Jalgrattaga Põhja Euroopasse

18.04.2017. Urenui. Uus Meremaa.

Picton’is õnnestus mul saada varajasemale praamile aga kuna praami väljumine viibis paar tundi siis jõudsin Wellingtoni pimedas. Läheduses tasuta kämpingut ei olnud ja ma hakkasin sõitma linnast välja. Kui olin läbinud 30 km siis leidsin sobiliku koha telkimiseks. Vihma hakkas uuesti sadama ja märg telk sai ülespaneku ajal täitsa märjaks. Ainuke kuiv koht telgis oli madrats.

Iga päev on sadanud hoovihma ja on pilves, eile oli esimene vihmavaba päev ja paistis päike. Tuul on kogu aeg vastu, lõuna saarel oli enamus aeg tagant tuul. Sooja on öösel 13 ja päeval 20 kraadi.

Kõrgeid mägesid mu teele ette pole tulnud. Maastik on künklik, vahel on ka tasasemat maad. Kõrgem koht on hetkel jäänud 300 m kanti.

Mõned päevad tagasi kui ratast üle vaatasin avastasin et tagaratas on kaheksas. Alustasin ratta sirgeks ajamisega aga kuidagi ei õnnestu. Ei märganud ka kohe kuna kogu velge kattis kleepekas. Tähelepanelikumalt uurides ja kleepekat ära kiskudes avastasin, et velg on ühe kodara ümber katki. Tagaratas kohe oskab õige kohas katki minna: Tais, kus sellist ratast saada ei olnud ja nüüd Uus Meremaal, kus ratta osad on väga kallid. Hetkel liigun edasi katkise veljega. Teele sattunud rattapoed on olnud pühade puhul suletud. Olukord on parem kui Tais, praktiliselt on rattal puudu üks kodar ja ratas läheb läbitud kilomeetritega rohkem kaheksasse.

Üleeile sõitis minust mööda üks rattur. Pidasin teda kohalikuks ja uurisin kas ta on kursis ratta osade hindadega. Ta ütles, et on küll. Kui vestlema hakkasime selgus, et ta on pärit USA st ja sõidab samuti ümber maailma, aga ta ei ole selline rändur nagu mina vaid võidusõitja. Tal oli kaasas minimaalne varustus ja see mahtus ühte suurde raamikotti, sadula all oli magamiskott. Suuri varustuse kotte ei olnud, ehk siis õhu/tuule takistus oli viidud miinimumini. Teel on ta olnud kaks kuud ja selle ajaga läbinud Euroopa, India, Austraalia ja peaaegu Uus Meremaa ning edasi suundub ta Põhja Ameerikasse. Tundub, et mees püsib uue Guinnessi rekordi graafikus. Hiljem uurisin internetist sellise sõidu tingimusi ning ka minu rännak sobib nendega aga esikolmikusse ma seekord ei satu. Praegune rekord on 92 päeva. Põhi tingimused olid: Algus- ja lõpp-punkt on sama, sõita võib kas idast läände või vastupidi, läbida tuleb minimaalselt 29000 km ja kogu teekond peab olema ekvaatori pikkune.

Eile hommikul telgis saapaid jalga tõmmates lõi valu selga, radikuliit tuli kallale. Panin kuidagi varustuse kokku, kui ratta selga sain ja väntama hakkasin läks olemine paremaks. Kõik „head” asjad kogunevad kokku. Köhast ja nohust pole ka veel täielikult lahti saanud

Eltham’is kohtusin Jason’iga. Ta sõitis algul must autoga mööda, siis peatus ja tagurdas tagasi. Hakkasime juttu rääkima ja ta uuris kas soovin pesemas käija. See kutse tuli nüüd küll õigel ajal. Käisin eile invaliidide wc’s oma sügelevaid kohti pesemas, seal privaatne ja ruumi rohkem. Lisaks endale sain ka riided ära pesta ja seadmeid laadida.

Odomeetri näit 18248 km ja sõiduaeg 1305 tundi

06.04.2017. Waipara. Uus-Meremaa.

Kui vihma sajab siis on päevane ja öine temperatuur sama, jääb sinna 8 kraadi kanti. Vihma sajab juba neljas päev ja see on mulle tekitanud uusi probleeme. Näpud ja varbad külmetavad. Uued saapad ei ole veekindlad, Austraalias ka sadas aga siis ei olnud külm. Õhukesed kindad on mul kaasas, sain nendega Aserbaidžaanis samades ilmastiku oludes hakkama aga nüüd olen äkitselt sattunud külma keskkonda peale poole aastast viibimist kuumas Aasias ja väga kuumas Austraalias. Kui näpud muutusid külmast nii kangeks, et ei olnud suutelised enam käike vahetama siis oli neid vaja hakata üles soojendama ja seda tegevust tuli teha iga 5-7 km tagant. Varbaid soojendama ei pidanud, selle lihtsalt kannatas ära. Austraaliast ostetud vihmajakk teeb oma tööd korralikult, keha on kuiv.

Eile, kolmandal vihmapäeval sattus mu teele väiksam linn ja ma sain osta soojad sokid ja kindad. Jala probleemi saan ma hetkel lahendada kilekottidega. Soe sokk jalga, kilekott peale ja märga saapasse.

Peale glaubrisoola manustamist ma paastusin kaks päeva. Halba enesetunnet enam ei ole aga nohust ja köhast lahti ei saanud. Ega vist enne ei saa ka, kui vihm üle jääb või ma soojemasse põhja saarele jõuan.

Ees on nüüd uuesti mäed, kolm päeva olen sõitnud suhteliselt tasasel maal. Ümber ringi olid põllumaad, karjamaad ja okastraat aiad.

Täna teen lühikese päeva. 20 km kaugusel on tasuline kämping ja ma plaanin seal peatuda. Seadmed tahavad laadimist ja sügamise asemal tahaks ennast sooja vee all pesta. Riiete pesemine tuleb kaugemasse tulevikku edasi lükata. Ehk on seal katusealune kus saaks ratast hooldada. 

Odomeetri näit 17407 km ja 1240 tundi.

12.04.2017. Picton. Uus Meremaa

Kämpingust lahkumise hommikul paistis päike ja ma sain oma varustuse ära kuivatada.

Kõige otsem tee Pictoni oli suletud ning ma pidin sinna suunduma üle mägede. Ostsin kaasa kolme päeva söögi, joogi tagavara ja asusin teele. Tee viis mind üle kolme mäekuru, mis olid üle 900, üle 500 ja üle 800 m kõrged. Ööbisin ca 500 m kõrgusel ja hommikuti oli väljas 3 kraadi sooja.

Eile õhtul jõudsin Pictoni lähistele. Plaanisin ööbimist ühes tasuta kämpingus aga see oli mõeldud ainult autodele. Oli juba hämar kui leidsin enamvähem sobiliku koha, see asus madalal ja ümberringi oli vesi. Lootuses, et vihma sadama ei hakka panin telgi üles. Telgis pakkisin end tavapäraselt enne magama minekut soojalt sisse. Palav hakkas, termomeeter näitas 20 kraadi sooja. Öösel hakkas sadama. Hommikul hakkasin varustust taskulambi valgel kokku panema, oli lühikese aja küsimus kuna vesi minuni tõuseb. Kui sealt ratast minema lükkasin oli telk täiesti märjaks saanud ja vesi ulatus poolde saapani. Eile Blenheim’ist õnnestus osta uued vihmapüksid. Saabastele panin telgis enne väljatulekut kilekotid teibiga ümber.

Lõuna saar on läbitud, täna hommikul jõudsin Picton’i sadamasse. Sain pileti õhtul kell 19 väljuvale laevale. Kui kell 13 väljuval praamil on ruumi siis saan varem minema. Oleks parem muidu pean pimedas hakkama ööbimiskohta otsima. Praamisõit kestab kolm ja pool tundi.

Odomeetri näidud 17850 km ja 1273 tundi.

03.04.2017. Mayfield. Uus-Meremaa.

Mitmeid päevi olen otsinud kohta kus saaks mitu asja korraga ära teha: ravikuuri, riideid pesta ja seadmeid laadida. Puhkekohtade juures ei ole laadimis võimalust näinud. Suurtemate supermarketite eesruumides on elektri pistikud olemas.

Eile õhtul jõudsin väikesesse asulasse kus oli olemas wc normaalse kraanikausiga ja istumiskohad ning kahe km kaugusel telkimiskoht. Panin sinna telgi üles ja plaanisin hommikul tagasi tulla. Öösel hakkas vihma sadama ja sajab siiani. Otsustasin ravikuuri ära teha telgis. Puhkekohtades ja parkides ei ole varjualust, lauad ja pingid on lageda taeva all. Selleks on mul vaja natuke sooja vett, et lusikatäis glaubrisoola ära lahustada ja kolme tunni jooksul wc olemasolu. Ajasin välgumihkliga metallkruusis vee soojaks ning wc on siin olemas, nii et oma kõige suurema probleemi saan ära lahendada ja kahe päeva pärast olen ma jälle terve.

Suundun suhteliselt otsemat teed pidi, jälgides telkimiskohtade olemasolu põhja saare suunas. Kui aega peaks üle jääma siis suuremaid tiire teen seal. Ehk õnnestub jalgsi seljakotiga kaks päeva mägedes matkarajal rännata.

Ööbimiskohtade leidmisega väljaspool telkimisalasid olen jäänud pimeda peale. Suhteliselt keeruline aga Uus-Meremaal ei ole mürgiseid madusi, nii et võib julgelt kõrges rohus ringi liikuda. Siin ei ole ka suuri kiskjaid. Oma nuhtlus on sellegi poolest olemas ja selleks on väikesed kärbsed. Nad ei kõdita sind nagu austraalia kärbsed vaid hammustavad ja see koht sügeleb mitu päeva.

Läbinud olen 17212 km ja sõidutunde kogunenud 1225.

06.04.2017. Waikari. Uus-Meremaa.

Puhkepäeva ajastus oli täpselt õigel ajal sest Uus-Meremaa käis välja oma ebamugavuse trumbi. See oli tuul ja lisaks ebamugavusel oli ta ka ohtlik. Kuigi ta lükkas mind täna tagant oli mitu olukorda kus äkiline külgpuhang paiskas mind maanteele. Vedas et autot tagant ei tulnud.

Kui esimesse asulasse jõudsin läksin kõigepealt sooja kohvi jooma. Suur kruus maksis 4 $. Kaarti uurides selgus, et kämping asub samas kohas. Öö eest küsiti 5 $ ja selleks et dušši all 6 minutit sooja vett saada tuli 2$ karpi lasta. Pesin ära märjad riided ja poolmärjad riputasin lihtsalt kuivama. Katusealune oli olemad, seal sai riideid kuivatada ja vaatasin ka ratta üle. Oli ka viimane aeg. Käiguvahetaja oli lahti tulnud, ketil ei olnud piiskagi õli ja tagumised piduriklotsit olid täitsa kulunud.

Varustust kuivama riputades avastasin, et vihmapüksid on katki ja kulunud. Ei olnud ime, et jalad kuidagi ruttu märjaks said. Lisaks pükstele on ka vaja lahendada ka saabaste veepidamatus. Variandid oleksid kas odavad kummikud või vihma kaitsmed. Olukorra teeb raskemaks see, et ees on mäed ja suurem linn on kuskil 500 km kaugusel. Aialine piirang ei lase mul kuskile ankrusse jääda ja paremat ilma oodata. Homme liigun edasi ja kui vihma sajab veel siis üritan olemas olevate vahenditega oma olemist parandada.

696925
Today
Yesterday
This Week
Last Week
This Month
Last Month
All days
111
628
2590
688748
19647
35032
696925

Your IP: 54.91.71.108
2019-06-21 01:21
Back to Top