Home

14.08.2017. Andalucia. Hispaania.

11 augusti hommikul jõudsin Hispaania'sse. Hispaania tervitas mind tõusuga ja kuumusega. Ühel tõusu lõigul, kus õhk üldse ei liikunud tõusis temperatuur päikese all natuke üle 50 kraadi. Pidin kõrberiietuse selga panema. Kuigi rohkem pole temperatuur üle 50 tõusnud on siin palav. Pean peale jahedamat Lõuna Ameerikat nüüd uuesti kuumusega harjuma. Olukord on lihtsam kui Austraalias, suurt veevaru pole vaja kaasas kanda. Külma jooki saab soodsa hinnaga bensiinijaamast või baarist. Vee asemel joon nüüd jääteed, see kõlbab ka soojalt juua. Põhisöögiks on jälle oad tomatikastmes ja ka need kõlbavad kuumalt süüa.

Read more: Tere Hispaania

09.07.2017. Figueira dos Cavaleiros. Portugal.

Viimane, seitsmes lendamine on seljataga.

Lissabon ei ole selline väike koht nagu Queenstown või Darwin, kus saab telgis linna ääres ööbida ja paari päeva jooksul vajalikud asjad muretseda. Hakkasin varustust hankima käigult, nagu ma tegin seda Tšiilis. Üle pika aja sai jälle käte ja jalgadega rääkimise asemel kasutada keelt. Et laias maailmas rännates vabamalt suhelda oleks minimaalselt vaja osata kolme võõrkeelt: inglise, vene ja hispaania. Kahe esimesega ei ole probleemi aga see kolmas oleks vaja selgeks õppida.

Esimesel päeval õnnestus saada uus madrats. Eile uued riided ja rattale torkekindla väliskummi. Rattapoes soovitati veel lisa kaitsena sisekummi lekkevastast vedeliku panna. Olin sellega nõus ja lasin veel kaks resrevkummid sellega täita. Pidi vähemalt 10 väikest torget vastu pidama ja Vittoria väliskummi eluiga ca 10000 km. Hetkel hoiab esikohta Schwalbe 7400 km, Oleks rohkem ka välja pigistanud aga uus oli olemas ja ees oli lendamine. Nüüd peaks olema kummilappimise aeg möödas ja saab sõitu nautida. Kui palju mingi asi vastu peab, see selgub hiljem.

Rattale ei meeldi lennata ja ka seekord ei töötanud peale lendu laadimissüsteem ja sõidu ajal on mingi nagin sees. Et el süsteemis viga üles leida on vaja 9 V patareid. Täna sain patarei ja leidsin ka vea üles. Nagina põhjust veel ei tea, võib olla pedaalid hakkavad läbi minema.

Suundun Gibraltari poole. Vaatamata sellele, et teed ei ole eriti head on sõita mugav. Napikaid ei tehta. Autod võtavad hoo maha kui midagi vastu tuleb ja mööduvad kaarega. Mägesid veel ette tulnud ei ole, Maastik on künklik nagu Uruguays.

Valget aega on rohkem ja olen harjunud aja erinevusega, esimestel päevadel olin õhtul päris väsinud.

Odomeetri näit 25655 km ja sõidutunde 1850

06.07.2017. TAP Portugal lennuk.

Ei õnnestunud Guarulhos’i lennujaama lähedalt rattakasti leida. Sao Paulo tagasi minna ei tahtnud. Jäi järgi ainult üks võimalus, edasi sõita Rio de Janeiro. Olin vist esimene rattarändur, kes üritas Sao Paulost rattaga minema lennata. Proovisin kahe warmshowerlasega kontakti saavutada aga see ei õnnestunud. Läksin kontrollima kas kõige otsemat neljarealist teed pidi on võimal edasi liikuda. Rattasõidu keelumärki ees ei olnud ja nii ma asusin teele. Peale ravikuuri oli enesetunne parem ja ka selg ei valutanud nii tugevalt Aega oli ka kõik võimalikud mustad stsenaariumid läbi mõelda, juhul kui peaks uuesti tõrge tekkima. Mõned päevad enne Rio’t nägin teisel pool teed rattarändurit, oli välismaalane. Rattal oli ka lipp küljes aga riiki ei suutnud tuvastada. See andis lootust, et enne mind võib olla keegi ka Rios't minema lennanud.

Tee läks vaikselt allamäge ja vahepeal oli isegi tagant tuul. Üle pika aja õnnestus päevas läbida 100 km vaatamata sellele, et tühja kummi saaga jätkus. Uus velg oli suurem ja sellega kaasnes uus probleem. Ventiil ulatus ainult natuke veljest üle ja ma ei saanud kasutada pumpa millega sain varem 60 psi’d ilma suurema vaevata sisse lüüa ega ka bensiinijaama õhku. Teisel pumbal on tihend kadunud ja nii ma siis sõitsin poolkõva kummiga.

Kui Rio jõudsin siis püüdsin kinni ja hakkasin tuules sõitma eessõitval ratturil. Ta märkas mind, peatus ja küsis midagi. Ma rääkisin oma tavapärase hispaania keelse jutu ja uurisin kas rattakasti on võimalik saada. Et kindel olla, et ta minust aru sai näitasin märkmikusse joonistatud rattakasti. Ei ole probleemi järgne mulle. Niimoodi ma kohtusingi Admilson’iga. Edasi hakkas kõik hästi minema. Sain kasti, sportventiiliga sisekummi ning ööbimis võimaluse tema pool. Hakkasin uurima lennupileti ostmist. Selgus, et järgmiseks päevaks saab piletit osta ainult lennujaamast. See oli pühapäev ja Admilsonil oli võimalus mind lennujaama sõidutada. Autoga piletit ostma minna ei olnud ka tema jaoks mingi probleem. Kui pilet oli olemas pakkisin asjad ära. Õhtul läks ta enda ja sõbra perega linnapeale lõõgastuma. Nägin ära milline on Rio ööelu.

Lennujamas check in’i tehes oli meeldiv üllatus see, et ratta ja ülekilode eest ei pidanud ma midagi juurde maksma.

Liikluse omapärad. Rattateed olid reeglina liikluse keskel. Osadel T ristmikel sooritati vasak pööret kõige parempoolsemast reast. Maanteel sooritati ka vasakpööret tee äärest. Imestasin tükk aega, et miks rattateel on rattasõidu keelumärk. Hiljem selgus, et see on rattatee tähis. Keelumärgil oli punane diagonaal joon peal.
Lõuna Ameerika etapile saab nüüd punkti panna. Läbisin seal 6693 km, mis jagunevad järgmiselt: Tšiili 1349 km, Argentina 2287 km, Uruguay 804 km ja Brasiilia 2253 km. Kõige mugavam oli sõita Uruguays ja kõige ebamugavam Brasiilias. Eriti hullud olid need kohad kus teeäärt ei olnud, tõusud kus ei olnud võimalik minna teisele poole teed ja kohad kus teostati tee remonti. Kõige odavam oli söök Brasiilias ja mitte ainult supermarketites vaid ka maantee äärsetes söögikohtades ja restoranides.

Esmaspäeva hommikul kella 5 paiku maandun Lissabon'is ja siis algab Suure Jalgrattasõidu viimane, neljas etapp. Vaja on varustust uuendada, uut madratsit on vaja ja mõningaid riideid. Torkekindlat väliskummi tahaks ka saada. Olen tüdinenud sellest ülepäevasest kummivahetusest ja lappimisest.

01.08.2017. Brasiilia.

Mul ei õnnestunud Sao Paulost Portugali lennata. Takkistuseks sai rattakast. Peale viie rattapoe, ühe suure supermarketi ja ühe kaubamaja külastamist tundus üritus sama lootusetu nagu Tais leida 28 tollist V piduri velge. 

Otsustasin sõita edasi Rio de Janeiro, ehk õnnestub seal rattakast saada. 

30.07.2017. Sao Paulo. Brasiilia.

200 km enne Sao Paulot panin viimase reservkodara tagarattale külge. Velg oli mitmest kohast katki läinud. Sel päeval hakkas selg uuesti valutama. Kui rattal on suuremad probleemid, siis tulevad igasugused hädad ka mulle külge. Oleme koos läbinud ekvaatori pikkuse maa. Päev hiljem läks kodar uuesti katki ja mina jäin ka haigeks. Ratta poode teele ei sattunud ja tagaratas läks aina rohkem kaheksasse. Kui Sao Paulo äärelinna jõudsin siis käis tagaratas juba vastu kahvlit. Teises rattapoes sain infot, et 28 tolline velg on Brasiilias haruldane. Kas tõesti järjekordne „vedamine”! Oli juba pime ja ma hakkasin ööbimiskohta otsima kui teele sattus veel üks rattapood. Seal võeti kohe ratas alt ära, algul saadi aru et kodar on puudu. Uut jooksu ei olnud aga leiti velg. Kui kodarate kohad üle loeti siis näidati püstist pöialt. Mulle toodi tool ja jooksu hakati ümber laduma. Kolm tundi hiljem oli ümberlaotud jooks all ja tagapidur reguleeritud. Kogu selle toimingu eest küsiti 50 reali (14 eur). Sattusin tõsiselt abivalmi inimese peale.

Kui Aucklandis mul vedas ja lennujaam jäi minu tuleku suunda, siis siin mitte. Pean sõitma läbi suure urbaniseeritud ala. Eriti mugav tegevus see ei ole. Maanteel oli halb sõit aga siin on olukord veel hullem. Eile sõitis veoauto must nii ligidalt mööda, et viis peegli kaasa ja riivas lenksu. Kogu ala on künklik, tee äär auklik ja haige seljaga on ebamugav foori tagant liikuma saada. Lennujaamani on jäänud ca 40 km.

Esimesel ööl magasin alal kus oli natuke puid. Telki püsti ei pannud, laotasin madratsi maha. Praegu peatun kaks ööd hostelis. Pesin riided ära ja tegin rattal valgustuse ja laadimise korda. Teen tavapärase ravikuuri ära, ehk leevendab seljavalu aga sisetunne ütleb, et selg on jälle terve kui Lissaboni lennujaamast minema sõidan.

Odomeetri näit 25016 km. Sõidutunde 1804.

24.07.2017. Brasiilia.

Kiirustamine kolmanda etapi lõpetamisega on tingitud sellest, et plaanin jõuda 12 novembriks Tallinna. Siis on tädi 90 a. juubel. Kui lõpetan etapi selle kuu lõpus siis olen graafikus. Olen mõelnud teha mõningaid muudatusi viimases etapis: 1. Sõita läbi Andorra. Kerge see ei ole, kuna pean ületama Püreneed. 2. Sõita ca 500 km neljandal kontinendil, Aafrikas. 3. Poola, Leedu ja Läti asemel sõita läbi Saksamaa, Taani ja Rootsi (võib olla ka Norra ja Soome). Selline on uus plaan, otsused teen käigult. Kindel on ainult neljanda etapi lõpp-punkt ning see on Otepää.

Peale mägedesse suundumist on teeolud olnud rahuldavad. Tee äär oli sõidetav, laskumisel tuleb ainult ebatasasuste ja aukude vahel manööverdada ja pidureid kasutada. Ebamugavad olid ka järsemad tõusud, kus teeäär muutus reaks ja mul seal eriti palju ruumi ei olnud. Kasutasin siis vastas suunda, seal oli ruumi küll. Peale Curitiba't oli edasi liikumiseks kaks võimalust, põhja suunduv sinka vonka üle mägede väiksem tee või kirdesse suunduv neljarealine tee mis kaardil oli märgitud kiirteena. Suundusin neljarealist kontrollima, ehk ei ole kiirtee. Ei olnud kiirtee märki ega ka jalgratta keelumärki ees. Nii ma siis suundun Sao Paulo poole seda teed mööda. 

Tegin muudatuse päeva plaanis ja öhtusöögi söön telgis. See on selleks, et valget aega kasutada edasi liikumiseks. Vastutuul, künklik maastik ja igasugused muud hädad on hoo maha võtnud. Pimedas ma siin ei sõida, ratta valgustus ei ole veelkorras. Dünamo õnnestus lasta autoelektrikul üle kontrollida, pidi korras olema. Viga on siis juhtmetes või lambis. Kui leian koha kus peatuda, eks siis tegelen sellega ja veel teiste probleemidega. Kõige rohkem selleks sobiks kämping aga peale mere äärest eemaldumist mulle neid teele sattunud ei ole.

Suuremad söögihitid on mul siin erineva ümbrise ja täidisega taskud, kamarasnäkk ja oliivid. Vahetevahel leian ka oma lemmikuid vinnutatud vorste, hinnad on soodsamad kui Uruguays (ca 200 g vorst maksab alla 2 eur).

Odomeetri näit 24693 km, sõidutunde 1777. Lõuna Ameerika kontol 5907 km.

23.07.2017. Curitibs. Brasiilia

Liigun vaikselt ja aeglaselt edasi. Käivituda vöib variant B ja ma löpetan selle etapi Sao Paulos. Jöuan sinna ca 6 päeva pärast. Siis teen löpliku otsuse. 

Hetkel otsin kohta kus saaks varustuse ja ratta hoolduse ära teha ja seadmeid laadida.

Rattapoode ette tulnud ei ole. Täna on suurem linn ees aga kas poed pühapäeval lahti on see selgub hiljem. Hetkel peab ratas vastu, kodaraid rohkem katki läinud ei ole ja kahal viimasel päeval pole teravat kummi saanud

18.07.2017. Sao Cristovao do Sul. Brasiilia.

Teisel päeval mägedes oli ees rännaku kõige järsem ja raskem tõus. Alustasin päeva 300 m kõrguselt ja 40 km hiljem lõpetasin 1450 m kõrgusel. Viimasel 6 km oli tõusu 500 m. Viimased 3 km kükkasin ratast käekõrval. Kiirus oli sama mis sõitmisel, 3 km tunnis. Ainult ohutum oli lükata kitsal teel tihedas liikluses. Õhtul avastasin, et kodar mille panin on katki läinud. Reserv kodarad olid peenemad ja pehmemad. Panin telgi üles pimedas lagedale alale ja otsustasin kodaraga tegeleda hommikul. Hommikul ärkasin sellepeale, et tuul raputas telki ja ratas kukkus ümber. Läksin välja ja lasin telgi kiiresti kokku. Oht oli, et tuul murrab vardad ära. Kell oli pool seitse, hakkasin varustust kokku pakkima. Ootasin natuke kuna rohkem valgeks läheb ja viilisin asemele uue kodara. Otsustasin esimesel võimalusel siiski uue ratta muretseda, muidu ma jäängi iga päev talle eluvaimu sisse puhuma. Üks reservkodar on veel jäänud. Ühest rattapoest mis mulle teele ette jäi ei õnnestunud isegi kodaraid juurde saada rääkimata uuest jooksust.

Üleele õthul kui telgi üles panin oli soe. Öösel ärkasin üles külma pärast ja panin end soojemalt riidesse. Hommikul hakkas vihma sadama. Kui telki kokku panin hakkasid näpud külmetama. Vaatasin termomeetrit, sooja oli 4 kraadi. Otsisin soojad kindad kotipõhjast üles ja asusin teele. Terve päev sadas vihma ja sooja oli 3 kuni 5 kraadi. Kindad said küll märjaks aga näppudel külm ei olnud. Kõik soojad riided peale jope olid seljas. Õhtul ja öösel telgis oli päris jahe. Riided olid vihmast niisked. Varianti ei olnud, pidin nad kehasoojusega ära kuivatama. Öösel vaatasi termomeetrit, telgis oli 0,7 kraadi sooja. Jätelikult väljas on – 4. Olen jälle külmatsoonis! Hommikul kui telki hakkasin kokku panema oli külma – 2. Kindaid kasutada ei saanud, need olid märjad ja külmusid ära. Varustuse kokkupanek võttis tohutult aega, enamus aeg olid käed taskus. Õhukestest kinnastest kasu ei olnud. Päike tuli välja, oli lootus et läheb soojemaks. Kui 2 km oli läbitud oli selge, et õhukeste kinnastega ma kaugele ei jõua. Peatasin ratta ja otsustasin kasutada kinnastena villaseid sokke. Võtsin ühe paari jalast ära ja proovisin kuidas kätte sobivad. Käike on natuke ebamugavam vahetada aga muidu saab kasutada. Vaatasin veel tagaratta üle ja avastasin, et tagumine kumm pooltühi. Nuta või naera! Viies kord Brasiilias. Jalgsi jõuaks ka kiiremini edasi kui rattaga. Kui kummi vahetatud sain oli juba piisavalt soe ja sokke enam vaja ei läinud.

Peale suurt tõusu on kõrgus jäänud 800 ja 1300 m vahele. Algul olid tõudud ja laskumised järsemad, nüüd kahel viimasel päeval laugemad. Päevane teekond jääb 50 – 70 km vahele.

Odomeetri näit 2279. Sõidutunde 1746. Lõuna Ameerika kontol 5493 km.

14.07.2017. Treviso. Brasiilia.

Täna keerasin lenksu mägede poole. Ookeani äärne tee sai otsa, õigemini edasi läheb ainult kiirtee ja alternatiiv teid päris pikalt ei ole. Mäed algasid järsu tõusuga ja kruusa teega. Edasi liikumise tempo on endiselt aeglane. Pidevalt juhtub migagi. Hästi populaarne on tühi kumm. Täna avastasin, et tagaratas on tugevalt kaheksas. Kontrollisin kodarad üle ja üks oli katki läinud, kassetti poolne. Kassetti eemaldamis võimalust ei olnud. Viilisin uuel kodaral pea maha ja panin selle asemele. Kui hakkasi kaheksat välja timmima siis ilmus lagedale järgmine „meeldiv” üllatus, ühe kodara juures oli veljel pragu sees. Ajasin suurema kaheksa välja, katkist kohta ei puutunud. Seda katkist ratast kohe vahetama ei torma. Hoian sellel silma peal ja arvan, ehk peab veel ca 1000 km vastu. Kui rattapood teele satub siis uurin saadavust ja hinda. Ratta sõiduvalmis seadmise ajal hakkas selg valutama. Tundub, et need kaks häda: katkine velg ja haige selg käivad käsikäes.

Mõned päevad tagasi kohtasin üht ratturit, kes oli oma esimesel 300 km pikkusel rattaretkel. Tema varustus oli minimaalne ja telki tal ei olnud. Ööbimine oli planeeritud hotellides. Sõitsime koos paarkümmend kilomeetrit. Ta oli tõsiselt hädas oma jala krampidega, esimena päev ja 80 km hakkas seljataha jääma. Kutsus mind Torrese poole sõitma mööda mere äärt. Eeldasin seal tee olemasolu aga selgus, et ainult liivane rand. Mina kahjuks oma rattaga liivas sõita ei saa. Jätsime nägemiseni ja ma hakkasi endale ööbimiskohta otsima. Rattarändureid olen Lõuna Ameerikas vähe kohanud. Tšiilis ühte standardse rattavarustusega ja kahte tegelast seljakottidega, kes võisid ka rändurid olla. Suhelda ei õnnestunud. Brasiilias nägin veel ühte ratturit kellel oli pakiraami peal kast ja selle peal korv koeraga.

Liiklus on suhteliselt hooletu. Möödasõite tehakse ligidalt, isegi siis kui vastassuund on vaba. Kontakt oli möödasõitva mootorrattaga, arvatavalt tagaistuja põlv tabas rattakotti.

Odomeetri näit 24024. Sõidutunde 1722. Lõuna Ameerika kontol 5238 km.

08.07.2017. Porto Alegre. Brasiilia.

Eile 07.07 oli rännaku aastapäev, täitus üks aasta. Aasta jooksul rändasin 27 riigis ja läbisin 23509 km. Koduni on jäänud veel ca 8000 km ja 4 kuud. Rio de Janeiroga lõpetan Lõuna Ameerika etapi ja lendan Portugali.

Päev varem kohtasin teel automatkajaid kes suundusid 4-5 aastasele ümbermaaila reisile. Väike matkabuss peatus minu ees ja keskealine paar tuli minuga juttu ajama. Nendel veeres õhtusse reisi esimene päev, minul aasta.

Päris paljud tulevad juttu ajama, tavapäraselt on nad ratta matkajad või – sportlased.

Võrreldes kahe eelmise maaga on hoog nüüd raugenud. Kogu aeg on vastutuul ja esinevad ratta probleemid. Tühi kumm on mind lühikese aja jooksul kaks korda tabanud. Vahepeal õnnestus paiga varusid täiendada. Ratta valgustus ja laadimissüsteem lakkas töötamast. Dünamo üks klemm oli väga roostes, sees võib olla midagi läbi roostetanud. Puhastasin klemmi ja kontrollisin juhtmete kahtlased kohad ära aga tööle ei hakanud. Vaja on nüüd mööteriista, et veale jälile saada. Lähen üle sellisele v pidurile kus vahetada tuleb klotsid mitte kogu pidur. Siis on lihtsam jälgida palju klotsi järgi jäänud on ja pole ohtu, et velg saab vigastada ning nad peavad kauem vastu.

Ööbimiskohtade leidmine on nüüd keerulisem võrreldes eelmise kahe maaga. Tee ja aia vaheline ala on tavapäraselt kraav ja vesi. Varem sõitsin tunni või enam pimedas. Valget aega on vähe, 07.00 - 18.00. Normaalne on magama jääda 22.00 paiku, siis panen hommikuni välja. Võin ka varem magama jääda aga siis ärkan öösel üles ja mitu tundi ei tule und ning siis ma ei saa hommikul maast lahti. Nüüd panen telgi üles hämaras ja venitan mitu tundi kummi.

Teeolud peale Pelotast paranesid, teeäär on rohkem sõidetav. Kõrvale ehitatakse kaks uut rida ja see oli kohati asfaldiga kaetud, nii et sain vahepeal seda kasutada. Maastik on künklik. Kõrgemaid mägesid veel ette sattunud ei ole.

Jahedam aeg on nüüd kahjuks möödas. Sooja on öösel 10 ja päeval 25 kraadi, natuke jahutust pakub vastutuul. Viimane jahedus oli viimasel hommikul Uruguay's, +4. Otsisin siis koti põhjast soojad kindad üles.