Jalgrattaga Põhja Euroopasse

07.11.2016. Roha. India.

Jäin natuke haigeks. Paar päeva tagasi oli kurgus halb tunne, siis jäi üks ninapool kinni ja eile õhtul hakkas tatti lahmama. Palaviku ei ole aga enesetunne on halb sellegipoolest. Suundusin Rohasse, et siin täna puhkepäev teha. Peatun hotellis ja maksin sulas 1000 kohalikku. Mõne aja pärast olid tegelased uksetaga. Rahatähe seerianumbriga on probleem, kas teist ei ole?  Kuigi mul oli, ütlesin ei, hakka sellega ise jamama, ehk läheb läbi. Lükkasime seda „kuuma kartulit” ühes ja teises suunas. Lõpuks nad võtsid selle, ütlesid oota natuke ja pole siiani tagasi tulnud. Juu siis hakkas number sobima.

Homme hommikul otsustan edasise tegevuse. Kui enesetunne on parem tiirutan veel ringi, kui ei siis suundun Mumbaisse tagasi.

 

Olen siin läbinud tagasihoidlikud 250 km. Väljaspool asulaid ja külasi on India ilus maa.

02.11.2016. Mumbai. India.

Vara hommikul maandus lennuk Mumbaisse. Passikontrollis oli e-viisaga reisijate jaoks eraldi koht ja järjekorda seal ei olnud. Võeti näpujäljed, löödi pitsat passi ja ma suundusin edasi oma pagasit otsima. Uurisin infolauast millisele liinile Dubai lennu pagas tuleb. Kaks kotti sain kiiresti kätte aga kolmandat kotti ja ratast ei leia kuskilt. Kui juba uue lennu kotid liinile tulid läksin uuesti infolauda asja uurima. Minul on natukene keeruline kohalike inglisekeelt aru saada ja ega nemad minust ka kohe aru ei saa. Lõpuks õnnestus siiski ratas kätte saada ja kolmas kott oli juba enne mind tolli jõudnud. See oli nii ära soditud, et ma esimese hooga ei tundnud teda ära. See oli kott kus mul oli pakitud glaubrisool, sool, tükisuhkur (kaks tükki paberi sees) ja kohvi. Selle koti sisu taheti näha. Huvi tunti põleti vastu ja suhkrutüki pidin paberist välja võtma. Seda nuusutati ja vist isegi puudutati keelega. Kukkurullitud isetäituva madratsi pidin ka veel lahti võtma. Siis küsiti, et kas on veel midagi deklareerida. Ma küsisin kas suhkrut tuleb deklareerida. Ei, võite minna.

Kui toll oli läbitud siis hakkasid kõigepealt külge lööma valuutavahetajad. Mul ei olnud plaanis midagi vahetada ja suundusin ATM-i juurde. Sinna oli mõningad inimesed kogunenud, kes olid läbi hammustanud selle kuidas sealt realt raha kätte saada. Peale seda oli taksojuhtide kord. Kuna hotelli ja taksosõidu hinnad olid kallid, otsustasin kohapeal ratta kokku panna, linnast välja sõita ja telgis puhata.

Rattakasti jätsin ma ma igaks juhuks parkla tööliste juurde hoiule. Ütlesin, et tulen paari nädala pärast tagasi ja mul läheb seda kasti veel vaja.

Esimene elamus Mumbis oli masendav. Hull liiklus ja veel vasakpoolne. Kui Türgis ja Gruusias tundus, et signaalitatakse palju, siis siin ei olnud palju seda hetke kui signaali ei lastud. Esimestel kilomeetritel tekkis juba paar ärevat olukorda. Sinna lisandus veel hingemattev hais, hapnikupuudus ja 45 kraadine kuumus päikese käes.

Üritasin linnast välja pääseda aga lennujaamast kaugemale ei saa, GPS-i poolt juhatatavad väiksemad teed lõppesid tupikuga. Valisin siis autosõidu teekonna.

Ühel hetkel hakkasid käed krampi kiskuma ja enesetunne läks halvaks. Hakkasin kiiresti otsima varjulist kohta kus istuda, või muidu kogu eelpool mainitud kompott ja sinna juurde veel magamatus, vähene söömine ja füüsiline koormus niidab mu maha. Leidsin varjulise koha viadukti all ja jäin sinna tunniks ajaks puhkama. Jõin vett ja sõin banaane. Tegin muudatuse oma plaanis. Siin läbitud kilomeetsid mind kodule ligemale ei vii, vaid on Indiaga tutvumiseks. Mul ei ole mõtet oma elu ise raskemaks teha ja hakata Kochis jalgrattale uut kasti otsima. Sõidan ringi kaks nädalat, tulen tagasi Mumbaisse ja siis lendan edasi. Jäägu see aeg siin aklimatiseerumiseks.

Kui puhkasin siis tuli minuga juttu rääkima üks mootorrattur. Uurisin elu-olu kohta ja küsisin veel, et kust saab kileteipi osta. Ta ütles oota 10 minutit ja sõitis minema. Tagasi tulles tõi ta mulle teibi. Suur tänu!

Kui linnast väljaviiv tee oli käes avastasin, et parem pedaal oli lahti tulnud ja vända vindi ära rikkunud. Mul ei olnud 15 võtit ja ma kasutasin tellitavat võtit ning ei saanud sellega pedaali korralikult kinni. Vaja on leida uus vändakomplekt. Hommik on õhtust targem, lükkasin ratta tee ääres asuvate põõsaste vahele ja panin telgi üles.

Telgis olles algasid krambid. Mõlema jala lihased, korda mööda ja lisaks veel käed. Mõtlesin, et ees on jälle üks magamata öö. Õnneks mitte, paari tunni möödudes krambid vaibusid ja ma jäin magama.

05.11.2016. Rajapuri. India.

Sõidan idarannikul mööda kõige mereäärsemat teed pidi lõunasse. Võtan asja väga rahulikult ja läbin kuskil 30 – 40 km päevas. Tee on muutunud kitsaks ja liiklus ei ole enam tihe. Päris tihti ostan mõne külma joogi ja istun varjulises kohas. Sooja on öösel 20 kraadi, päeval vilus 30 ja päikesekäes natuke alla 40 kraadi. Meretuul toob natuke värskemat ja jahedamat õhku. Söömas käin teeäärsetes söögikohtades ja siinsed söögid mulle maitsevad. Supermarketeid mulle teepeale sattunud ei ole ja väikestes müügipunktides peale joogi ja snacki muud saada ei ole. Banaane ja tomateid olen telgis õhtusöögiks ostnud.

Telkimiskohta hakkan vaatama kaks tundi enne hämarat. Pimeda peale jääda ei taha, esiteks liiklus ja siis on ka sääsed väljas. Bakuus ja esimene öö Mumbais olin ma sääskedega hädas. Taskulambi valgusega neid kõike telgis kätte ei saa ja nad võivad kanda eksootilisi lisandeid. Enne Bankoki lendamist teen glaubrisoolaga ja kahepäevas paastuga organismile väikese puhastuse.

31.10.2016.

Enne lendu varusin piisavalt aega ja lugesin kogu info korralikult läbi. Õnnestus laenata kaal ja mõõdulint ja ma hakkaisin asju pakkima. Kõik vähegi kahtlased esemed mida annaks liigitada keelatud asjade hulka viskasin minema (õli wd-40) või valasin ära (kateloki piiritus). Mul on ravimina kaasas glaubrisool. See ei ole keelatud aine aga kuna ta pulber siis võib tuua sekeldusi. Sellest ma loobuda ei tahtnud ja ma panin ta koos suhkru, kohvi ja söögiriistadega ühte karpi. Päev enne lendu avastasin, et veefiltri komplektis on kloori paasil valmistatud viirusi tapva vedeliku pudel. Pidin ka sellest loobuma kuna pudeli peal oli kirjas, et on keelatud lennukisse kaasa võtta.

Enne lendu eriti ei maganud, ärevus oli sees. Läksin pea neli tundi enne lendu lennujaama kohale. Turvakontrolli läbimisel uuriti, et mis mul kotis metallkruusi sees on. Seal oli mul otsmikulamp, et ta muljumiste peale sisse ei lülituks. Enne lennule minekut läbisin veelkord turvakontrolli ja siis pidin saapad jalast ära võtma, kuna metallklambrid andsid häiret.

Dubais järjekordsel turvakontrollil vaadati mu seljakoti pilti päris pikalt, siis sooviti sisu näha. Huvipakkuv objekt oli Bakuu lennujaamas ostetud veepudel, seda ära ei võetud. Ära võeti pakkimisest ülejäänud kileteip, öeldi et see on keelatud.

Natuke enne südaööd startis järgmine lennuk Mumbai poole.

04.11.2016. Alibag. India.

Hommikul otsustasin edasi minna Navi Mumbaisse ja sealt leida rattapood. Panin varustuse kokku ja hakkasin vaikselt edasi sõitma. Ei läinudki palju aega mööda kui mulle jõudis järgi rattasportlane Nilesh ja hakkas minuga vestlema. Küsisin rattaparanduse kohta ja ta ütles, et ei ole probleem. Ta sõbral on rattapood. Kuna oli püha siis sõitsime ta sõbra Inderzjit’i poole koju. Pedaal kukkus küljest ära sada meetrit enne sihtpunkti. Uurisin võimalust saada kohaliku telefoni sim kaarti. Selgus, et välismaalastel sellist võimalust ei ole ja Inderzji’i isa tegi sim kaardi enda nimele. Ratas tehti korda ja ma ostsin ka 15 võtme, et pedaaliprobleemi enam ei tekiks. Pidin üheks ööks Navi Mumbaisse hotelli jääma kuna sim kaart on töökorras alles järgmisel hommikul.

Järgmine päev kui Inderzjit’iga kohtusin, ütles ta, et on varem mu pilti ühe rattamatkaja blogis (explorewithnico.wordpress.com (16 augusti postitus). Kohtusime Rumeenias) näinud ja ta tundis mu ära lipu järgi, habet mul siis veel ei olnud.

Jätsin oma soojad riided hoiule ja läksin kõigepealt parki teekonda planeerima. Pargis hakkas minuga rääkima üks vanem mees ja ta ütles, et on mind varem televiisoris Discovery kanalilt näinud. Ei ole võimalik, mind ei ole filmitud, vastasin ma. Olid sina, samasuguse mütsi ja habemega. Selge, see oli jalgsirännaku lõpus Portugali tv-le antud interviuu mida ta näinud oli. Täitsa uskumatu lugu.

Alustasin teekonda lõunasse. Täna jõuan mere äärde. Siiamaani on liiklus olnud tihe ja teed auklikud ja lisaks heitgaasile tuleb veel tolmu neelata. Joogiveega ei ole probleemi tekkinud, külma pudelivett on võimalik osta paari kilomeetri järel.

696897
Today
Yesterday
This Week
Last Week
This Month
Last Month
All days
83
628
2562
688748
19619
35032
696897

Your IP: 54.91.71.108
2019-06-21 01:20
Back to Top