Jalgrattaga Lõuna Euroopasse

06.04.2017. Waipara. Uus-Meremaa.

Kui vihma sajab siis on päevane ja öine temperatuur sama, jääb sinna 8 kraadi kanti. Vihma sajab juba neljas päev ja see on mulle tekitanud uusi probleeme. Näpud ja varbad külmetavad. Uued saapad ei ole veekindlad, Austraalias ka sadas aga siis ei olnud külm. Õhukesed kindad on mul kaasas, sain nendega Aserbaidžaanis samades ilmastiku oludes hakkama aga nüüd olen äkitselt sattunud külma keskkonda peale poole aastast viibimist kuumas Aasias ja väga kuumas Austraalias. Kui näpud muutusid külmast nii kangeks, et ei olnud suutelised enam käike vahetama siis oli neid vaja hakata üles soojendama ja seda tegevust tuli teha iga 5-7 km tagant. Varbaid soojendama ei pidanud, selle lihtsalt kannatas ära. Austraaliast ostetud vihmajakk teeb oma tööd korralikult, keha on kuiv.

Eile, kolmandal vihmapäeval sattus mu teele väiksam linn ja ma sain osta soojad sokid ja kindad. Jala probleemi saan ma hetkel lahendada kilekottidega. Soe sokk jalga, kilekott peale ja märga saapasse.

Peale glaubrisoola manustamist ma paastusin kaks päeva. Halba enesetunnet enam ei ole aga nohust ja köhast lahti ei saanud. Ega vist enne ei saa ka, kui vihm üle jääb või ma soojemasse põhja saarele jõuan.

Ees on nüüd uuesti mäed, kolm päeva olen sõitnud suhteliselt tasasel maal. Ümber ringi olid põllumaad, karjamaad ja okastraat aiad.

Täna teen lühikese päeva. 20 km kaugusel on tasuline kämping ja ma plaanin seal peatuda. Seadmed tahavad laadimist ja sügamise asemal tahaks ennast sooja vee all pesta. Riiete pesemine tuleb kaugemasse tulevikku edasi lükata. Ehk on seal katusealune kus saaks ratast hooldada. 

Odomeetri näit 17407 km ja 1240 tundi.

28.03.2017. Queenstown. Uus-Meremaa.

Öösel ärkasin külma peale üles. Selline tunne oli nagu oleks miinus kraadid aga termomeeter näitas 13 kraadi. Panin kõik oma soojad riided selga, läks paremaks aga ikka oli jahe. Hommikul läksin uurima magamiskottide hindu, väga kallid olid. Hakkasin alternatiive vaatama. Ühe variandina leidsin supermarketist 13 EUR teki ja teine variant oli rõivapoest 30 EUR talvejope. Ostsin jope, siin kandis hakkab varsti talv ja sellega saan end ka öösel katta. Päeval on temperatuur siinkandis (350 m kõrgusel) 20 kuni 25 kraadi vahel. Kui päike paistab siis on soe, kui ei siis temperatuur langeb ja mul on jahe. Sydney’st ostsin katkise vihmakeebi asemel vihmajaki.

Ratas on ülevaadatud ja hetkel töötab korralikult. Homme asun Aucklandi poole teele. Mind häirib see ajaline piirang. Ei olnud aega teekonna pikkust järgi vaadata. Kunagi ammu mõõtsin seda teekonda ja mul oli meeles, et see on kuskil 1300 km aga ma eksisin. Teekonna pikkus on 1800 km ja see on väga mägine. Varianti ei ole pean mahtuma selle aja sisse, ma ei taha kulutada 130 EUR lennu aja muutmisele. Tavapäraselt sõidan kuskil 2000 km kuus ja lennuks ettevalmistamiseks kulub 2-3 päeva. Olen läbinud ka 3000 km kuus aga mitte mägedes.

03.04.2017. Mayfield. Uus-Meremaa.

Mitmeid päevi olen otsinud kohta kus saaks mitu asja korraga ära teha: ravikuuri, riideid pesta ja seadmeid laadida. Puhkekohtade juures ei ole laadimis võimalust näinud. Suurtemate supermarketite eesruumides on elektri pistikud olemas.

Eile õhtul jõudsin väikesesse asulasse kus oli olemas wc normaalse kraanikausiga ja istumiskohad ning kahe km kaugusel telkimiskoht. Panin sinna telgi üles ja plaanisin hommikul tagasi tulla. Öösel hakkas vihma sadama ja sajab siiani. Otsustasin ravikuuri ära teha telgis. Puhkekohtades ja parkides ei ole varjualust, lauad ja pingid on lageda taeva all. Selleks on mul vaja natuke sooja vett, et lusikatäis glaubrisoola ära lahustada ja kolme tunni jooksul wc olemasolu. Ajasin välgumihkliga metallkruusis vee soojaks ning wc on siin olemas, nii et oma kõige suurema probleemi saan ära lahendada ja kahe päeva pärast olen ma jälle terve.

Suundun suhteliselt otsemat teed pidi, jälgides telkimiskohtade olemasolu põhja saare suunas. Kui aega peaks üle jääma siis suuremaid tiire teen seal. Ehk õnnestub jalgsi seljakotiga kaks päeva mägedes matkarajal rännata.

Ööbimiskohtade leidmisega väljaspool telkimisalasid olen jäänud pimeda peale. Suhteliselt keeruline aga Uus-Meremaal ei ole mürgiseid madusi, nii et võib julgelt kõrges rohus ringi liikuda. Siin ei ole ka suuri kiskjaid. Oma nuhtlus on sellegi poolest olemas ja selleks on väikesed kärbsed. Nad ei kõdita sind nagu austraalia kärbsed vaid hammustavad ja see koht sügeleb mitu päeva.

Läbinud olen 17212 km ja sõidutunde kogunenud 1225.

27.03.2017. Queenstown. Uus-Meremaa.

Sydney lennujaamas ei tehtud mulle check in’i kuna mul ei olnud Uus-Meremaalt edasi lennu piletit. Küsisin, et mis on siis lahendus. Mind juhatati reisibüroosse. Tegin Sydney's natuke kodutööd ja uurisin lennuvõimalusi Lõuna Ameerikasse. Lima'sse otselendu Aucklandist ei olnud, oli Santiago'sse, Tsiili. III etapi lõpp-punkti suure tõenäolsusega nihutan Brasiiliasse. Otsustasin kiirelt, et viibin siin 35 päeva. Siis tekkis teine probleem, mul ei olnud pileti ostmiseks hetkel piisavalt vaba raha, see oli hoiuste all kinni. Helistasin viberiga koju ja palusin Lea'l vabastada hoiuselt vajalik summa. Üle kivi ja kändude sa asi korda. Kui pilet oli olemas siis võeti mu kotid vastu.

Olin arvestanud sellega, et  Queenstown'i lennujaamas läheb mul pikalt, panin seekord jälle immigratsiooni kaardil kolmele küsimusele jah lahtrisse linnukese. Relvad, matkavarustuse omamine ja eelnev viibimine wildnessis. Nii ka juhtus. Passikontrollis küsiti peale tavapäraste küsimuste veel seda, kuna ja kuidas ma lennupileti ostsin. Kui passikontrollist läbi sain astus ligi üks mees, küsis mu passi ja uuris mis valemiga ma pensinäär olen. Peale seda juhatati mind ühte ruumi kus panin oma kotid lauapeale ja üks näitsik hakkas neid üksteise järel avama. Erilist huvi tunti nugade vastu, neid oli mul kolm ja nad olid erinevates kottides ja ratta kastis. Kõigepealt leiti väike taskunuga. See on ok. Siis Leatherman, see on ka ok ja kõige viimasena minu kõige suurem nuga (plastmasstupes kummist käepidemega töömehe nuga), ka see on ok. Kogu selle tegevuse juures vesteldi ja küsiti küsimusi. Huvitavamad nendest olid: miks sa tulid Uus-Meremaale, miks sa tulid Queenstowni, miks sa sõidad jalgrattaga ümber maailma ja mida sa selle suurema noaga lõikad. Nuga oli viimasest söömaajast juustune siis ei olnud vett käepärast ja hiljem ununes pesta. Vastasin, et nagu näha siis juustu. Uuriti kas liha ei ole lõiganud. Ei, surnud kängurusid ma ei puutunud.

Edasi hakati ratast uurima. Selgitasin, et sõidan asfaldil. Taga on täitsa uus kumm, eesmine on pestud ja telgi põhi on ka pestud. Sul on veel telk ka? Peame kindlad olema, et sa meile ämblike sisse ei too. Vastasin selline oht on olemas, lisaks võib seal olla sipelgakoloonia. Telk viidi kuskile laborisse, saapataldu ja nuga vaadati ka aga ei viidud pessu. Natukese aja pärast toodi telk tagasi ja öeldi, et kõik on korras.

Ratta kokkupanekuks oli spetsiaalne koht olemas. Kui sellega valmis sain oli lennujaam suletud ja territoorium tühi. Vihma sadas ja ma hakkasin otsima telkimis kohta. Kui ma lõpuks sobiva koha leidsin oli kell kohaliku aja järgi 4 hommikul. Jahe oli magada, temperatuur oli hommikul 13 kraadi.  

Täna tegin ringi linnas ja lähiümbruses. Tutvusin hindadega, ostsin vajalikud asjad ja otsisin seadmete laadimis kohti. Põikasin sisse ka matkapoodi aga hinnad on siin jubedad, tuleb vastu pidada Ameerikani. Homme vaatan ratta üle. peale lendu tagapidur, käiguvahataja ja valgustus ei tööta korralikult. Homme kõrvaldan rattaprobleemid, laen seadmed ja ülehomme hommikul alustan teekonda Aucklandi suunas

30.03.2017. Omarama. Uus-Meremaa.

Esimese sõidupäeva hommikul oli telgis 13 ja väljas 8 kraadi sooja. Magades jopet kasutades enam külm ei olnud, ainult natuke jahe. Peaksin nüüd Santiagoni olemas oleva varustusega välja vedama. Valgeks läheb kell 8, pool tundi varem on võimalik varustust ilma lambita kokku pakkima hakata. Pimedaks kell 20.

Kella 11 paiku on võimalik hakkata riideid seljast vähemaks võtta ning õhtul lõpetan sõitmise t-särgis ja lühikestes pükstes.

Pöörasin sisse esimesse puhkekohta, et lõunat süüa. Seal oli ees rendiauto ja paar tegi süüa. Mind kutsuti kohvi jooma ja ma võtsin kutse vastu. Nägin selliseid autosid lennujaamas ja uurisin, et kust nad tulevad. Venemaalt, no siis saama ka vene keeles rääkida. Ajasime juttu ja ma sain neilt infot telkimis kohtade kohta. On olemas androidi ja iphone äpp „Camping NZ” kus on olemas kogu info telkimiskohtade kohta: tasuta, tasulised ja ka hinnad ning lisaks veel vaba wifi, supermarketite asukohad ja muud. Töötab ka offlines aga enne tuleb kaardid alla laadida.

Esimene päev veeres allamäge, paar tõusu oli mis võtsid selja märjaks. Õhtul jõudsin telkimiskohta. Telki üles seades tunnen, et enesetunne läheb halvaks. Nina hakkas tatti jooksa ja kurk muutus valusaks. Korra Austraalias mägedes ja siin kahel eelneval hommikul oli nina kinni ja kurk imelik aga päevapeale läks üle. Nüüd siis lõi haiguse välja.

Tänane päev algas tõusuga mis algul oli lauge aga viimastel kilomeetritel tuli tugevalt pedaalidele suruda. Peale 60 km tõusu jõudsin 965 m kõrgusele ja siis algas 40 km laskumine. Täna saan ööbida telkimiskohas aga homme pean kuskil metsiku koha leidma, mis ei olegi nii kerge kuna teeääres on okastraat aiad, mäed või jõed.

Olen kohanud kolme rattamatkajat. Üksinda sõitvat sakslannat ja koos sõitvaid prantslast ja šveitslast.

 

Läbinud olen 16936 km ja selleks on kulunud 1207 tundi.

638680
Today
Yesterday
This Week
Last Week
This Month
Last Month
All days
504
669
3116
630056
21200
18757
638680

Your IP: 3.90.12.112
2019-04-26 09:51
Back to Top