Jalgrattaga Lõuna Euroopasse

02.11.2016. Mumbai. India.

Vara hommikul maandus lennuk Mumbaisse. Passikontrollis oli e-viisaga reisijate jaoks eraldi koht ja järjekorda seal ei olnud. Võeti näpujäljed, löödi pitsat passi ja ma suundusin edasi oma pagasit otsima. Uurisin infolauast millisele liinile Dubai lennu pagas tuleb. Kaks kotti sain kiiresti kätte aga kolmandat kotti ja ratast ei leia kuskilt. Kui juba uue lennu kotid liinile tulid läksin uuesti infolauda asja uurima. Minul on natukene keeruline kohalike inglisekeelt aru saada ja ega nemad minust ka kohe aru ei saa. Lõpuks õnnestus siiski ratas kätte saada ja kolmas kott oli juba enne mind tolli jõudnud. See oli nii ära soditud, et ma esimese hooga ei tundnud teda ära. See oli kott kus mul oli pakitud glaubrisool, sool, tükisuhkur (kaks tükki paberi sees) ja kohvi. Selle koti sisu taheti näha. Huvi tunti põleti vastu ja suhkrutüki pidin paberist välja võtma. Seda nuusutati ja vist isegi puudutati keelega. Kukkurullitud isetäituva madratsi pidin ka veel lahti võtma. Siis küsiti, et kas on veel midagi deklareerida. Ma küsisin kas suhkrut tuleb deklareerida. Ei, võite minna.

Kui toll oli läbitud siis hakkasid kõigepealt külge lööma valuutavahetajad. Mul ei olnud plaanis midagi vahetada ja suundusin ATM-i juurde. Sinna oli mõningad inimesed kogunenud, kes olid läbi hammustanud selle kuidas sealt realt raha kätte saada. Peale seda oli taksojuhtide kord. Kuna hotelli ja taksosõidu hinnad olid kallid, otsustasin kohapeal ratta kokku panna, linnast välja sõita ja telgis puhata.

Rattakasti jätsin ma ma igaks juhuks parkla tööliste juurde hoiule. Ütlesin, et tulen paari nädala pärast tagasi ja mul läheb seda kasti veel vaja.

Esimene elamus Mumbis oli masendav. Hull liiklus ja veel vasakpoolne. Kui Türgis ja Gruusias tundus, et signaalitatakse palju, siis siin ei olnud palju seda hetke kui signaali ei lastud. Esimestel kilomeetritel tekkis juba paar ärevat olukorda. Sinna lisandus veel hingemattev hais, hapnikupuudus ja 45 kraadine kuumus päikese käes.

Üritasin linnast välja pääseda aga lennujaamast kaugemale ei saa, GPS-i poolt juhatatavad väiksemad teed lõppesid tupikuga. Valisin siis autosõidu teekonna.

Ühel hetkel hakkasid käed krampi kiskuma ja enesetunne läks halvaks. Hakkasin kiiresti otsima varjulist kohta kus istuda, või muidu kogu eelpool mainitud kompott ja sinna juurde veel magamatus, vähene söömine ja füüsiline koormus niidab mu maha. Leidsin varjulise koha viadukti all ja jäin sinna tunniks ajaks puhkama. Jõin vett ja sõin banaane. Tegin muudatuse oma plaanis. Siin läbitud kilomeetsid mind kodule ligemale ei vii, vaid on Indiaga tutvumiseks. Mul ei ole mõtet oma elu ise raskemaks teha ja hakata Kochis jalgrattale uut kasti otsima. Sõidan ringi kaks nädalat, tulen tagasi Mumbaisse ja siis lendan edasi. Jäägu see aeg siin aklimatiseerumiseks.

Kui puhkasin siis tuli minuga juttu rääkima üks mootorrattur. Uurisin elu-olu kohta ja küsisin veel, et kust saab kileteipi osta. Ta ütles oota 10 minutit ja sõitis minema. Tagasi tulles tõi ta mulle teibi. Suur tänu!

Kui linnast väljaviiv tee oli käes avastasin, et parem pedaal oli lahti tulnud ja vända vindi ära rikkunud. Mul ei olnud 15 võtit ja ma kasutasin tellitavat võtit ning ei saanud sellega pedaali korralikult kinni. Vaja on leida uus vändakomplekt. Hommik on õhtust targem, lükkasin ratta tee ääres asuvate põõsaste vahele ja panin telgi üles.

Telgis olles algasid krambid. Mõlema jala lihased, korda mööda ja lisaks veel käed. Mõtlesin, et ees on jälle üks magamata öö. Õnneks mitte, paari tunni möödudes krambid vaibusid ja ma jäin magama.

26.10.2016. Bakuu. Azerbaidžaan.

Pühapäeva hommikul lahkusin hotellist ja suundusin kesklinna. Hakkasin otsima infot odavate ööbimiskohtade, jalgratta- ja matkapoodide kohta. Kui see teave oli saadud ostsin endale kohaliku sim kaardi koos mobiilse internetiga, ees on lendamine ja läheb kindlasti vaja. Õhtul juhatas üks taksojuht mind väikesele „metsasele” alale kuhu saab telgi panna. Koht asus 10 km kaugusel kesklinnast ja kubises hulkuvateses koertest ja prügist. Põõsaid seal ei ole, ainult kääbuspuud ja pakub varju ainult pimedas. Lähen sinna ööbima pimedas ja hommikul esimese valgusega panen varustuse kokku.

Esmaspäeval sõitsin kõigepealt lennujaama luurele. Sain sealt vajaliku info ja siis suundusin linna rattapoodisid otsima. Vaja oli leida pappkast rattale ja mõningaid osasid. Käisin läbi kolmest poest, pappkast lubati muretseda paari päevaga, piduriklotsid ja pedaalid sain aga vändakomplekti vahetatavaid hammsrattaid ei olnud kuskil.

Järgmine hommik tegin rattale hoolduse. Õlitasin trossid, kõrid, käiguvahetad ja vahetasin piduriklotsid. Vihm ja pori oli neile kõva hävitustöö teinud. Thibilisis sai parem pedaal jälle kõnnitee äärekivilt löögi ja nüüd kiilub aegajalt kinni. Tagumine välikumm on siiamaani vastu pidanud. Mustrit enam ammu ei ole aga sisemist kihti veel ei näe. Peaks vist veel 1000 või enam kilomeetrit vastu aga kuna uus on olemas siis enne lendu panen selle alla.

Teel Bakuusse läks telgi alumiiniumkaar veel ühest kohast katki. Teipisin varda kokku ja sain ära ööbida. Hommikul esimesest autoremondi töökojast õnnestus torujupp saada ja telk on jälle „korras”. Ma ei ole eriti kindel, et Indias õnnestub kohe uus telk osta. Olen siin proovinud leida matkapoodi, et vaadata mis hinnaga ja milliseid telke siin saada on. Ei ole midagi normaalset leidnud. Arvatavasti võtan oma vana telgi lennule kaasa.

Bakuu on ilus linn aga liigelda siin rattaga on keeruline. Palju on ühesuunalisi teid ja rohkelt ridasid, vasakpööret ilma foorita on peaaegu võimatu teostada.

Kolm päeva on möödas India viisa taotluse tegemisest aga mingit vastust ei ole veel tulnud. Ootan veel mõned päevad ja siis otsustan edasise tegevuse. Aserbaidžaani viisa kehtib järgmise kuu 10 kuupäevani ja olen selle ajani ka ära registreeritud.

Siine defitsiit on päike. Kas on pilves või on pilves ja sajab vihma. Temperatuur on viimastel päevadel olnud natuke üle + 10 kraadi.

 

Seljataga on 7235 km millest 130 km kulus Thibilisis ja 140 km Bakuus ringi sõitmiseks.

31.10.2016.

Enne lendu varusin piisavalt aega ja lugesin kogu info korralikult läbi. Õnnestus laenata kaal ja mõõdulint ja ma hakkaisin asju pakkima. Kõik vähegi kahtlased esemed mida annaks liigitada keelatud asjade hulka viskasin minema (õli wd-40) või valasin ära (kateloki piiritus). Mul on ravimina kaasas glaubrisool. See ei ole keelatud aine aga kuna ta pulber siis võib tuua sekeldusi. Sellest ma loobuda ei tahtnud ja ma panin ta koos suhkru, kohvi ja söögiriistadega ühte karpi. Päev enne lendu avastasin, et veefiltri komplektis on kloori paasil valmistatud viirusi tapva vedeliku pudel. Pidin ka sellest loobuma kuna pudeli peal oli kirjas, et on keelatud lennukisse kaasa võtta.

Enne lendu eriti ei maganud, ärevus oli sees. Läksin pea neli tundi enne lendu lennujaama kohale. Turvakontrolli läbimisel uuriti, et mis mul kotis metallkruusi sees on. Seal oli mul otsmikulamp, et ta muljumiste peale sisse ei lülituks. Enne lennule minekut läbisin veelkord turvakontrolli ja siis pidin saapad jalast ära võtma, kuna metallklambrid andsid häiret.

Dubais järjekordsel turvakontrollil vaadati mu seljakoti pilti päris pikalt, siis sooviti sisu näha. Huvipakkuv objekt oli Bakuu lennujaamas ostetud veepudel, seda ära ei võetud. Ära võeti pakkimisest ülejäänud kileteip, öeldi et see on keelatud.

Natuke enne südaööd startis järgmine lennuk Mumbai poole.

22.10.2016. Bakuu. Azerbaidžaan.

Teisel ööl hakkas vihma sadama ja kaks päeva kallas korralikult. Ilm läks külmemaks ja sooja oli 6 kuni 8 kraadi ringes.

Viiendal päeval kui olin ühest linnast läbi sõitmas seisid politsenikud iga 200 – 400 m tagant tee ääres ja nii paarkümmend kilomeetrit. Hiljem selgus, et president sõidab seda teed pidi ja kogu liiklus pandi siis seisma, isegi jalgsi ei olnud võimalik tee ääres liikuda. Sel päeval kohtasin üle pika aja teist rattamatkajat, kas liikus minuga samas suunas. Ta oli pärit Šotimaalt ja alustas oma teekonda 3 päeva minust varem. Peale Aserbaidžaani plaanis ta minna Kasahstani. Istusime koos tund aega ühes teemajas ja ootasime presidendi möödasõitu.

Kui sõitsin mööda ühest politsei kontroll-punktist siis anti mulle peatumis märguanne. Dokumente ei küsitud, lihtsalt taheti juttu rääkida. Nii mõnigi politseiauto on möödasõites sireeni sisselülitanud või signaali andnud.

See mitme päevane vihm mis siin olnud on muutis kogu ümbruse korralikuks porimülkaks. Ühel õhtul kui ööbimiskoha leidmisega pimeda peale jäin keerasin rattaga ühele kõrvalteele kus paistis olema telkimis võimalus. Sellist kleepuvat pori pole ma varem kohanud, sellest mülkast andis välja tulla ja telkimis võimalust seal ei olnud, ainult vesi ja pori. Ratast ei saanudki teisiti puhtaks kui tuli järgmine päev autopessu minna.

Tihti kutsuti teed jooma või taheti lihtsalt juttu rääkida. Poes käimised on ka aega nõudvad, ikka küsitakse, et kust tuled ja kuhu lähed. Kui kõigile kutsetele oleks reageerinud siis oleks Bakuusse jõudmine aega võtnud kaks nädalat.

Sain teada, et välismaalased kes siin viibivad kauem kui 10 päeva peavad ennast registreerima, kui seda ei tee siis saab maalt lahkudes kopsaka trahvi. See probleem on nüüd lahendatud. Hotell kus täna viibin tegi selle registreerimise ära.

Täna hommikul jõudsin Bakuusse ja otsustasin ära edasi suuna. Kolmandal katsel õnnestus ära teha ja maksta India e-viisa. Kui viisa vastus on positiivne siis järgmise nädala keskpaiku lendan Indiasse. Lennufirmale sai ka rattaga lendamise kohta järelpärimine tehtud.

595223
Today
Yesterday
This Week
Last Week
This Month
Last Month
All days
180
440
1702
590448
10454
12211
595223

Your IP: 54.90.204.233
2019-02-21 06:47
Back to Top