Jalgrattaga Lõuna Euroopasse

26.04.2017. Auckland. Uus Meremaa.

Pühapäeva hommikul jätsin Dara ja Chris’iga hüvasti. Neile väga meeldisid külalised. Saabumise ajal peatus nende juures mingi teise kanali kaudu paar Hollandist ja kui lahkusin siis Malaisiast.

Eile jõudsin Aucklandi ja suundusin kõigepealt lennujaama luurele. Lennujaama ligidal leidin ööbimiskoha. Lennujaama pääses lihtsalt sisse, ei olnud tõkkepuid ega turvakontrolli. Võimalik on 17 EUR’i eest osta rattakast. Kaal on olemas, laadimis võimalus ja ka tasuta dušš. Peale lennujaama suundusin otsima kohta kus saaks riideid pesta. Leidsin sellise koha ja ka teise ööbimiskoha, mis oli esimesest parem.

Sellel lennul peab mu varustus olema kahes kotis/kastis ja ühe koti maksimaalne kaal võib olla 23 kg. Üks variant on rattakotid kokku teipida aga ma pole kindel, et kogu praegune varustus sinna ära mahub. Bali’lt ära lennates oli rattakasti kaal 25 kg ja kottides ruumi enam ei olnud. Nüüd pean rattakasti kaalu vähendama ja ma olen vahepeal riideid juurde ostnud. Teine variant oleks hankida teine väiksem kast ja sinna kotid ära mahutada. Aega mul on, ma vaatan kogu varustuse kriitilise pilguga üle ja teen proovi pakkimise. Sain rattamatkajatelt infot, et ca 2 km kaugusel on rattapood ja rattakaste saab tasuta. Ühe väikse kasti ma mahutaks kokkupakituna rattale aga suurega läheb raskeks. Loodan, et vihma ei hakka sadama ja saan lihtsalt riided ära kuivatada. Märga telki ka ei taha kokku pakkida ja ega pappkast eriti vett taha.

II etappi veel lukku ei pane, jäänud on kolm päeva. Odomeetri näit 18710 km.

III etapi esmane plaan on Santiagost sõita 1000 km lõunasse ja siis suunduda Argentiina. Sealt edasi Uruguay, uuesti Argentiina, Paraguay ja siis Brasiilia. Lõpp-punkt võib olla Rio de Janeiro ja kogu etappi pikkus jääks 6000 – 7000 km vahele.

12.04.2017. Picton. Uus Meremaa

Kämpingust lahkumise hommikul paistis päike ja ma sain oma varustuse ära kuivatada.

Kõige otsem tee Pictoni oli suletud ning ma pidin sinna suunduma üle mägede. Ostsin kaasa kolme päeva söögi, joogi tagavara ja asusin teele. Tee viis mind üle kolme mäekuru, mis olid üle 900, üle 500 ja üle 800 m kõrged. Ööbisin ca 500 m kõrgusel ja hommikuti oli väljas 3 kraadi sooja.

Eile õhtul jõudsin Pictoni lähistele. Plaanisin ööbimist ühes tasuta kämpingus aga see oli mõeldud ainult autodele. Oli juba hämar kui leidsin enamvähem sobiliku koha, see asus madalal ja ümberringi oli vesi. Lootuses, et vihma sadama ei hakka panin telgi üles. Telgis pakkisin end tavapäraselt enne magama minekut soojalt sisse. Palav hakkas, termomeeter näitas 20 kraadi sooja. Öösel hakkas sadama. Hommikul hakkasin varustust taskulambi valgel kokku panema, oli lühikese aja küsimus kuna vesi minuni tõuseb. Kui sealt ratast minema lükkasin oli telk täiesti märjaks saanud ja vesi ulatus poolde saapani. Eile Blenheim’ist õnnestus osta uued vihmapüksid. Saabastele panin telgis enne väljatulekut kilekotid teibiga ümber.

Lõuna saar on läbitud, täna hommikul jõudsin Picton’i sadamasse. Sain pileti õhtul kell 19 väljuvale laevale. Kui kell 13 väljuval praamil on ruumi siis saan varem minema. Oleks parem muidu pean pimedas hakkama ööbimiskohta otsima. Praamisõit kestab kolm ja pool tundi.

Odomeetri näidud 17850 km ja 1273 tundi.

22.04.2017. Hamilton. Uus Meremaa.

Alustasin varakult Warmshovers’i kaudu peatumiskoha otsimisega Aucklandis. Kui neljas katse ebaõnnestus siis otsustasin aja maha võtta Hamilton’is, et mõelda läbi edasine tegevus ja saada informatsiooni. Auckland'i lennujaama ümbruse warmshovers’lased saavad peatumis palveid väga tihti ja löögile pääseda on raske. Uus Meremaa on rattamatkajatele populaarne koht. Seekord suure tõenäolsusega valmistun lendamiseks „metsikult”.

Päev enne Hamilton’i jõudmist hakkasin otsima peatumiskohta. Esimene warmshovers’lane  kellele saatsin sms’i oli Dara. Minu üllatuseks tuli positiivne vastus sekunditega.

Hamilton’i jõudes vaatasin üle tagaratta olukorra ja avastasin, et kolm uut katkist kohta on juurde tulnud. Mõned päevad tagasi kui teele sattus rattapood uurisin uue ratta hinda ja selle eest küsiti 300 $. Osmand’i kaart näitas seitset rattapoodi Hamiltons ja otsustasin vaadata siinseid hindu. Esimesse poodi kuhu sisse astusin oli tagaratta hind 170$. Asi hakkab paremuse poole liikuma. Saatsin Darale sõnumi, et olen kohal ja külastan rattapoode. Sain vastuseks: võta ühendust Chris’iga, ta aitab sind selle probleemi lahendamisel. Chris tuli väikse veokiga kohale ja võttis mind peale. Ühes rattapoes kus töötas Chris’i sõber tehti mulle allahindlust ning ma sain uue tagaratta 75$ eest. Suur probleem sai lahendatud.

Ratta olukord: Kasset ja kett on vastu pidanud üle 7000 km ja visuaalselt on veel kuskil 2000 km töökorras. Plaanin Santiagos osta uued osad ja vahetada teel olles kui õige aeg kätte jõuab. Aserbaidžaan'ist ostetud pedaalid on pöörelnud ilma klõbinata üle 11000 km ja nende eluiga võib varsti lõppeda. Eesmine väliskumm on veerenud 18500 km ning on korralikult kulunud ja täkkeid täis. Ei oska prognoosida kaua veel vastu peab, igaks juhuks on olemas kaks kasutatud mitte torkekindlat reserv väliskummi. Sadul on parandatud teibiga ja veel istumis kõlblik. Esiratta velg on kergelt kannatada saanud kuna piduriklotside vahetamisega jäin natuke hiljaks. Vigastus ei ole kriitiline, veab vast koduni välja. Ratta raam ja pakiraamid on saanud ainult rooste kahjustusi.

06.04.2017. Waikari. Uus-Meremaa.

Puhkepäeva ajastus oli täpselt õigel ajal sest Uus-Meremaa käis välja oma ebamugavuse trumbi. See oli tuul ja lisaks ebamugavusel oli ta ka ohtlik. Kuigi ta lükkas mind täna tagant oli mitu olukorda kus äkiline külgpuhang paiskas mind maanteele. Vedas et autot tagant ei tulnud.

Kui esimesse asulasse jõudsin läksin kõigepealt sooja kohvi jooma. Suur kruus maksis 4 $. Kaarti uurides selgus, et kämping asub samas kohas. Öö eest küsiti 5 $ ja selleks et dušši all 6 minutit sooja vett saada tuli 2$ karpi lasta. Pesin ära märjad riided ja poolmärjad riputasin lihtsalt kuivama. Katusealune oli olemad, seal sai riideid kuivatada ja vaatasin ka ratta üle. Oli ka viimane aeg. Käiguvahetaja oli lahti tulnud, ketil ei olnud piiskagi õli ja tagumised piduriklotsit olid täitsa kulunud.

Varustust kuivama riputades avastasin, et vihmapüksid on katki ja kulunud. Ei olnud ime, et jalad kuidagi ruttu märjaks said. Lisaks pükstele on ka vaja lahendada ka saabaste veepidamatus. Variandid oleksid kas odavad kummikud või vihma kaitsmed. Olukorra teeb raskemaks see, et ees on mäed ja suurem linn on kuskil 500 km kaugusel. Aialine piirang ei lase mul kuskile ankrusse jääda ja paremat ilma oodata. Homme liigun edasi ja kui vihma sajab veel siis üritan olemas olevate vahenditega oma olemist parandada.

18.04.2017. Urenui. Uus Meremaa.

Picton’is õnnestus mul saada varajasemale praamile aga kuna praami väljumine viibis paar tundi siis jõudsin Wellingtoni pimedas. Läheduses tasuta kämpingut ei olnud ja ma hakkasin sõitma linnast välja. Kui olin läbinud 30 km siis leidsin sobiliku koha telkimiseks. Vihma hakkas uuesti sadama ja märg telk sai ülespaneku ajal täitsa märjaks. Ainuke kuiv koht telgis oli madrats.

Iga päev on sadanud hoovihma ja on pilves, eile oli esimene vihmavaba päev ja paistis päike. Tuul on kogu aeg vastu, lõuna saarel oli enamus aeg tagant tuul. Sooja on öösel 13 ja päeval 20 kraadi.

Kõrgeid mägesid mu teele ette pole tulnud. Maastik on künklik, vahel on ka tasasemat maad. Kõrgem koht on hetkel jäänud 300 m kanti.

Mõned päevad tagasi kui ratast üle vaatasin avastasin et tagaratas on kaheksas. Alustasin ratta sirgeks ajamisega aga kuidagi ei õnnestu. Ei märganud ka kohe kuna kogu velge kattis kleepekas. Tähelepanelikumalt uurides ja kleepekat ära kiskudes avastasin, et velg on ühe kodara ümber katki. Tagaratas kohe oskab õige kohas katki minna: Tais, kus sellist ratast saada ei olnud ja nüüd Uus Meremaal, kus ratta osad on väga kallid. Hetkel liigun edasi katkise veljega. Teele sattunud rattapoed on olnud pühade puhul suletud. Olukord on parem kui Tais, praktiliselt on rattal puudu üks kodar ja ratas läheb läbitud kilomeetritega rohkem kaheksasse.

Üleeile sõitis minust mööda üks rattur. Pidasin teda kohalikuks ja uurisin kas ta on kursis ratta osade hindadega. Ta ütles, et on küll. Kui vestlema hakkasime selgus, et ta on pärit USA st ja sõidab samuti ümber maailma, aga ta ei ole selline rändur nagu mina vaid võidusõitja. Tal oli kaasas minimaalne varustus ja see mahtus ühte suurde raamikotti, sadula all oli magamiskott. Suuri varustuse kotte ei olnud, ehk siis õhu/tuule takistus oli viidud miinimumini. Teel on ta olnud kaks kuud ja selle ajaga läbinud Euroopa, India, Austraalia ja peaaegu Uus Meremaa ning edasi suundub ta Põhja Ameerikasse. Tundub, et mees püsib uue Guinnessi rekordi graafikus. Hiljem uurisin internetist sellise sõidu tingimusi ning ka minu rännak sobib nendega aga esikolmikusse ma seekord ei satu. Praegune rekord on 92 päeva. Põhi tingimused olid: Algus- ja lõpp-punkt on sama, sõita võib kas idast läände või vastupidi, läbida tuleb minimaalselt 29000 km ja kogu teekond peab olema ekvaatori pikkune.

Eile hommikul telgis saapaid jalga tõmmates lõi valu selga, radikuliit tuli kallale. Panin kuidagi varustuse kokku, kui ratta selga sain ja väntama hakkasin läks olemine paremaks. Kõik „head” asjad kogunevad kokku. Köhast ja nohust pole ka veel täielikult lahti saanud

Eltham’is kohtusin Jason’iga. Ta sõitis algul must autoga mööda, siis peatus ja tagurdas tagasi. Hakkasime juttu rääkima ja ta uuris kas soovin pesemas käija. See kutse tuli nüüd küll õigel ajal. Käisin eile invaliidide wc’s oma sügelevaid kohti pesemas, seal privaatne ja ruumi rohkem. Lisaks endale sain ka riided ära pesta ja seadmeid laadida.

Odomeetri näit 18248 km ja sõiduaeg 1305 tundi

595250
Today
Yesterday
This Week
Last Week
This Month
Last Month
All days
207
440
1729
590448
10481
12211
595250

Your IP: 54.90.204.233
2019-02-21 06:49
Back to Top