Jalgrattaga Põhja Euroopasse

30.11.2018. Sitsiilia. Itaalia.

Paril passikontrollis uuriti kas tulen Albaaniast. Lugesin veel üles maad mida enne Albaaniat läbisin. Siis võeti mu pass ja mindi ruumi kontrollima. Mingi aja pärast tuldi tagasi ja öeldi, et kõik on korras. Kõigepealt suundusin varustust uuendama. Ostsin täispuhutava madratsi, isetäituvale tekkis õhumull keskele ja ta võtab nüüd torked enda peale. Sain ka torkekindla Vittoria väliskummi ja uue veekindla tasku passi ja telefoni jaoks. Jahivarustust seal ei olnud nii et saapad jäid ostmata.

Esmane plaan oli sõita mööda lõunarannikut Sitsiiliani. Kui ette sattus kiirtee ja ümbersõidul oli sild remondis siis muutsin suunda ja suunusin üle mäeaheliku läänerannikul. Ees oli 90 km vaikset tõusu 900 meetsini ja siis 30 km kiiret laskumist. Tee Sitsiiliani on küll lühem aga ma pean nüüd sama teed pidi tagasi tulema.

Kuigi Itaalia võttis mind päikesepaistega vastu siis olukord muutus läänerannikule jõudes. Hakkas sadama aga tuul oli veel mõõdukas. Leidsin ööbimiskoha mere ääres mahajäätud majakse juures. Panin telgi betooni peale. Öösel hakkas trall pihta, tugev tuul ja vihm, kuna telki fikseerida polnud võimalik siis hakkas ka vesi minuni jõudma. Hommikul olin päris korralikult märg ja valasin vee tegist välja. See päev sadas hästi korralikult ja tugev külg tuul. Päris mitmel korral läksin varju alla ja ootasin kuna tugevam vihmahoog taandub. Ööbimiskohta hakkasin vaatama varakult ja leidsin selle merest eemal. Kuigi seekord betooni ei olnud ei saanud ma jälle telki fikseerida. Pinnas oli pehme ja vaiad ei püsinud maas. Kordus sama asi.

Neli ööd ja päeva sadas. Neljandal päeval tuul vaibus ja vahepeal oli ka selget taevast näha. Sain osta uued saapad ja pääsesin märgadest jalgadest. Vaatasin ratta üle, pidurid ja käiguvahetus ei töötanud enam korralikult.

Peale lühikest paamisõitu jõudsin Sitsiiliasse. Õnnestus natuke seadmeid laadida. Kaks nädalat ei ole mul õnnestunud ennast ja riideid pesta. Plaanisin warmshowersit proovida aga kui nutitelefoniga tegutsema tahtsin hakata siis telefonil pilti ette ei tulnud. Mul on ka kaasa teine nutikas. Vana veteran aga aku probleemiga, laeb väga aeglaselt. Viimati kontrollisin ta korrasolekut Montenegros, siis oli kõik ok. Nüüd käima ei lähe. Täielik vedamine, navigatsioon ja internet rivist väljas. Panin talle akupanga taha, tuluke hakkas põlema aga protsente ei näita. Läksin magama ja jätsin akupanga telefoni toitma. Hommikul oli pank tühi aga telefon käima ikka ei läinud. Ma ei jätnud jonni ja hommikul panin ta dünamo laadija külge. Mingi hetk juhtus ime ja ekraan lõi helendama ja telefon näitas mulle 1 protsenti. Ehk veab ta mind koduni välja ja uut telefoni ei pea ostma. Kuidagi see reis on mul väga kulukaks läinud.

Sõidan ja laen akut kui ette tuleb kämpingu silt. Suuri lootusi ma selle lahtiolekule ei pannud aga läksin vaatama ja nii uskumatu kui see ka ei olnud oli kämping avatud ja hind 12 eurot.

Sain riided ära pesta ja seadmeid laadida aga selgus, et elektroonika valdkonnas on veel kaotusi, mul ei tööta enam akude laadija. Varem lõpetas koostöölepingu mp3 mängija ja arvuti hub.

Kolme nelja päeva pärast peaksin jõudma Maltale. Aega ei ole enam palju jäänud ja Monaconi ma vist välja ei venita. Hoog on täitsa maas, koguaeg on mingid takistused ees. Variant on nüüd sõita Roomani, käija ära Vatikanis ja lennata siis koju. Tahan koju jõuda selle aasta numbri sees. Hea oleks kui enne jõule aga sobiks ka enne uut aastat. Vaja on nüüd kaardil mõõtmised ära teha.

Odo näit 5700 km. Sõidutunde 447 ja tõusumeetreid kogunenud 42948.

12.11.2018. Trebinje. Bosnia ja Hertsogoviina.

Kui riided hakkasid pesupäeva küsima siis hakkasin kämpingut otsima. Esimene oli suletud. Teine mis ette sattus oli värav avatud aga mitte ühtegi hingelist. Kõik ruumid olid ka lahti ja soe vesi ka olemas. Otsustasin senikaua kuni asi selgub arvuti laadima panna ja riided ära pesta. Kui riided olid puhtaks pestud ja plaanisin ise ka pesemas ära käija siis ilmus üks tegelane välja ja teatas et kämping on suletud. Kõige suurema probleemi, riidepesu olin ära lahendatud. Mõtlesin, kui lähiajal midagi ette ei satu siis jätkan sõitu ja üritan uuesti järgmine päev. Aga õnnestus leida lahtiolev kämping ja hind oli ka normaalne. Sain ennast ka pesta ja seadmeid laadida

Horvaatias kulges mu tee mööda mere äärt suhteliselt vaiksete tõusude ja langustega. Kõrgeim koht oli 350 m. Oli ööpäevaringselt soe, hommikul sai lühikeste pükstega teele mindud. Telkimiskohtade otsimisega tuli vaeva näha. Paljudes kohtades olid keelumärgid ja kui tee oli täitsa mere ääres siis polnud lootuski leida. Pidin jälgima kaarti ja aegajalt ka lühema sõidupäeva tegema kui sobiv koht ette sattus.

10.11 õhtul jõudsin Bosniasse. Plaanisin raha vahetada ja mõningad söögi ostud teha. Peale piiriületust rahavahetus kohta ei olnud ja pood oli kinni ning väike, kaardiga maksta poleks vast saanudki. Järgmine koht kus olid poed asus 90 km kaugusel. Mul oli vähe saia ja joogiks 2 liitrit colat. Oli ka liiter vett, mida kasutan hambapesuks aga see kõlbab ka joogiks ning veepuhastus filter. Saan hakkama. Tavapäraselt kui ei ole palju tõuse ja väga tugevat vastutuult sõidan 70 ja pluss km päevas.

Täna jõudsin Trebinjesse ja võtsin hostelis 20 eurose privaattoa. Homme jätkan teekonda ja jõuan Montenegrosse. Siis algab selle reisi raskeim etapp. Palju tõuse ja läheb jahedamaks. Olen merest kaugemal ja täna hommikul oli 3 kraadi sooja. Luure andmed näitasid, et 1800 meetriseid mäekurusid tuleb mitu.

Odo näit 4636 km. Sõiduaeg 357 tundi ja tõusumeetreid kogunenud 32321.

21.11.2018. Durres Bari praamil.

Olen mugavamaks ja laisemaks muutunud. Ei viitsinud läbi talviste mägede sõita. Teisel päeval Montenegros kui hommikul mega tuulega 1450 m kõrguselt laskuma hakkasin siis sain aru, et olen mägesid alahinnanud. Tuul on tugev ja külm. Teed käänulised, auklikud ja kitsad. Piirded puuduva. Pidurid töötavad viletsalt, kuigi veljed ja klotsid on uued. Olukord muutub veel hullemaks kui vihma või lund hakkab sadama. Mõtlesin siis suuna  muutuse peale.

Kolasinis järgmisel hommikul oli ööga kerge lumi maha tulnud. Vaatasin windy.com lumekaarti ja olukord Kosovo suunal oli lumisem. Ei jõudnud läbi lipsata. Läksin kergema vastupanu teed ja keerasin lenksu Albaania suunas, olgu siis tasasem maa ja vihm. Küprosele on plaanis kunagi sõita ja vaatan siis Kosovo ja Macedonia ka üle. Ainult siis mitte talve hakul.

Kolasinis kui võõrastemajas varustust rattale laduma hakkasin avastasin et rullmatt on kadunud. Tõin oma asjad enne välja ära ja siis ruumis tegin viimase viberi kõne. Vaatasin lähiümbruse üle, äkki tuul lennutas minema aga ei leidnud. Et keegi selle varastas on vähetõenäoline, maja ei asunud ka väga tee ääres. Olukord ei olnud kriitiline, mul oli isetäituv ka olemas. Rullmatti kasutasin aluskihina, et okkalised taimed isetäituvani ei ulatuks ja söögipausidel istumiseks kui pinki ei leidnud.

Piiriületus kulges probleemideta ja hakkasin sõitma Durrese suunas, et praamiga Itaaliasse suunduda. Üle pika aja oli hea tasasemal maal sõita ja ühel päeval oli ka tagant tuul. Eilne päev algas tugeva vastutuulega millele järgnes korralik vihm. Uus vihmakeep teeb oma tööd korralikult. Vahepeal on saapad katki läinud ja jalad saavad märjaks. Kui Barile jõuan siis külastan kohe Decatloni ja ostan uued. Samuti madratsi ja väliskummi.

Durreses passikontrollis oli minu ees bulgaaria numbrimärgiga auto. Tal läks päris kaua aega. Lõpuks tuli kontrollija välja viipas, et kõrval putkasse pöörduksin ja läks autot kuhugi tagasi suunama. Kõrval putkas ma kohe löögile ei pääsenud kuna auto oli ees. Kui tegelane putkasse tagasi jõudis siis mõtlesin, et mina teda ei karda ja läksin tema juurde. Peale paari küsimust võttis mu passi tuli putkast välja läks kõrval putka akna juurde, rääkis midagi ning tuli siis minu juurde. Andis passi tagasi ja soovis head reisi. Tundus olevat selline inimene, et kui midagi leiab siis peedistab, kui ei leia siis lihtsalt tekitab äreva olukorra. Naljakas oli praamile mineku juures see, et kõik ilma sõidukita reisijad käisid turvaväravst läbi ja pagas lasti röntgenist läbi. Autosid ja mind ei kontrollinud keegi.

Odo näit 5096. Sõiduaeg 399 tundi. 37717 m tõusu.

06.11.2018. Bogdanovici. Horvaatia.

Sloveenias sain kokku oma tuttava Bojaniga. Ta oli rattaosade hinnauuringu ära teinud ja ma ostsin ära keti ja eesmise hammasratta. 34 hambalist kassetti ei olnud ja 32 ne oli minu jaoks liiga kallis, Decathlonist sai seda osta 14 euroga. Vaatasime koos mu ratta üle ja saime käiguvahetaja niimoodi tööle, et ta läks ka kasseti suure hammasratta peale. Selleks tuli käiguvahetajale väiksem litter panna ja Bojan võttis selle oma vanalt käiguvahetajalt. Uusi osasid veel külge ei pannud, võtan vanadelt osadelt viimase kuna nendega on mägedes mugavam üles vändata. Bojan uuris kassettide olemasolu Itaalia Decathlonis ja 20 km kaugusel asuvas poes oli see olemas. Ta pakkus, et käime autoga ära minul selle vastu midagi ei olnud. Sain veel kingituseks uued vihmapüksid ja T särgi.

Enne edasi liikumist käisin veel Itaalias söögivarusuid täiendamas, kuna Sloveenias oli kaks püha ja hakkasin Horvaatia poole väntama. Oli üle pika aja päiksepaisteline päev. Kahjuks mitte kauaks, sajab jälle ja hoog on maas. Küll on ees tõus siis jälle asustatud ala kus ööbiskohta ei leia ja siis ei lähe enam aeglasemad käigud sisse kuna vihm on õli maha pesnud. Riiete kuivatamine toimub telgis kehasoojusega. Mul on küll kaks vihma jakki aga üks on väiksema vihma jaoks ja teine, Austraaliast ostetud vana ja laseb läbi. Vaja on lähiajal vihmakindlust uuendada.

Vihmastele päevadele järgnes vihmane öö. Sadas korralikult, ma pidin telgi panema kivisele ja konarlikule pinnale ning ei saanud seda vaiadega pingutada. Vett hakkas sisse tulema ja hommikul oli magamiskott põlvini märg. Hommikul jäi sadu üle ja sain varustust kuivatada. Päike tuli välja ja kuni õhtuni oli tuulevaikne. Õhtul ilmus välja tugev külgtuul ja see murdis telki terve öö. Otsustasin, et kui hommikul tuul ei vaibu siis hakkan rattal käiguosasid välja vahetama. Vahepeal tekkis mõte teha lahti vana kassett ja võtta sealt kõige suurem hammasratas. See oli kinni tähtvõtme kruviga, ehk mingi tööriist sobib. Uue kassetiga oli plaan mitte kasutada suuruselt teist hammasratast. Hommikul tuul ei olnud vaibunud. Ma sõitsin mere äärsel teel mis oli kaljusse raiutud, minust paremale jäi kuristik ja teel kohati puudus piire. Ei olnud soovi tugeva maa poolse tuulega teele asuda mis üritab mind kuistiku poole lükata. Hakkasin rattaga tegelema. Vana kasseti sain lahti väikese ristpea kruvikeerajaga. Natukene viilisin keevitus kohta, et kassetti väike hammasratas saaks vabalt liikuda ja nii miksisin kahest ühe kokku. Kõige kiiremat käiku tööle ei saanud kuna ketile jäi ka keevituskoht ette aga rohkem ma enam viilida ei viitsinud. Kui ratas sai sõiduvalmis oli ka tuul vaibunud.

Kui põhjapool oli vähese vihmaga ja elu tegi raskemaks külg- või vastutuul siis siin tulistab juba kaheraudsest. Vihmavabasid ja tuulevaikseid päevi on vähe. Tagant-tuulest võib ainult unistada.

Üllatavalt on Sloveenia ja Horvaatia kallid maad, nagu Eesti. Hinnang on antud toidu hindade põhjal aga olukorda on leevendanud Lidl. Hotellide hindu ma ei hakkagi uurima, lähiajal üritan kämpingu võtta, kui lahtiolev satub sobivas kohas ette.

Õnnestus parandada vihma vastupidavust. Ette sattus Decathloni pood ja ma ostsin vihmakeebi.

Horvaatias on täielik taaratagastus süsteem. Taara tagastus masinat olen ainult ühes poes näinud, tavaliselt võtab üks tegelane su pudelid vastu ja annab tšeki.

Odo näit 4306 km. Sõiduaeg 330 tundi. Tõusumeetreid on kogunenud 29316.

16.11.2018. Kolasin. Montenegro.

Peale hostelit hakkasin liikuma Montenegro suunas. Olin ca 250 m kõrgusel ja tee hakkas tõusma. Teadsin, et lihtne elu saab läbi. Enne piiripunkti kui olin läbinud 30 km läks tagakumm sisinal tühjaks. Kartsin kõige halvemat ja nii oligi, välimisel kummil oli küljepeal väike pragu sees. Reservis oli mul üks kokkulapitav ja viimasel hetkel võtsin kodust vana naelkummi ka kaasa. Panin naela alla, see tunduvalt vastupidavam.

Piiripunkti mis asus 1000 m kõrgusel jõudsin tund enne pimedat. Peale seda läks laskumiseks aga ma valisin ööbimiseks esimese sobiva koha.

Välisministeeriumi lehel mainitakse seda, et mõistlik on end ise politseis registreerida. Otsustasin politseist läbi minna ja selle registreerimise ära teha, see jäi mul teele ette. Seal selgus, seda teha ei saa kuna olen läbisõidul. Oleks saanud registreerida kui mul oleks olnud kindel ööbimis aadress. Selgitasin, et kuna sõidan rattaga siis igal õhtul asustatud punkti ei jõua. Politseinik soovitas piiril, kui peaks tekkima probleem selgitama oma olukord ära. Otsustasin, et ühe ööbimise teen võõrastemajas või hotellis. Täna jõudsin lõuna paiku Kolasini ja võtsin võõrastemaja ära. Eriti odav ei olnud, pidin 30 eurot välja käima aga tühja temaga. Vähemalt on üks registreerimine olemas. Horvaatias pidi ka selline nõue olema aga sel piiril passi isegi ei skaneeritud ainult vaadati ja oligi kõik. Kämpingus seda ei tahetud nähagi. Olen nendes Balkani maades kus peaks kehtima registreerimise nõue, vähemalt ühe majutuskoha võtnud. Välja arvatud Horvaatia, sealt panin ümbermaailma reisi ajal ainult metsiku telkimisega läbi.

Sõita on nüüd raske ja jahedamaks on läinud. Kolmel ööl on jahe olnud. Esimene oli 1000 m kõrgusel. Teise öö veetsin 1450 m kõrgusel ja siis panin ennast soojemalt riidesse. Viimase veetsin 1580 m peal. Enne telki minekut langes temperatuur – 1 peale.  Panin siis kõik oma riide trumbid käe ulatusse. Kõik läks öösel käiku. Palju siis külma oli, täpselt ei teagi. Hommikul hambaid pesta ei saanudki, vesi oli külmunud. Ärkasin krabina peale. Mõtlesin, et vihm veel puudus. Taevas oli pilves aga tibutas lund.

Praegune päevateekond on jäänud 40 ja 60 km vahele. Kõike kaasavõetud varustust ja riideid olen kasutanud.

Odo näit 4826 km. Sõidutunde 377 ja tõusumeetreid 36328.

662928
Today
Yesterday
This Week
Last Week
This Month
Last Month
All days
182
1268
182
655339
20682
24766
662928

Your IP: 54.167.47.248
2019-05-20 02:34
Back to Top