Jalgrattaga Põhja Euroopasse

02.11.2016. Mumbai. India.

Vara hommikul maandus lennuk Mumbaisse. Passikontrollis oli e-viisaga reisijate jaoks eraldi koht ja järjekorda seal ei olnud. Võeti näpujäljed, löödi pitsat passi ja ma suundusin edasi oma pagasit otsima. Uurisin infolauast millisele liinile Dubai lennu pagas tuleb. Kaks kotti sain kiiresti kätte aga kolmandat kotti ja ratast ei leia kuskilt. Kui juba uue lennu kotid liinile tulid läksin uuesti infolauda asja uurima. Minul on natukene keeruline kohalike inglisekeelt aru saada ja ega nemad minust ka kohe aru ei saa. Lõpuks õnnestus siiski ratas kätte saada ja kolmas kott oli juba enne mind tolli jõudnud. See oli nii ära soditud, et ma esimese hooga ei tundnud teda ära. See oli kott kus mul oli pakitud glaubrisool, sool, tükisuhkur (kaks tükki paberi sees) ja kohvi. Selle koti sisu taheti näha. Huvi tunti põleti vastu ja suhkrutüki pidin paberist välja võtma. Seda nuusutati ja vist isegi puudutati keelega. Kukkurullitud isetäituva madratsi pidin ka veel lahti võtma. Siis küsiti, et kas on veel midagi deklareerida. Ma küsisin kas suhkrut tuleb deklareerida. Ei, võite minna.

Kui toll oli läbitud siis hakkasid kõigepealt külge lööma valuutavahetajad. Mul ei olnud plaanis midagi vahetada ja suundusin ATM-i juurde. Sinna oli mõningad inimesed kogunenud, kes olid läbi hammustanud selle kuidas sealt realt raha kätte saada. Peale seda oli taksojuhtide kord. Kuna hotelli ja taksosõidu hinnad olid kallid, otsustasin kohapeal ratta kokku panna, linnast välja sõita ja telgis puhata.

Rattakasti jätsin ma ma igaks juhuks parkla tööliste juurde hoiule. Ütlesin, et tulen paari nädala pärast tagasi ja mul läheb seda kasti veel vaja.

Esimene elamus Mumbis oli masendav. Hull liiklus ja veel vasakpoolne. Kui Türgis ja Gruusias tundus, et signaalitatakse palju, siis siin ei olnud palju seda hetke kui signaali ei lastud. Esimestel kilomeetritel tekkis juba paar ärevat olukorda. Sinna lisandus veel hingemattev hais, hapnikupuudus ja 45 kraadine kuumus päikese käes.

Üritasin linnast välja pääseda aga lennujaamast kaugemale ei saa, GPS-i poolt juhatatavad väiksemad teed lõppesid tupikuga. Valisin siis autosõidu teekonna.

Ühel hetkel hakkasid käed krampi kiskuma ja enesetunne läks halvaks. Hakkasin kiiresti otsima varjulist kohta kus istuda, või muidu kogu eelpool mainitud kompott ja sinna juurde veel magamatus, vähene söömine ja füüsiline koormus niidab mu maha. Leidsin varjulise koha viadukti all ja jäin sinna tunniks ajaks puhkama. Jõin vett ja sõin banaane. Tegin muudatuse oma plaanis. Siin läbitud kilomeetsid mind kodule ligemale ei vii, vaid on Indiaga tutvumiseks. Mul ei ole mõtet oma elu ise raskemaks teha ja hakata Kochis jalgrattale uut kasti otsima. Sõidan ringi kaks nädalat, tulen tagasi Mumbaisse ja siis lendan edasi. Jäägu see aeg siin aklimatiseerumiseks.

Kui puhkasin siis tuli minuga juttu rääkima üks mootorrattur. Uurisin elu-olu kohta ja küsisin veel, et kust saab kileteipi osta. Ta ütles oota 10 minutit ja sõitis minema. Tagasi tulles tõi ta mulle teibi. Suur tänu!

Kui linnast väljaviiv tee oli käes avastasin, et parem pedaal oli lahti tulnud ja vända vindi ära rikkunud. Mul ei olnud 15 võtit ja ma kasutasin tellitavat võtit ning ei saanud sellega pedaali korralikult kinni. Vaja on leida uus vändakomplekt. Hommik on õhtust targem, lükkasin ratta tee ääres asuvate põõsaste vahele ja panin telgi üles.

Telgis olles algasid krambid. Mõlema jala lihased, korda mööda ja lisaks veel käed. Mõtlesin, et ees on jälle üks magamata öö. Õnneks mitte, paari tunni möödudes krambid vaibusid ja ma jäin magama.

825683
Today
Yesterday
This Week
Last Week
This Month
Last Month
All days
1480
760
2240
816158
15800
37113
825683

Your IP: 18.204.227.250
2019-10-15 23:14
Back to Top