Jalgrattaga Põhja Euroopasse

23.12.2016. Pelita. Batam. Indoneesia.

Kolm päeva enne laeva väljumist Batam’ilt Jakartasse läksin Indoneesiasse. Sadamas oli nagu lennujaamas, panin oma rattakotid lindile, kus need kaaluti ära. Rattast ei olnud vaja õnneks kasti panna, see lükati käekõrval laeva. Ratta eest maksin kohapeal sulas ning ülekilosid seekord ei olnud.

Indoneesias käis piiritoiming kiirelt, ei võetud isegi näpujälgi ega pidanud täitma migratsiooni kaarti. Kui esimesest atm-ist raha välja võtmine ei õnnestunud siis astus ligi üks näitsik ja küsis kas saab aidata. Mind juhatati atm-ini kus sai kasutada visa kaarti ja ma sain raha kätte. Küsisin ka kohaliku sim kaarti koos netiga ja mind juhatati müügikohta. Kui raha ja kaart oli olemas võtsin suuna pileti kontorisse.

Kõige odavamad piletid oli välja müüdud ja mulle pakuti 31 detsembrit. Ei, tahan edasi pääseda 24 detsembril! See ootamine on ära tüüdanud. Ostsin kõrgema klassi pileti ja selle eest tuli välja käija pea topelt rohkem, 513000 ruupiat (36 eur) ja ratta eest pean sadamas eraldi maksma.

Täna käisin sadamas luurel. See koht kus Osmand’i kaart näitas laevaliini Jakartasse ei olnud õige koht. Kohtasin abivalmeid inimesi ja mind sõidutati rolleril õigesse sadamasse mis oli sellest kohast kilomeeter eemal ja hiljem ratta juurde tagasi.

Indoneesiasse saabudes sai minust miljonäär ja hetkel on mul sularaha üle kahe miljoni. Suurim rahatäht mida käes olen hoidnud on 100000.

 

Seljataha olen jätnud 10015 km ja selle läbimiseks on kulunud 711 tundi.

Peale kolme päevast vihma tuli päike uuest välja. Vahepeal on pilves ja vahepeal sajab öösel. Õnneks vihmaperiood ei ole 24/7/5, vahepeal on ka kuiva aega.

Eile hommikul võtsin hotelli. Riiete puhtus oli langenud kriitilisele piirile, rattal oli vaja kett vahetada ja viimane puhkepäev oli nädal aega tagasi. Olin teepeal endale muretsenud kohaliku sim kaardi ja el. pistiku adapteri. Odavates hottelides ei ole koguaeg keegi kohal, on jäätud telefoninumber millele helistada. Telefoni teel öeldi kus asub toa võti ja hiljem maksin. Kuna selles piirkonnas ei olnud sellel päeval vett siis käsin riideid pesemas pesumajas, enda pesemise lükkasin edasi järgmisele päevale.

Kui hakkasin rattal ketti vahetama siis selgus, et ketivõtme küljest on üks vajalik vidin ära kadunud ja ma ei saanudki võtit kasutada. Hakkasin otsima rattaremonti. Kui selle leidsin ja seal keti ära vahetasin, siis selgus et olen selle tegevusega hiljaks jäänud. Uus kett hüppas enamkasutatud hammasratastelt üle. Pidin vana keti tagasi panema. Uut velge või jooksu ma veel saanud ei ole

Sipelgate vastu võitlemisel kasutan nüüd uut taktikat. Ma ei söö telgis ja võtan sinna ainult magamisvarustuse ja seljakoti. Motellis olles kui krõpsutükk maha kukkus olid sipelgad kohe kohal, veel meeldisid neile niisked kilekotid ja veepudelid. Nende alla nad kogunesid ka. Ühel õhtul mõnikümmend sipelgat tuli telki aga minu peale nad ei roninud ja hommikul olid nad kadunud. Üldiselt on telk ja ratas erinevate sipelgate liikide seas populaarne. Tavapäraselt algab hommik ratta küljes olvate kottide või sisetelgi väliskülje puhastamisega kuna ööga on sinna sipelgapesad tekkinud.

Ühel hommikul kui varustust pakkisin ronis keegi mu telgi vahele ja ühel hetkel vaatab suur sisaliku pea mind läbi uksevõrgu. Sirutasin käe noa järgi, selle liigutuse peale läks ta telgi vahelt ära. Lõin käega vastu telki millele vastati sabalöögiga ja joosti minema. Varaan oli.

 

Kohalik toit on maitsev aga natuke üksluine, riis kana või kalaga. Kuna ma eriline kalasõber ei ole siis olen valinud kana. Muidugi kana on valmistatud väga erinevalt ja ma olen saanud tõsiselt maitsva söögielamuse.

Singapuris on ainult üks koht kus välismaalane saab ametlikult telkida ja see on Palau Ubin saar. Leidsin sellekohta infot internetist. Mujal on ka telkimiskohad aga tuleb ennast registreerida. Mina seda teha ei saanud kuna puudus kohalik id number.

Ma ei saanud Indoneesiasse minna kuna siis hakkab tiksuma 30 viisavaba päeva ja veel on seal välisministeeriumi andmetel politseis registreerimise nõue, kui ei peatu hotellis.

Ööbisin salaja telgis ranna äärses metsatukas ja käisin Palau Ubin’i saarel. Paadid sinna sõitsid jooksva graafiku alusel, kui paras kogus inimesi oli koos siis läks paat teele. Paadile jattaga pealeminek ja mahatulek oli ebamugav tegevus. Saarel peale sadamat seisis silt mis teatas, et kõik telkijad peavad politseist läbi käima turvalisuse instruktaažil. Läksin politseisse, seal pandi nimi kirja ja oligi kõik.

Nii ma siis venitasin Singapuris kummi 9 päeva. Viimasel päeval kohtusin söögikohas Joe’a. Ta oli hiljuti Eestis käinud ja lipp oli tuttav. Ta jäi mind ratta juurde ootama. Rääkisime juttu ja ta pakkus mulle ööbimis võimalust. Sain lõpuks akusid laadida. Enda ja riiete pesemisega probleemi ei olnud, duššid, wc-d ja kraanikausid olid ametlikes telkimiskohtades olemas.

02.12.2016. Jerteh. Malaisia.

Viimase öö Tais veetsin politsei jaoskonnas. Õhtul sõitis mu kõrvale auto ja vormis tegelane küsis kuhu ma suundun. Vastasin, et Malaisia suunas. Auto võttis hoo maha ja jäi minust 50 m tahapoole. Vaatamata sellele, et jälitavas autos on politseinik või sõdur tundsin ennast ebamugavalt. Kui ette tuli järjekordne kontrollpunkt anti mulle peatumis märguanne. Rääkisin seal oma loo ära ja uurisin kas võin edasi minna. Ei lastud, mingi aja pärast jõudis sinna politsei sildiga masin ja mulle anti märku, et võin edasi liikuda. Hakkasin sõitma ja masin järgnes mulle. Mul hakkas telkimise aeg kätte jõudma ja andsin sellest teada. Mulle vastati, et paari km kaugusel on politsei jaoskond ja ma saan seal ööbida. Mulle eraldati seal ruum ja pakuti õhtusööki. Uurisin ka homme saan iseseisvalt edasi minna. Ei, politsei saadab mind kuni Malaisia piirini. Pattani, Yala ja Narathiwat’i piirkond ei ole turistidele turvaline. Hommikul hakkasime liikuma, mina sõitsin rattaga ja saatemeeskond autodel vahetus mingi maa tagant. Kui andsin saatemeeskonnale teada, et soovin lõunat süüa siis teatati mulle, et lähedal asuvas söögikohas tahab minuga kokku saada poliseipiirkonna ülem. Ratas pandi autosse ja sõidutati söögikohta. Kohtusin seal siis selle piirkonna kõige suurema ülemaga.

Õhtul mõned tunnid enne pimedat jõudsin Malaisia piirile. Mopeedidele ja ratastele oli eraldi piiriületuse koht ja kõik sujus kiirelt. Esimeses bensiinijaamas oli ATM olemas ja sain kohaliku raha kätte.

 

Päeval hakkas vihma sadama. Õhtul kui telgi üles sain olin läbimärg. Positiivne on see, et ei ole külm ja riided saab öösel kehasoojusega ära kuivatada. Kui sajab ei ole ka palav, sooja on siis ca 24 kraadi. Siin pidi nüüd algama vihmaperiood mis kestab kuid. Täna ka sajab ja vahepeal tuleb päris korralikult, riided saavad minutitega märjaks. Õnneks oli lõuna paiku mõned tunnid pausi ja tuul kuivatab siis riided ära.

16.12.2016. Singapur.

12.12 enne lõunat jõudsin Malaisia, Singapuri piirile. Singapuri piiril ootasin kaks tundi. Üks tund ootasin rollerite ja mootorrataste järjekorras. Kui jõudsin lõpuks passikontrolli siis pidin täitma migratsiooni kaardi. Peale seda pidin uuesti ootama, mulle öeldi et mind juhatatakse edasi kontorisse. Siis tuli jalgrattaga politseinik kes võttis minu passi enda kätte ja ma järgnesin talle. Sinna kontorisse oli kokku kogutud kahtlased elemendid kellelt võeti näpujälgi ja neid oli seal paarikümne ringis. Seal pidin ootama kuni minu nimi välja hõigati. Võeti näpujäljed ja esitati küsimusi. Siis juhatati taharuumi ja taheti näha rahalisi vahendeid. Ladusin oma pangakaardid ja olemasoleva sularaha lauale. Mul on kaasas natuke eurosid ja mulle oli kätte jäänud Tai ja Malaisia paberraha. Neile ei meeldinud see, et mul ei olnud kindlat aadressi kus ma viibin ja kindlat plaani kuidas ma Jakartasse edasi lähen. See, et mul eelmiste riikide paberraha kätte jäi oli hea märk sellest, et rahaprobleemi mul ei ole. Seda ma rõhutasin ise ka ja mulle vastati, et nad peavad olema selles kindlad. Edasi käisid asjad juba kiiresti, klõbistati natuke arvutis ja löödi tempel passi.

Kõigepealt otsisin üles ATM-i ja võtsin välja sularaha ning siis ostsin kohaliku sim kaardi koos mobiilse internetiga. Edasi hakkasin otsima telkimiskohta. Leidsin kaardilt lähedal asuva rohelise laigu ja sõitsin sinna. Oli kinnine ala koos hoiatussiltidega. Sõitsin järgmise laiguni, sama lugu aga selle läheduses leidsin telkimiskoha kus mingeid silte ees ei olnud.

Malaisias olles ühinesin jalgratta matkajate kogukonnaga Warmshowers. See on koht kus rattamatkajad pakuvad üksteisele ööbimis- ja pesemisvõimalust. Hakkasin sellekaudu otsima ööbimis võimalust. Kõigepealt üritasin kontakti saavutada nende liikmetega kellel oli telefoni number üles pandud. Ei õnnestunud ja ma saatsin ühele sõnumi. Hommikul oli vastus olemas ja nii ma olen kolm ööd John’i ja Tatjana pool veetnud.

 

Rattale sain uue tagajooksu, oli viimane ja hind oli ka normaalne. Sain John’ilt infot laevaga Jakartasse sõitmise kohta ja laevafirma kontori asukoha. Piletit ära osta ei õnnestunud aga sain infot kuidas Batam’i saarelt Jakartasse edasi pääseb. Batamile sõidavad laevad iga tunni tagant. See Indoneesias saar asub Singapurist 20 km kaugusel. Laev Batamilt Jakartasse väga tihti ei sõida ja hetkel on 10 päevane vahe ja järgmine laev läheb 24 detsembril. 

874463
Today
Yesterday
This Week
Last Week
This Month
Last Month
All days
564
539
3927
866117
8983
23512
874463

Your IP: 3.215.182.36
2019-12-15 22:00
Back to Top