Jalgrattaga Põhja Euroopasse

27.12.2018. Otepää. Eesti.

Kõigepealt tagasi Itaaliasse. Peale seda kui kämpingust lahkusin muutus paariks päevaks vihmasemaks. Enne vihma panin vihmariided käeulatusse rattapeale. Kui sadama hakkas siis avastasin, et koormarihm oli ära vajunud ja keep sellevahelt kadunud. Vähepeal olin läbinud 10 km tõusu. Otsustasin, et sõidan tagasi ühe kilomeetri. Sellel kilomeetril keepi ei olnud ja ma ei tahtnud tervet tõusu uuesti võtma hakata. Leppisin uue 16 eurose vihmakeebi kaotusega. Vana vihmajakk oli mul alles aga tugevama saju korral oli targem varjualla minna, muidugi kui on kuhu minna. Iga kord ei olnud ja korra ka tundsin kuidas vesi mööda selga alla pükstesse voolab. Lähima kohani kus sai oma varustust uuendada oli 2 päeva teekonna kaugusel. Õnneks olid Decathlonid avatud ka pühapäeval. Napoli lähistel sain uue vihmajaki osta.

Peale vihma läks ilm õhtuti, ööseti ja hommikuti jahedamaks. Külmem temperatuur hommikul oli – 2,5. Päeval oli päiksekäes soe ja sõitsin lühikeste pükstega.

Nädal enne Rooma jõudmist hakkasin otsima WS kaudu peatuskohta. Saatsin viiele liikmele sõnumid aga vastust ei tulnud. 2 päeva enne Rooma jõudmist tegin viimased katsed saates veel kahele liikmele sõnumid, olin valmis kasutama hostelit või siis metsikult lendamist ette valmistama. Sealt tulid esimesed vastused Itaalias ja üks neist oli positiivne.

45 km enne Rooma hakkas esiratas vänderdama. Pelgasin kõige halvemat ja nii oligi, võll oli murdunud. Sõitsin vaikselt katkise jooksuga 35 km ja siis lükkasin käekõrval rattapoodi. Uut võlli neil ei olnud. Uue dünamoga jooksu eest küsiti 150 ja tavalise eest 80 eurot. Ma ei uskunud, et seda võlli ka teistes poodides oleks ja mu eesmärk oli võimalikult odavalt saada uus esijooks. Seadsin sammud 5 km kaugusel asuva Decathloni poole. Seal õnnestus osta 27 eurone uus jooks.

Roomas võõrustas mind WS liige Marcello ja olin tema pool 2 ööd . Seal juhtus veel selline äpardus, et esimese öö veetsin garaažis. Ta ise läks ööseks minema ja ma läksin hiljaõhtul garaaži telefoni laadimiskaablit ära tooma. Vaatasin, et korteri võti on ka garaaži võtmete kimbus ja võtsin ainult need kaasa. Kui ukse kinni tõmbasin siis selgus, et kimbus olev võti sarnanes korterivõtmega. Telefon oli mul kaasas ja ma helistasin Marcellole. Kõnele ei vastatud ja ma hakkasin esmalt proovima ust avada mingi abivahendiga. Marcello rõhutas, et kui lähen välja või tulen tuppa siis keeraksin võtmega ukse kinni või muidu on seda võimalik avada krediitkaardiga. Rahakotti mul kaasas ei olnud ja suundusin garaaži vaatama ehk leian sobiliku vahendi. Proovisin mitmeid variante aga ust lahti ei saanud. Pidin valmistuna ööbimiseks garaažis kus oli peale ratta veel telk ja madrats. Seal oli jahe ja ma ei olnud soojalt riides. Vaatasin garaaži üle ja leidsin asju millega sain ennast katta.

Ostsin lennupileti Roomast Helsingi 21 detsembriks. See päev oli kõige soodsam ja mul jäi aega Vatikani külastada ja rattakasti otsida. Marcello pakkus mulle ühte kasti aga see oli varemkasutatavatest 10 cm lühem. Lootsin leida natuke suurema aga ei leidnud, olid väga suured ja sellevõrra raskemad. Seekord võis mu kasti kaal olla max 25 kilo ja pidin ka sinna 3 kg telgi mahutama. Otsustasin väiksema kasti kasuks ja tegin proovipakkimise. Mahtus sisse aga pidin rohkem laiali lammutama.

Lennuki stardiaeg oli 07.00 nii, et suundusin rattaga lennujaama eelmise päeva õhtu ja pakkisin seal varustuse. Kogu seda protsessi kergendas kodust kaasavõetud väike pagasikaal. Kui varustus oli pakitud siis tukkusin toolipeal varahommikuni.

Peale 3 tunnist lendu jõudsin Helsingisse. Seal panin tuttavate pool ratta kokku ja õhtul sõitsin praamiga üle Tallinasse. Tallinnast hommikul rongiga Paluperra ja sealt sõitsin rattaga koju. Koju jõudsin 23 detsemberil kella 13 ja 14 vahel. „Suure Jalgrattasõidu“ väike lisapakett sai läbi.

Statistika ja kokkuvõtte lisan hiljem.

30.11.2018. Sitsiilia. Itaalia.

Paril passikontrollis uuriti kas tulen Albaaniast. Lugesin veel üles maad mida enne Albaaniat läbisin. Siis võeti mu pass ja mindi ruumi kontrollima. Mingi aja pärast tuldi tagasi ja öeldi, et kõik on korras. Kõigepealt suundusin varustust uuendama. Ostsin täispuhutava madratsi, isetäituvale tekkis õhumull keskele ja ta võtab nüüd torked enda peale. Sain ka torkekindla Vittoria väliskummi ja uue veekindla tasku passi ja telefoni jaoks. Jahivarustust seal ei olnud nii et saapad jäid ostmata.

Esmane plaan oli sõita mööda lõunarannikut Sitsiiliani. Kui ette sattus kiirtee ja ümbersõidul oli sild remondis siis muutsin suunda ja suunusin üle mäeaheliku läänerannikul. Ees oli 90 km vaikset tõusu 900 meetsini ja siis 30 km kiiret laskumist. Tee Sitsiiliani on küll lühem aga ma pean nüüd sama teed pidi tagasi tulema.

Kuigi Itaalia võttis mind päikesepaistega vastu siis olukord muutus läänerannikule jõudes. Hakkas sadama aga tuul oli veel mõõdukas. Leidsin ööbimiskoha mere ääres mahajäätud majakse juures. Panin telgi betooni peale. Öösel hakkas trall pihta, tugev tuul ja vihm, kuna telki fikseerida polnud võimalik siis hakkas ka vesi minuni jõudma. Hommikul olin päris korralikult märg ja valasin vee tegist välja. See päev sadas hästi korralikult ja tugev külg tuul. Päris mitmel korral läksin varju alla ja ootasin kuna tugevam vihmahoog taandub. Ööbimiskohta hakkasin vaatama varakult ja leidsin selle merest eemal. Kuigi seekord betooni ei olnud ei saanud ma jälle telki fikseerida. Pinnas oli pehme ja vaiad ei püsinud maas. Kordus sama asi.

Neli ööd ja päeva sadas. Neljandal päeval tuul vaibus ja vahepeal oli ka selget taevast näha. Sain osta uued saapad ja pääsesin märgadest jalgadest. Vaatasin ratta üle, pidurid ja käiguvahetus ei töötanud enam korralikult.

Peale lühikest paamisõitu jõudsin Sitsiiliasse. Õnnestus natuke seadmeid laadida. Kaks nädalat ei ole mul õnnestunud ennast ja riideid pesta. Plaanisin warmshowersit proovida aga kui nutitelefoniga tegutsema tahtsin hakata siis telefonil pilti ette ei tulnud. Mul on ka kaasa teine nutikas. Vana veteran aga aku probleemiga, laeb väga aeglaselt. Viimati kontrollisin ta korrasolekut Montenegros, siis oli kõik ok. Nüüd käima ei lähe. Täielik vedamine, navigatsioon ja internet rivist väljas. Panin talle akupanga taha, tuluke hakkas põlema aga protsente ei näita. Läksin magama ja jätsin akupanga telefoni toitma. Hommikul oli pank tühi aga telefon käima ikka ei läinud. Ma ei jätnud jonni ja hommikul panin ta dünamo laadija külge. Mingi hetk juhtus ime ja ekraan lõi helendama ja telefon näitas mulle 1 protsenti. Ehk veab ta mind koduni välja ja uut telefoni ei pea ostma. Kuidagi see reis on mul väga kulukaks läinud.

Sõidan ja laen akut kui ette tuleb kämpingu silt. Suuri lootusi ma selle lahtiolekule ei pannud aga läksin vaatama ja nii uskumatu kui see ka ei olnud oli kämping avatud ja hind 12 eurot.

Sain riided ära pesta ja seadmeid laadida aga selgus, et elektroonika valdkonnas on veel kaotusi, mul ei tööta enam akude laadija. Varem lõpetas koostöölepingu mp3 mängija ja arvuti hub.

Kolme nelja päeva pärast peaksin jõudma Maltale. Aega ei ole enam palju jäänud ja Monaconi ma vist välja ei venita. Hoog on täitsa maas, koguaeg on mingid takistused ees. Variant on nüüd sõita Roomani, käija ära Vatikanis ja lennata siis koju. Tahan koju jõuda selle aasta numbri sees. Hea oleks kui enne jõule aga sobiks ka enne uut aastat. Vaja on nüüd kaardil mõõtmised ära teha.

Odo näit 5700 km. Sõidutunde 447 ja tõusumeetreid kogunenud 42948.

11.12.2018. Coreca. Itaalia.

Olen tagasi mandri Itaalias. Peale Maltat on iga päev sadanud, õnneks mitte koguaeg, on ka selgeid hetki. Ilm muutub kiirelt. On selge taevas, käin korra poes ära ning juba on pilves ja siis pole sadu enam kaugel. Peale sadu on jälle päike ja kõik kordub uuesti. Lisaks vihmale tekitab veel ebamugavust enne Maltat alanud hambavalu. Vahepeal andis sama hammas end kergelt tunda paar - kolm päeva Leedus aga nüüd pikemalt ja aktiivsemalt.

Tegin muudatuse päevaplaanis ja söön õhtusöögi hämaras peale seda kui telk on üleval. Sain nii sõiduaega juurde ja tuul on ka vahepeal diagonaalis tagant lükanud. Ca 500 km tuleb kord läbitud teed pidi tagasi sõita. Ööbinud olen kas vanas kohas või siis Sitsiilia poole minnes väljavaadatud kohtades. Kaardistasin selliseid kohti aga telefon enam ei tööta, nii et pean nüüd enda mälu kasutama.

Täna sain koha kämpingus mis on suletud aga mulle võimaldati üks öö siin peatuda. Vaja on leida peatuskoht Roomas kus saaks riided pesumasinaga pesta ja ettevalmistused lendamiseks ära teha. Rooma üritan jõuda järgmis nädala alguseks.

Odo näit 6360 km. Sõidutunde 499. Tõusumeetreid 49238 m.

21.11.2018. Durres Bari praamil.

Olen mugavamaks ja laisemaks muutunud. Ei viitsinud läbi talviste mägede sõita. Teisel päeval Montenegros kui hommikul mega tuulega 1450 m kõrguselt laskuma hakkasin siis sain aru, et olen mägesid alahinnanud. Tuul on tugev ja külm. Teed käänulised, auklikud ja kitsad. Piirded puuduva. Pidurid töötavad viletsalt, kuigi veljed ja klotsid on uued. Olukord muutub veel hullemaks kui vihma või lund hakkab sadama. Mõtlesin siis suuna  muutuse peale.

Kolasinis järgmisel hommikul oli ööga kerge lumi maha tulnud. Vaatasin windy.com lumekaarti ja olukord Kosovo suunal oli lumisem. Ei jõudnud läbi lipsata. Läksin kergema vastupanu teed ja keerasin lenksu Albaania suunas, olgu siis tasasem maa ja vihm. Küprosele on plaanis kunagi sõita ja vaatan siis Kosovo ja Macedonia ka üle. Ainult siis mitte talve hakul.

Kolasinis kui võõrastemajas varustust rattale laduma hakkasin avastasin et rullmatt on kadunud. Tõin oma asjad enne välja ära ja siis ruumis tegin viimase viberi kõne. Vaatasin lähiümbruse üle, äkki tuul lennutas minema aga ei leidnud. Et keegi selle varastas on vähetõenäoline, maja ei asunud ka väga tee ääres. Olukord ei olnud kriitiline, mul oli isetäituv ka olemas. Rullmatti kasutasin aluskihina, et okkalised taimed isetäituvani ei ulatuks ja söögipausidel istumiseks kui pinki ei leidnud.

Piiriületus kulges probleemideta ja hakkasin sõitma Durrese suunas, et praamiga Itaaliasse suunduda. Üle pika aja oli hea tasasemal maal sõita ja ühel päeval oli ka tagant tuul. Eilne päev algas tugeva vastutuulega millele järgnes korralik vihm. Uus vihmakeep teeb oma tööd korralikult. Vahepeal on saapad katki läinud ja jalad saavad märjaks. Kui Barile jõuan siis külastan kohe Decatloni ja ostan uued. Samuti madratsi ja väliskummi.

Durreses passikontrollis oli minu ees bulgaaria numbrimärgiga auto. Tal läks päris kaua aega. Lõpuks tuli kontrollija välja viipas, et kõrval putkasse pöörduksin ja läks autot kuhugi tagasi suunama. Kõrval putkas ma kohe löögile ei pääsenud kuna auto oli ees. Kui tegelane putkasse tagasi jõudis siis mõtlesin, et mina teda ei karda ja läksin tema juurde. Peale paari küsimust võttis mu passi tuli putkast välja läks kõrval putka akna juurde, rääkis midagi ning tuli siis minu juurde. Andis passi tagasi ja soovis head reisi. Tundus olevat selline inimene, et kui midagi leiab siis peedistab, kui ei leia siis lihtsalt tekitab äreva olukorra. Naljakas oli praamile mineku juures see, et kõik ilma sõidukita reisijad käisid turvaväravst läbi ja pagas lasti röntgenist läbi. Autosid ja mind ei kontrollinud keegi.

Odo näit 5096. Sõiduaeg 399 tundi. 37717 m tõusu.

05.12.2018. Rdum I-Ahmar. Malta.

Viimane öö Maltal. Homme õhtul praamiga tagasi Sitsiiliasse ja siis hakkan pedaalima Rooma poole.

03.12 jõudsin Pozzallosse ja läksin esimese, õhtuse praamiga Maltale. Kui pilet oli ostetud, siis juba kahetsesin, et järgmine päev valges üle ei läinud. Hakka nüüd pimedas otsima ööbimiskohta. Aga olgu peale, ei ole esimene kord.

Kui check in tehes mainisin et mul on ka jalgratas ja kui seda hiljem näitasin siis kutsuti mind luugi juurde tagasi. Tükk aega maadeldi seal arvutiga ja siis saadeti mind selle luugi juude kus pileteid müüdi. Seal natuke ootasin, kuna oli järjekord ja siis algas uuesti maadlus arvutiga. Mingi aja pärast öeldi ok ja anti mulle pardakaart. Hiljem kui praamilt hakkasin maha tulema, tuldi mu juurde ja öeldi, et siin on teie jalgratta piletid. Mind juhatati personaalselt koos rattaga praamile ja hiljem maha. Praamil kohtusin ka selle reisi esimese eestlasega kes töötas seal.

Jõudsin Maltale kesköö paiku. Lähim roheline laik kaardil oli 8 km kaugusel mis hiljem osutus looduskaitse alaks kus oli paar põõsast. Liikumist raskendas vasakpoolne liiklus ja ma otsustasin ööbida esimeses ettejuhtuvas pargis. Laotasin madratsi pingile ja katsin ennast jopega. Kui kohta ettevalmistasin siis tähed särasid. Hiljem kui hakkasin magama jääma siis langes näole paar piiska ja taevas oli pilves. Vahepeal langetas veel paar piiska aga suuremat vihma ei tulnud, sain öö ära veeta. Eriti mugav magada ei olnud, nii et järgmine päev vaatasin koguaeg koha järel kus saaks telki panna. Leidsin sellise koha mitu tundi enne pimedat ja läksin varakult magama. Täna võtsin kämpingu. Lisaks liiklusele selgus, et ka elektripistikud on „vasakpoolsed”. Sain teada võtte, kuidas ilma adapterita on võimalik väiksem euro hark sinna sisse lükata.

Odo näit 5945 km. Sõidutunde 467 ja tõusumeetreid 45262.

825637
Today
Yesterday
This Week
Last Week
This Month
Last Month
All days
1434
760
2194
816158
15754
37113
825637

Your IP: 18.204.227.250
2019-10-15 23:10
Back to Top