Jalgrattaga Põhja Euroopasse

18.02.2017. Blackall. Austraalia.

Longreache puhkeala koosnes kahest alast, aiaga piiratud piknikualast kus oli telkimine keelatud ja lagedast telkimisalast kus kasvasid mõned puud. Panin telgi sisemise kihi puu alla üles. Olin poolunes kui kuulsin, et üks auto tuli telkimisalale. Siis pandi mootor täistuuridel tööle ja auto lähenes mu telgile. Tõusin istuli, auto möödus suht telgi ligidalt. Näitasin läbi telgivõgu keskmist näppu ja sain vastuseks laserkiirega silma. Peale seda auto sõitis vaateväljast minema. Natukese aja pärast ilmusid eemalt autotuled nähtavale, oli sama auto pildus juba eemalt laerkiiri. Panin kiiresti saapad jalga, nuga üles ei leidnud. Rabasin madratsi kätte ja tulin telgist välja. Haarasin ratta küljest pumba ja võtsin selle kätte nagu püstoli. Auto lähenes ja heitis laserkiiri. Katsin näo madratsiga, tõstsin „püstoliga” käe ja suunasin autole. Auto tegi uusti poolkaare ümber telgi ja mina hoidsin teda „kirbul”. Kui auto oli eemaldunud siis otsisin noa üles, ta kipub mul olulistel hetkedel ratta külge ununema või ära kaduma. Telgi ligidale oli tehtud lõkkekoht mis oli ümbritsetud kividega, väga hea saan neid vajadusel  kasutada. Jäin välja ootama, vaikus. Otsustasin kolida aeda. Valisin koha kus olin vähe nähtav aga ise nägin hästi ümbrust. Eriti hästi magada ei saanud, meeled olid ärkvel ja ärkasin üles iga väiksema krabina peale. Kedagi ei tulnud. Hommikul kui veel telgis lesisin saabus politsei auto. Nüüd teevad veel trahvi ka vales kohas telkimise eest. Ei märgatud mind või ei tahetud märgata, kui politsei minema sõitis panin varustuse kokku ja sõitsin linna.

Kui ratast hooldasin ja tahtsin kummidesse õhku juurde lüüa siis selgus, et pump ei tööta ja sadul hakkab ka varti läbi minema. Muud osad olid korras. Panin bensiinijaamas kummidesse vajaliku rõhu sisse aga pump tuleb nüüd lähiajal uus muretseda.

Kui olin linnast 10 km kaugusele jõudnud siis asendasin kiivri mütsiga.Vastutulev politseiauto võttis hoo maha ja enne minuni jõudmist lülitas korraks vilkurid sisse. Jäin seisma. Selle asemel, et juhtida tähelepanu kohustuslikule kiivri kandmisele Queenslandis küsiti hoopis, kas kõik on korras ja pakuti vett.

Õhtul tuul tugevnes ja ümber ringi kogunesid äikesepilved. Kui puhkekohta jõudsin siis plaanisin magada varjualuse all lauapeal aga laud oli nii väike, et ma ka parima tahtmise juures ei mahtunud sinna ära. Panin sisemise telgikihi üles nii, et kitsam pool jäi tuule poole ja laud ja pingid tekitaksid varju. Kui tuul muutis suunda siis tulin välja ja hakkasin telki nihutama. Kuna ma ei viitsinud varustust välja võtta siis selle tegevuse peale läks varras uuest kohast katki. Panin viimase reservis olnud torujupi telgikaarele.

Kahel viimaasel päeval on taevas selge olnud aga tepmeratuur on jäänud 50 kraadi piirile päikese all. Kas kuumus taganeb või olen jõudnud külmemasse piirkonda.

 

Eile õhtul täitus 1000 tundi sõidu aega. Kilomeetreid olen läbinud 14260.

04.02.2017. David Hall Rest Area. Austraalia.

Tegin 25 km kõrvalepõike ja suundusin Tennant Creeki. Seal oli supermarket ja sain normaalsema hinnaga söögivarusid täiendada. Mul oli ka ööbimine kokku lepitud Warmshowers liikmega. Hooldasin ratast ja panin tagajooksule uue torkekindla väliskummi alla, et vältida palavusega igasuguseid remonditöid teel.

Peale puhkepäeva asusin uuesti teele. Olen nüüd kohanenud kuumusega. Kui väljas on + 35 siis on mõnusalt jahe, kui + 50 siis palav ja kui + 25 siis külm. Kõige raskemad olid kolm esimest päiksepaistelist päeva. Pelgasin, et ma ei leia varju õigel ajal ja kuumus niidab mu maha. Uus kuumarekord on + 51 kraadi. Üllataval kombel tuleb ka vihma vahetevahel. Reeglina öösel, kahel korral ka õhtul ja sellega kaasneb väga tugev tuul. Telgis olles toestan telki kätega ja olen valmis iga hetk telki kokku laskma, et tuul vardaid ära ei murraks. Varustust hoian võimalikult koos ja veekindlalt.

Kohtasin teel tuttavat matkabussi, see peatus mu ees ja seekord kutsuti külma jooki jooma. Anti vett teele kaasa ja kingiti hele pikakäiseline särk.

Puhkekohti on Barkly maanteel rohkem aga nende varustus on nigelam. Veenõud on tühjad või neid ei olegi, nii et kogu vesi tuleb asustatud punktist kaasa võtta. Kõige pikem asustatud punktide vaheline vahemaa on olnud 260 km ja ma võtsin kaasa ca 15 liitrit vett. Kogu aeg on janu ja unistan külmast joogist. See kaasavõetud vesi muutub väga soojaks ja eriti palju seda ei tarbigi, paar lonksu ja sõidan edasi. Lisaks lööb palavusega välja selle vee kõrvalmaitse kuna olen võtnud selle kuskilt kraanist. Mõned möödasõitvas autod on ka peatunud ja vett pakkunud.

Mount Isa’ni on jäänud sada kilomeetrit. Teen seal ühe puhkepäeva. Kui kämpingu hinnad on kõrged siis otsin koha kus saab ennast ja riideid pesta ning seadmeid laadida ja telgin kuskil linna ääres.

15.02.2017. Longreach. Austraalia.

Kämpingus kohtusin veel lahkumise hommikul viimast korda Chris’iga. Me teed lähevad peale 100 km lahku ja ta jäi üheks päevaks puhkama. Rohkem ma teisi rattamatkajaid kohanud ei ole.

Mount Isa ümbrus oli mägisem ja hetkel on kõrgeim koht olnud 420 m.

Peale puhkepäeva jätkasin teekonda. Teele jäi Mary Kathleen’i nimeline „kummituslinn”. Tegemist oli mahajäätud endise kaevandus külaga. Hooneid seal enam alles ei olnud, ainult lagunenud teed ja majade vundamendid.

Kui ma Tennant Creek’i juurest Barkly maantele keerasin siis hakkas mu elu raskemaks tegema vastutuul. Positiivne oli see, et see tõi pilved taeva ja tänu sellele ei tõusnud temperatuur väga kõrgele, jäi sinna 45 kraadi kanti. Neli päeva tagasi tuule suund muutus ja vahepeal lükkab tuul mind tagantki. See muudatus tõstis aga temperatuuri järgmisele tasemele. Taevas on selge ja keskmine temperatuur on nüüd 55 kraadi piires. Kuumarekord on olnud 59,2 kraadi päikese all. Ühel õhtul ilmusid äikesepilved ümber minu. Vihma ma eriti ei saanud, mõned piisad aga selle eest sain kuhjaga tugevat tuult. Samal ööl ärkasin tormi peale, olin puhkealal. Kasutan praegu ainult telgi sisemist kihti ja see ei ole maakülge kinnitatud. Lasin kiiruga telgi kokku, et vardaid ära ei murraks. Ootasin natuke aega ja kuna tuule vaibumisest mingit märki ei olnud siis tirisin telgikuhjast madratsi välja ning asetasin varjualuse alla lauale ja jäin sinna magama. Kahel korral ärkasin üles ja panin end soojemalt riidesse. Tugev tuul pani järgmise päeva õhtuni välja. Tuul on nüüd uuesti vastu pööranud aga taevas on endiselt selge.

Ärkan kella kuue paiku siis kui valgeks läheb. Panen varustuse kokku ja kuskil poole kaheksa paiku hakkan liikuma. Kell 12 paistab päike lagipähe ja läheb päris kuumaks. Joogivesi ei ole mitte soe vaid tuline samuti põletavad käsi piduriheeblid. Kella ühe paiku üritan leida puhkekoha. Mõnikord satub ette puhkekoht siis laotan madratsi lauale ja viskan kaheks tunniks pikali, magada eriti ei saa. Kui puhkekohta ei ole siis olen kuivanud jõesängide juurest leidnud mõningaid puid mille varju annab minna. Kella kolme paiku jätkan teekonda on endiselt kuum ja kilomeetrid venivad vaevaliselt. Kui sobilikus kauguses on puhkekoht siis olen sõitnud paar tundi pimedas. Palavus taandub, tuul vaibub ja kärbsed ei peedista enam. Tõeline paradiis! Autosid on vähe ja juhid viisakad, võtavad juba kaugel tuled maha. Kui pohkekohta läheduses ei ole siis panen telgi enne pimedat teeäärde üles.

Täna hommikul jõudsin Longreach’i. Linnapea võtis mind isiklikult vastu. Ta oli mind mõned päevad tagasi teel näinud. Kutsus külma jooki jooma ja ajasime juttu. Raha eest ma siin peatumiskohta võtma ei hakka. 5 km eemal on tasuta telkimiskoht. Supermarket, tasuta elekter ja vesi on linnas olemas ja riided saan pesta wc kraanikausis. Ainult dušši ei ole leidnud aga selle ma lahendan kuidagimoodi ära. Edasi liigun homme peale lõunat, vaatan ratta üle ja laen seadmed.

 

Läbinud olen 14012 km ja sõiduaega on kogunenud 988 tundi.

28.01.2017. Tennant Creek. Australia.

Tee ääres on puhkekohad, kus on olemas veetsistern, wc ja katusealune laua ja pinkidega. Need on ka ametlikud tasuta telkimis kohad. Kui esimesse sellisesse kohta jõudsin siis oli alles päev ja ma ei jäänud sinna. Teine koht tuli ette täpselt õigel ajal, oli õhtu ja hakkas vihma sadama. Seal oli väga korralik katusealune ja ruumi ka telgile. Ei ole vaja hommikul märga telki kokku pakkida. Kui olin telki pugenud siis avastasin et olen oma noa rattakülge unustanud. Ei viitsinud uuesti välja minna ja sättisin Leathermani lahingasendisse. Öösel ärkasin huntide või hundilaadsete loomade ulgumiste peale. Ai krt, pikem nuga on ratta küljes. Ei jäänud muud üle tuli noa järele minna. Kahe noa seltsis tundsin ennast turvaliselt ja jäin uuesti magama. Järgmise päeva hommikul kohtasin järgmist jalgsirändurit Stewe’i. Tema rändas ida rannikult läbi Mount Isa Darwini. Oma varustust vedas või õigemini lükkas ta enda meisterdatud kärus. Sain teada et järgmine puhkekoht on 100 km kaugusel. Õhtul kui puhkekohta jõudsin sõitis sinna üks buss. Esimese hooga vaatasin, et liinibuss aga oli hoopis mobiilne maja. Uks läks lahti ja mind kutsuti kohvi jooma. Pensionäridest paar rändas Austraalias ringi.

Ega neid asustatud punkte nii väga palju ei olegi. Ühel hommikul sattus mulle teele väike koht kus oli ainult hotell ja kämping. Ei olnud poodi, bensiinijaama, pinke, laudu ega mobiililevi. Vahel ei ole mitu päeva levi. Sellel päeval sõitsin 110 km ilma puhkepeatuseta ainult vahepeal võtsin lonks vett, panin vihmariided selga ja võtsin ära. Ei olnud kohta kus istuda ja süüa. Kui teele sattus kuiv truubikoht siis tegin seal oma puhke- ja söögipeatuse. Väsitavale päevale järgnes märg öö. Õhtul kui vihma hakkas tibutama leidsin kuiva koha ja panin telgi üles. Enne pimedat hakkas korralikult sadama ja ümbrus täitus veega. Panin kiiresti oma asjad kottidesse ja mitteveekindla seljakoti kilekotti, teadsin et varsti tuleb vesi sisse ja nii juhtuski. Hakkasin vett kaltsuga kokku koguma ja välja kuivaks väänama. Vihma sadas kuskil 5-6 tundi, ärkasin paari tunni tagant üles ja kogusin sissetulnud vee kokku.

Vihmaga oli hea sõita, kilomeetrid lendasid. Kui jõudsin Elliotti siis olukord muutus. Loodus muutus madalaks, puud asendusid põõsastega ja taevas läks selgeks. Uus kuumarekord on +50,3 kraadi päikese all. Ei ole eriti palju sellised kohti kus saab osta külma joogi ja puhata varjus. Hea kui üks koht päevas tuleb ette. Kilomeetrid venivad vaevaliselt ja päevateekond aina kahaneb. 50 km läbimine on tõeline katsumus. Enne Elliotti kohtasin esimest rattamatkajat Chris’i. Ta on kohalik ja sõidab ümber Austraalia. Ta asus teele eelmise aasta mais ja plaanib nelja kuu pärast lõpetada. Ta sõidab samas suunas kuhu minagi. Saan temaga aegajalt kokku teeninduspunktides ja puhkealadel.

Täna kohtasin teist rattamatkajat, samuti kohalik ja Chris. Ta oli ehtne „Kõrberebane” ja korralikult ettevalmistunud. Valged pikad riided, kindad ja müts. Veenõu ümbritsetud hõbedase matiga. Sõitis kolmerattalisel (kaks ees, üks taga) lamavas asendis ning tuli sealt kuhu mina suundun.

Läbinud olen 12616 km ja sõiduaeg on 883 tundi.

07.02.2017. Mount Isa. Austraalia.

Tegin Mount Isa’s puhkepäeva. Seda 100 km Isa’ni sõitsin kaks päeva, jube väsimus oli peal. Mul hakkas veevaru ka otsa saama. Poolele teele jäi puhkekoht. Kui seal on vesi olemas siis jään ööseks sinna kui ei, siis varianti ei ole pean Mount Isa’ni välja sõitma. WC juures oli veenõu ja kraanikausi juures silt „Ohtlik, ära kasuta seda vett joomiseks ega toidu valmistamisel”. Tegemist oli vihmaveega, wc katuse äravool suundus veepütti. Igaks juhuks lasin vee läbi kaasas oleva filtri, ei mingit kõrvalmaitset ja täitsa joodav. Kui vesi sai filtreeritud siis laotasin varjuall asuvale lauale madratsi ja heitsin paariks tunniks magama. Kui ärkasin siis sõiduisu peale tulnud ei olnud. Sõin viimase toidu ära ja panin telgi üles. Hommikul oli enesetunne natuke värskem ja panin ühe jutiga Mount Isani välja ning esimese asjana supermarketisse. Kõht oli parajalt tühi ning janutas ka. Istusin poe ees asuvale pingile ja hakkasin sööma. Kuna oli juba pealelõunane aeg siis otsustasin, et lähen kämpingusse järgmine hommik. Hakkasin otsima ööbimiskohta. Kuna linnas olid sildid üleval mis keelasid telkimist siis suundusin linnast välja ja leidsin sobiva koha tee ääres põõsaste vahel.

Hommikul kui linna sisenesin siis sõitis mu kõrvale politsei auto ja läbi akna öeldi, et peatu tee ääres. Teadsin kohe milles probleem, mul ei olnud kiivrit peas. Tegin suured silmad ja imestasin, et kas kiiver on siin kohustuslik. Trahvi õnneks ei tehtud aga öeldi, et Queenslandis pead kandma kiivrit. Siin linnas ma võin küll selle musta värvi kiivriga väikeseid otsi teha aga ei kujuta ette, et pean terve päev seda peas kandma. Terve Indoneesia ma sõitsin läbi kiivriga aga seal ei olnud nii kuum.

Kämpingu hind ei olnud soodne aga tühja temaga võtsin selle koha. Pesin riided ära ja hooldasin ratast ning el seadmed tahtsid ka laadimist. Päikesepaneel on praegu väga efektiivne aga kõiki seadmeid sellega täis laadida siiski ei saa.

Vaatasin täna kaarti ja avastasin, et idarannikul on palju kiirteid. See teadmine võib teha muudatusi minu teekonnal.

874437
Today
Yesterday
This Week
Last Week
This Month
Last Month
All days
538
539
3901
866117
8957
23512
874437

Your IP: 3.215.182.36
2019-12-15 21:58
Back to Top