siis avastasin, et katkine kett oli ka eesmise käiguvahetaja kõveraks tõmmanud. Tegin nii, et kuidagi moodi saan käike vahetada ja võtsin suuna Karlsruhe Decathloni poole. Esimeses poes seda osa ei olnud. Seal uuriti ja öeldi, et kesklinna poes on käiguvahetaja olemas. Suundusin sinna ja ostsin selle osa ära. Praeguse seisuga on käiguvahetaja asendatud ja saan normaalselt edasi sõita.

Täna on viimane öö Saksamaal edasi suundun läbi Dijoni ja Lyoni Monaco suunas.

Saksamaal rännates tuleb arvestada sellega, et metsik telkimine on keelatud. Mind märgati siin esimest korda kui hommikul hakkasin metsast välja tulema. Öeldi seda, et Saksamaal on metsas käimine keelatud, ma muidugi tegin suured silmad, et esimest korda kuulen. Osades kohtades on looduskaitse ala märk ees ja seal on tõesti rajalt kõrvale minek keelatud. Üldiselt tuleb olla väga nähtamatu.

Odo näit 3135 km.

17.08.2020. Heckengereuth. Saksamaa.

Viimasest riietepesust oli juba möödas rohkem kui nädal, nii et hakkasin vaatama peatumiskohta. Maastik muutus ka päris mägiseks. Kõrgeim koht oli 780 meetrit. Plaanisin ratta kasseti mägedes ronimiseks kohandada, ehk siis 40 hambaline hammasratas sinna panna. Tavaline taktika on mul selline, et kui näen kämpingu kohta siis õhtul ma sinna ei lähe vaid vaatan selle läheduses metsiku telkimiskoha ja siis hommikul tulen kohale ja teen kõik vajalikud toimingud ära. Nii ka seekord. Pesin riided puhtaks ja siis ratta hooldus. Rattal kasseti eemaldamise ajal läks kõveraks käiguvahetaja jalg. Kasutan spetsiaalset väikest tööriista mis toetub käiguvahetaja jalale ja pedaalile vajutades avan kasseti. Seekord oli kasset tugevalt kinni. Üritasin seda jalga uuesti sirgeks väänata aga juhtus nii, et see murdus. Üldiselt on see selline alumiiniumist osa mis on vahetatav, ainult see tuleb nüüd kuskilt rattapoest leida. Võtsin rattal käiguvahetaja ära ja lõikasin ketti lühemaks, nüüd on ta mul ühekäiguline. Vähemalt saan edasi liikuda. Lähim rattapood on 7 km kaugusel, ehk õnnestub sealt uus osa saada. Pean arvestama ka võimalusega, et seda osa kohapeal ei ole ja on tellitav.

Odo näit 2595 km.

12.08.2020. Pahna. Saksamaa.

Olen jõudnud Saksamaale. Viimastel päevadel Poolas läks olukord huvitavaks. Koroona nakatunute arv tõusis ja ma ei teadnud kuidas sellele reageerib Saksamaa. 09.08 pealelõunat ületasin piiri ja mingit kontrolli ei olnud.

Esimene tõsisem kukkumine oli eile ja üldse esimest korda käisin rattaga üle pea esiratta kinnikiilumise tõttu. Sõitsin rattateel, kiirus oli alla 20 km/h. Ees oli kõrvaltee ja 2 cm äärekivi millest ma alla sõitsin. Arvan, et selle väikse müksatuse tagajärjel vajus eesmise pakiraami etteulatuv osa vastu ratast ja blokeeris selle ära. Mina lendasin sellepäeale üle lenksu tänavale maha. Esimene asi mida tundsin oli valu rinnus. Siis hakkasid küünarnukid kipitama ja vasaku käe üks rusika nukk oli verine. Rattal oli eesmine pakiraam paigast ära ja kõver. Esihark paindus mingil määral taha poole, värv tuli lahti aga pragusid ei avastanud. Katki läksid veel alumiiniumist statiiv, see tabaski mind rinda, peegel, lipuhoidik ja seikluskaamera jalg. Kaks pealtnägijat tulid uurima kas kõik on korras ning aitasid ratta, ratta kotid ja muud varustuse tükid teepealt ära korjata. Kui olin toibunud siis vaatasin ratta üle ja painutasin pakiraami sirgeks. Liimisin kokku katkised asjad, ainuke asi mida korda ei saanud oli statiiv. Aega võttis see kolm tundi. Kogu selle asja juures meeldis mulle kõige rohkem Lea reaktsioon: Mida sa jamad seal, tule ära koju, muidu saad veel surma! Praegu on tervis korras, ainult küünarnukid on natuke valusad.

Poola on siis seljataha jäänud. Sõitsin seal seekord päris pikalt. Täitusid nii 1000 kui ka 2000 km. Mida siis oleks hea Poola kohta teada: Üldiselt on seal palju kõrvalisi teid kus liiklus on olematu, tee kvaliteet ei pruugi seal olla kõige parem. Supermarketid on kuus kolmel pühapäeval suletud. Millistel täpselt, see jäigi arusaamatuks. Väiksemad (keti)poed on lahti ja seal sai ka kaardiga maksta. Hea on omada mingi kogus kohalikku raha, väikestes kohvikutes arveldati sularahaga.

Jätkan liikumist Monaco poole. Sõidan sinna ringiga läbi Prantsusmaa. Üle Alpide ei hakka seekord ronima. Sõidutempo on väga rahulik, teen puhkepause ja käin kohvi joomas ja kebabi söömas. Päeva kilometraaz jääb 80 km kanti. Maastik on parajalt künklik. Kuu aega oli vastu- või külgtuul, nüüd alates 07.08 on üllataval kombel isegi taganttuul olnud.

Odo näit 2406 km.

06.08.2020. Olawa. Poola

Auchwitzi muuseum oli üllataval kombel isegi avatud. Jätsin jalgratta 600 m enne muuseumi väiksele, aiaga ümbritsetud ja valvega parklasse. Seljakoti võtsin endaga kaasa. Pileteid müüdi sees ja sinna pääsemiseks tuli pikas järjekorras seista. Seljakotiga sisse ei pääsenud, see tuli jätta 5 zl eest pakihoidu. Järjekorras seistes sain infot, et piletit on võimalik ka internetis osta aga kohapeal olles selles suurt mõtet ei olnud kuna piletid olid kellaajaga ja ootama oleksin pidanud nii kui nii. Väljas seisin järjekorras pea 1,5 tundi. Sisse pääsedes tuli läbida turvakontroll ja siis natuke oodata piletikassa sabas. Pilet maksis 75 zl (18 eurot) ja pileti ostmisel oli vaja dokumenti. Uuriti mis keelses grupis ma soovin osaleda. Mulle oleks sobinud vene või inglise keelne. Inglisekeelsega oli kõige vähem ootamist ja ma valisin selle. Siis seisin veel raadiosaatja ja kõrvaklapide järjekorras, millega sai hiljem giidi juttu kuulata. Kokku kulus sees ja oma grupi stardini veel ca 30 minutit. Iseseisvalt liikuda ei olnud võimalik. Auchwitzi külastusele kulus üks tund, peale seda suunduti edasi Birkenau laagrisse mis asus 3 km kaugusel. Sinna sai edasi minna eri bussiga ja seal oleks ka aega kulunud üks tund. Kuna ma olin seal kaks aastat tagasi käinud siis seal ma enam ei osalenud. Ma tänasin giidi ja ütlesin, et olen seal varem käinud. Ma sõitsin sealt hiljem mööda küll aga sisse ei hakanud minema. Enam Birkenausse ilma piletita sisse ei pääsenud, nagu see oli võimalik 2 aastat tagasi.

Kuskil nädal tagasi kohtusin ühe kohaliku rattamatkajaga. Me vahetasime kontakte ja ta ütles, et kui Wroklawi lähistele satun siis ta pakub mulle öömaja. Tänase õhtu ja öö veedan tema pool.

Saksamaa piirini on jäänud natuke üle 200 km ja arvatavalt kolme päeva pärast jõuan sinna.

Odo näit 1979 km. Sõiduaega 145 tundi. Tõusumeetreid on kogunenud 9573 m.

02.08.2020. Chelm Slaski. Poola

Sobibori muuseum oli suletud, arvatavalt seoses koroonaviirusega. Lähiümbruses oli võimalik ringi vaadata. Laagist midagi alles ei olnud, selle asemel oli ehitatud muuseumi hoone. Säilinud oli perroon, valgustuspostid ja rongitupik. Metsavahel lagendikul oli suur massihaudade ala.

Kui olin kaks päeva läände sõitnud siis hakkain uurima kui kaugele jääb Oswiecim. Ma olin seal 2018 aga siis oli kodutöö tegemata ja Auchwitzi esimeses muuseumis jäi käimata. Üritan seda nüüd parandada, Kas see koht ka lahti on see selgub homme. Sinna sõiduks kasutan nüüd teist teed. Varem sõitsin Wisla äärsel tasasel maal, nüüd siis Krakowist põhja pool künklikumal alal. Kõrgeim koht on olnud hetkel 450 m.

Esimene ärevam moment liikluses on ka ära olnud. Tavapäraselt kui ma sõidan ja tee ääres lahtist koera näen siis käratan ta peale püüdes vältida seda, et mind märgates ta mulle peale lendab. Olin asula eelsel alal kui minu poolsel teel jooksis koer. Käratasin ta peale, millele järgnes ehmatus ja siis lidumine üle tee. Liiklus oli tihe ja koer oleks äärepealt auto alla jäänud. Minut hiljem kui väiksel laskumisel aukude vahel manööverasin siis möödasõitev auto riivas peegliga ratta peeglit. Selline tunne oli, et sain koera pärast hoiatada. Ratta peegel jäi terveks, lõi ainult paigast ära.

Eile oli vaja ujumiskoht leida. Öösel läks õhkmadrats tühjaks ja aukude avastamiseks oli veekogu vaja. Pidin väikese kõrvalpõike tegema ja koht asus metsa sees. Kilomeeter pidin liivasel metsateel ratast lükkama. Teisi inimesi seal ei olnud, sain madratsi probleemi lahendaud ja ka ennast pesta.

Täna on puhkepäev, peatun kämpingus. Tavapärane rütm on selline, et sõidan 6 kuni 10 päeva ja siis teen puhkepäeva.

Odo näit 1745 km. Võrreldes esimese reisiga olen 266 km miinuses. Koroonaviiruse süü muidugi.

26.07.2020. Okuninka. Poola.

Võtsin hoo maha ja alustasin uurimistööga, uued Poola piirkondade kaardid oli vaja ka alla laadida. Olukord ida ja lõuna suunal on nutune. Ees on riigid, milledest nakatanute  arv on suur ja sealt edasi saamine ilma karantiini jäämata on võimatu. Ma ei taha oma reisi panna Odessas pausi peale, tahan rattaga edasi sõita. Enne reisi ma kaalusin pikalt kas võtta ette lühikene reis ja pöörduda enne talve koju tagasi või minna ikkagi pikale ümbermaaila reisile. Küsimus oli selles kuidas ratas ette valmistada, millised tööriistad ja varuosad ning varustus kaasa võtta. Otsustasin minna pikale reisile ja vastavalt sellele on ratas ja varustus ette valmistatud.

Minu edasine plaan on muuta põhisuunda ja liikuda läände. Hetkel sõidan veel lõunasse kuni Sobibor ini. Külastan sealset muuseumit ja siis muudan suunda. Sobibori sündmustest on vändatud ka mängufilm, see oli saksa koonduslaager kus pandi toime massipõgenemine mille järel laager likvideeriti.

Jään Poola ja liigun Saksamaa poole. Mõtlesin ka Slovakkia ja Tsehhi peale aga liiga künklik kant, mulle meeldib rohkem tasasem maa ja Poolas on hinnad ka normaalsed. Muidugi kui vaja siis ronin ka üle mägede, aga praegu sellist vajadust pole.

Täna peatun kämpingus, esimene sellel reisil. Peatusin siin kandis ka 4 aastat tagasi aga teises kohas. Et mitte sõita täpselt samadel teedel nagu esimese reisi ajal olen hoidnud rohkem Valgevene piiri poole. Kõrvalised teed ja vaikne liiklus, korra sattusin ka tupikusse. Kaart näitas praami üleminekut aga toimis see ainult nädalavahetustel. Õnneks suurt ringi tegema ei pidanud, teine praamikoht oli ka olemas aga seda ma kohe kaardil ei märganud. Pidin 10 km tagasi sõitma.

Pesin riided puhtaks ja kontrollisin ratta üle. Uusi pragusid praamis ei avastanud. Jooksud olid korras, kodarad korralikult pingul. Seekord on mul natuke paksemad  ja tugevamad kodarad. Tagajooksu kui strateegiliselt tähtsa sõlme ladus spetsialist aga esijooksu harjutamise mõttes ma ise. Vahetasin tagumised ketaspiduri klotsid ära ja õlitasin keti. Oma sõidustiilis olen ma muudatuse teinud, kasutan nüüd rohkem tagumist ketaspidurit. Eesmist v pidurit ainult siis kui on vaja kiiresti hoog maha võtta. Klotse ja ketast on lihtsam vahetada kui velge.

Praegune plaan on selline, et peale Saksamaad suundun Pransusmaale ja üritan Monacos ära käija, see on ainuke riik lääne pool kus ma veel sõitnud ei ole. Siis hakkan uurima võimalust lennata Kanada- või USA idarannikule ja sealt edasi Panama poole. Teine variant oleks sõita Lissaboni ja lennata Brasiiliasse ning siis Paraguai, Boliivia, Peruu jne.

Odo näit 1254 km.