Jalgrattaga Põhja Euroopasse

04.02.2017. David Hall Rest Area. Austraalia.

Tegin 25 km kõrvalepõike ja suundusin Tennant Creeki. Seal oli supermarket ja sain normaalsema hinnaga söögivarusid täiendada. Mul oli ka ööbimine kokku lepitud Warmshowers liikmega. Hooldasin ratast ja panin tagajooksule uue torkekindla väliskummi alla, et vältida palavusega igasuguseid remonditöid teel.

Peale puhkepäeva asusin uuesti teele. Olen nüüd kohanenud kuumusega. Kui väljas on + 35 siis on mõnusalt jahe, kui + 50 siis palav ja kui + 25 siis külm. Kõige raskemad olid kolm esimest päiksepaistelist päeva. Pelgasin, et ma ei leia varju õigel ajal ja kuumus niidab mu maha. Uus kuumarekord on + 51 kraadi. Üllataval kombel tuleb ka vihma vahetevahel. Reeglina öösel, kahel korral ka õhtul ja sellega kaasneb väga tugev tuul. Telgis olles toestan telki kätega ja olen valmis iga hetk telki kokku laskma, et tuul vardaid ära ei murraks. Varustust hoian võimalikult koos ja veekindlalt.

Kohtasin teel tuttavat matkabussi, see peatus mu ees ja seekord kutsuti külma jooki jooma. Anti vett teele kaasa ja kingiti hele pikakäiseline särk.

Puhkekohti on Barkly maanteel rohkem aga nende varustus on nigelam. Veenõud on tühjad või neid ei olegi, nii et kogu vesi tuleb asustatud punktist kaasa võtta. Kõige pikem asustatud punktide vaheline vahemaa on olnud 260 km ja ma võtsin kaasa ca 15 liitrit vett. Kogu aeg on janu ja unistan külmast joogist. See kaasavõetud vesi muutub väga soojaks ja eriti palju seda ei tarbigi, paar lonksu ja sõidan edasi. Lisaks lööb palavusega välja selle vee kõrvalmaitse kuna olen võtnud selle kuskilt kraanist. Mõned möödasõitvas autod on ka peatunud ja vett pakkunud.

Mount Isa’ni on jäänud sada kilomeetrit. Teen seal ühe puhkepäeva. Kui kämpingu hinnad on kõrged siis otsin koha kus saab ennast ja riideid pesta ning seadmeid laadida ja telgin kuskil linna ääres.

18.01.2017. Darwin. Austraalia.

!6 jaanuari õhtul kohaliku aja järgi kella kaheksa paiku jõudsin Darwini. Väljas oli pime. Lennukis täitsin ära migratsiooni kaardi, oli parajalt küsimusi ja ma pidin panema „jah” küsimustele kas mul on kaasas meditsiini vahendeid ja relvi ja kas ma olen viibinud 30 päeva enne saabumist looduses. Passi kontrollis läks mul võrreldes teiste inimestega tunduvalt kauem. Olin kirjutanud lahtrisse asukoht Austraalias: cycling from darwin to sydney. Peale passikontrolli oli vestlus mille käigus üritati selgust saada rahalisest olukorrast ja uuriti millist tüüpi noad mul kaasas on (näha ei tahetud). Kõik oli väga viisakas võrreldes Singapuriga. Siis asusin teiste „jah” vastanute järjekorda. Mul vaadati üle saapa tallad ja taskulambiga rattakasti ning uuriti kas maastikuratas. Vastasin ei, matkaratas. Nad pelgavad, et võid tuua poriga baktereid maale.

Edasi suundusin ATM-i ja sim kaarti otsima. Leidsin tavalise müügikoha kus müüdi ka sim kaarte. Pidin kaardi aktiveerimisega ise tegelema. Tõrge tekkis peatumis kohaga Austraalis. Hakkasin suvalisi numbreid sisestama, tekkis automaatne valiku võimalus ja sain sinna midagi sisestada mis sobis. Interneti sain tööle aga järgmine päev kui helistada proovisin siis teatatakse et krediiti on vähe. Juhendi järgi lisasin raha juurde aga helistada ikka ei saa. Otsisin üles operaatori müügikoha kus selgus, et olen kaardi seadistanud tahvelarviti režiimile ja saan kasutada ainult internetti. Oli kaks võimalust, kas kaart seadistatakse ümber ja ma kaotan seal peal oleva krediidi või ostan uue sim-i. Ostsin uue kaardi ainult kõnedeks. Kuigi mul on dual sim telefon siis hiljem selgus, et sama operaatori kaardid koos ei tööta ja ma olen endiselt lõhkise küna ees ja matnud hulga raha sinna alla.

Tänase päeva olen veel Darwinis ja üritan rattale paremat väliskummi saada ja infot kõrbe läbimise kohta. Leidsin linnas koha kus saan seadmeid laadida ja vett võtta. 1 liiter pudelivett maksis lennujaamas 4,5 eurot. Supermarketist saab muidugi odavamalt aga ikkagi on kõik väga kallis. Pean pöörduma tagasi ilma võita võileiva toitumis režiimile. Igatsen juba taga Aasia maitsvaid ja odavaid toite.

Mulle tundub, et ees on selle rännaku kõige raskem etapp, 2000 km kõrbet. 1000 km Jaaval oli raske, autod tahtsid minust koguaeg üle sõita aga söögikohad ja coca cola olid alati käe ulatuses ja igal vändapöördel leidus varju päikese eest. Nüüd on olukord vastupidine ja lisana on kuumust rohkem.

 

28.01.2017. Tennant Creek. Australia.

Tee ääres on puhkekohad, kus on olemas veetsistern, wc ja katusealune laua ja pinkidega. Need on ka ametlikud tasuta telkimis kohad. Kui esimesse sellisesse kohta jõudsin siis oli alles päev ja ma ei jäänud sinna. Teine koht tuli ette täpselt õigel ajal, oli õhtu ja hakkas vihma sadama. Seal oli väga korralik katusealune ja ruumi ka telgile. Ei ole vaja hommikul märga telki kokku pakkida. Kui olin telki pugenud siis avastasin et olen oma noa rattakülge unustanud. Ei viitsinud uuesti välja minna ja sättisin Leathermani lahingasendisse. Öösel ärkasin huntide või hundilaadsete loomade ulgumiste peale. Ai krt, pikem nuga on ratta küljes. Ei jäänud muud üle tuli noa järele minna. Kahe noa seltsis tundsin ennast turvaliselt ja jäin uuesti magama. Järgmise päeva hommikul kohtasin järgmist jalgsirändurit Stewe’i. Tema rändas ida rannikult läbi Mount Isa Darwini. Oma varustust vedas või õigemini lükkas ta enda meisterdatud kärus. Sain teada et järgmine puhkekoht on 100 km kaugusel. Õhtul kui puhkekohta jõudsin sõitis sinna üks buss. Esimese hooga vaatasin, et liinibuss aga oli hoopis mobiilne maja. Uks läks lahti ja mind kutsuti kohvi jooma. Pensionäridest paar rändas Austraalias ringi.

Ega neid asustatud punkte nii väga palju ei olegi. Ühel hommikul sattus mulle teele väike koht kus oli ainult hotell ja kämping. Ei olnud poodi, bensiinijaama, pinke, laudu ega mobiililevi. Vahel ei ole mitu päeva levi. Sellel päeval sõitsin 110 km ilma puhkepeatuseta ainult vahepeal võtsin lonks vett, panin vihmariided selga ja võtsin ära. Ei olnud kohta kus istuda ja süüa. Kui teele sattus kuiv truubikoht siis tegin seal oma puhke- ja söögipeatuse. Väsitavale päevale järgnes märg öö. Õhtul kui vihma hakkas tibutama leidsin kuiva koha ja panin telgi üles. Enne pimedat hakkas korralikult sadama ja ümbrus täitus veega. Panin kiiresti oma asjad kottidesse ja mitteveekindla seljakoti kilekotti, teadsin et varsti tuleb vesi sisse ja nii juhtuski. Hakkasin vett kaltsuga kokku koguma ja välja kuivaks väänama. Vihma sadas kuskil 5-6 tundi, ärkasin paari tunni tagant üles ja kogusin sissetulnud vee kokku.

Vihmaga oli hea sõita, kilomeetrid lendasid. Kui jõudsin Elliotti siis olukord muutus. Loodus muutus madalaks, puud asendusid põõsastega ja taevas läks selgeks. Uus kuumarekord on +50,3 kraadi päikese all. Ei ole eriti palju sellised kohti kus saab osta külma joogi ja puhata varjus. Hea kui üks koht päevas tuleb ette. Kilomeetrid venivad vaevaliselt ja päevateekond aina kahaneb. 50 km läbimine on tõeline katsumus. Enne Elliotti kohtasin esimest rattamatkajat Chris’i. Ta on kohalik ja sõidab ümber Austraalia. Ta asus teele eelmise aasta mais ja plaanib nelja kuu pärast lõpetada. Ta sõidab samas suunas kuhu minagi. Saan temaga aegajalt kokku teeninduspunktides ja puhkealadel.

Täna kohtasin teist rattamatkajat, samuti kohalik ja Chris. Ta oli ehtne „Kõrberebane” ja korralikult ettevalmistunud. Valged pikad riided, kindad ja müts. Veenõu ümbritsetud hõbedase matiga. Sõitis kolmerattalisel (kaks ees, üks taga) lamavas asendis ning tuli sealt kuhu mina suundun.

Läbinud olen 12616 km ja sõiduaeg on 883 tundi.

02.01.2017. Surakarta. Jaava. Indoneesia.

24 detsembri õhtul, tund aega enne pimedat jõudsin Jakartasse. Laevareisi ajal otsustasin mõneks ajaks Jaen-Claudega leivad ühte rattakotti panna ja sõita koos Bandung’ini.

Oli juba pime kui meie teele sattus bensiinijaam. Jean oli oma eelmise rännaku ajal sellistes kohtades ööbinud, lisaks veel politsei jaoskondades ja mošeedes. Saime sinna telkidele koha. Kui olime kuskil 100 km läbinud siis paistis eemalt ka natuke rohelust, muidu üks linn lõppes ja teine algas. Teise päeva õhtul algasid mäed. Tee muutus kitsaks ja liiklus eriti hulluks. Veok veoki järel ja lisaks veel rollerid, ratta jaoks ruumi eriti ei ole. Ööbimiskohta otsides läksime suurest teest kõrvale ja leidsime muruplatsi majade juures. Uurisime kas siin ööbida saab ja vastus oli, ei ole probleemi.

Järgmisel päeval saime infot, et kogu Jaava saare liiklus ongi selline. Jean plaanis kuni Balini edasi sõita bussiga. Ütlesin, et mina bussi kasutama ei hakka. Suundun edasi põhja, seal on tasane maa ja arvatavalt sõiduridasid rohkem.

Mul oli kontakt saavutatud ühe Warmshower.org liikmega. Võtsin temaga ühendust kui saabusin Jakartasse ja andsin teada, et oleme nüüd kahekesi. Bandungi jõudes helistasin uuesti. Liiklusmüra oli suur ja ma sain aru, et ööbimiskoht on meie asukohast 60 km kaugusel. Arutasin asja Jeaniga ja leidsime, et nii pikka maad me ära ei sõida ja otsustasime leida odavat hotelli.

 

Bandungi liikluskeerises kaotasin prantslase ära. Tiirutasin küll selles piirkonnas ringi kuhu suundusime aga Jeani ja odavaid hotelle ei leidnud. Sain ööbimiskoha ühe kogukonna kogunemis kohas, kus rattamatkajate jaoks oli väike ruum. Jäin sinna ka teiseks ööks ja päeval ostsin rattale uued osad. Tundus, et ratta suured ja väikesed probleemid said lahendatud. Uus eesmine pakiraam, tugijalg, kaheksane kassett ja ketivõtme puuduv osa.

22.01.2017. Katherine. Austraalia.

Viibisin Darwinis kaks päeva ja ööbisin kolmel ööl lennujaama juures metsatukas. Kohalike rattamatkajatega ei õnnestunudki kokku saada, ühe käest sain telefoni teel infot kõrbe kohta. Otsisin üles ja käisin läbi kõigist viiest Darwini ja selle ümbruse rattapoodidest. Viimases oli olemas mulle sobiliku mõõduga Marathon Plus väliskumm aga kuna ta oli sama mustriga mille ma ostsin Türgist ja mis lasi läbi kaks traadi torget ja rebenes 4000 km läbimisel siis ma ei tahtnud kuidagi 95 AUD selle eest välja käija. Ostsit teise poole odavama torkekindla väliskummi. Väikest pudelit wd-40 õli kuskilt ei leidnud pidin ostma suure pudeli. Kontrollisin kas spetsiaalselt Austraalia jaoks kaasa võetud kokkuvolditavad veepudelid on terved, ostsin süüa ja täitsin veepudelid ning kolmanda päeva hommikul asusin teele.

Taevas oli pilves ja vahepeal sadas. Sooja oli 25 kuni 35 kraadi, mõnusalt jahe. Parem olgu vihmane kui meeletu kuumus päikese all, selle märja olemise kannatab ära. Kohtasin teel ühte jalgsirändurit, kes jalutas Elliottist Darwini. Kui ma algul arvasin, et ööbimiskohaga siin probleemi ei ole siis eksisin. Kui telgi püstipaneku aeg käes oli siis oli ümbrus vesine ja porine või kivine, oli juba pime kui enam vähem sobiliku koha leidsin. Esimesel sõidupäeval õnnestus näha kahte kängurut.

Järgmisel hommikul jõudsin väikesesse külla. WC–s oli dušš olemas ja sain ennast pesta. Ostsin süüa ja täiendasin veevarusid. Mida kaugemale Darwin jääb seda pikemaks muutuvad vahemaad asustatud punktide vahel, hetkel on olnud pikim vahemaa 90 km.

Kolmandal sõidupäeval olid taevas valged pilved ja päike tuli välja. Temperatuur tõusis üle 40 aga Tai rekordit veel üle ei löönud. Suureks nuhtluseks on siin kärbsed. Ilma kaitsevõrguta näo ees sõita ei saa, õigemini saab aga siis tuleb koguaeg käega vehkida. Kui vihma sajab siis neid ei ole. Oleks rohkem vihmaseid päevi!

Pine Creek asulas nägin esimest korda rännaku jooksul elusat kuskil meetsi pikkust madu. Ühe jõe ääres nägin krokodilli. Kui jäin seisma, et pilti teha siis ta silkas vette. Oli selline väike alla meetri mees.

 

Seljataha olen jätnud 11915 km ja ratta seltsis veetnud 838 tundi.

662810
Today
Yesterday
This Week
Last Week
This Month
Last Month
All days
64
1268
64
655339
20564
24766
662810

Your IP: 54.167.47.248
2019-05-20 02:27
Back to Top