Home
17.08.2020. Heckengereuth. Saksamaa.
Viimasest riietepesust oli juba möödas rohkem kui nädal, nii et hakkasin vaatama peatumiskohta. Maastik muutus ka päris mägiseks. Kõrgeim koht oli 780 meetrit. Plaanisin ratta kasseti mägedes ronimiseks kohandada, ehk siis 40 hambaline hammasratas sinna panna. Tavaline taktika on mul selline, et kui näen kämpingu kohta siis õhtul ma sinna ei lähe vaid vaatan selle läheduses metsiku telkimiskoha ja siis hommikul tulen kohale ja teen kõik vajalikud toimingud ära. Nii ka seekord. Pesin riided puhtaks ja siis ratta hooldus. Rattal kasseti eemaldamise ajal läks kõveraks käiguvahetaja jalg. Kasutan spetsiaalset väikest tööriista mis toetub käiguvahetaja jalale ja pedaalile vajutades avan kasseti. Seekord oli kasset tugevalt kinni. Üritasin seda jalga uuesti sirgeks väänata aga juhtus nii, et see murdus. Üldiselt on see selline alumiiniumist osa mis on vahetatav, ainult see tuleb nüüd kuskilt rattapoest leida. Võtsin rattal käiguvahetaja ära ja lõikasin ketti lühemaks, nüüd on ta mul ühekäiguline. Vähemalt saan edasi liikuda. Lähim rattapood on 7 km kaugusel, ehk õnnestub sealt uus osa saada. Pean arvestama ka võimalusega, et seda osa kohapeal ei ole ja on tellitav.
Odo näit 2595 km.
12.08.2020. Pahna. Saksamaa.
Olen jõudnud Saksamaale. Viimastel päevadel Poolas läks olukord huvitavaks. Koroona nakatunute arv tõusis ja ma ei teadnud kuidas sellele reageerib Saksamaa. 09.08 pealelõunat ületasin piiri ja mingit kontrolli ei olnud.
Esimene tõsisem kukkumine oli eile ja üldse esimest korda käisin rattaga üle pea esiratta kinnikiilumise tõttu. Sõitsin rattateel, kiirus oli alla 20 km/h. Ees oli kõrvaltee ja 2 cm äärekivi millest ma alla sõitsin. Arvan, et selle väikse müksatuse tagajärjel vajus eesmise pakiraami etteulatuv osa vastu ratast ja blokeeris selle ära. Mina lendasin sellepäeale üle lenksu tänavale maha. Esimene asi mida tundsin oli valu rinnus. Siis hakkasid küünarnukid kipitama ja vasaku käe üks rusika nukk oli verine. Rattal oli eesmine pakiraam paigast ära ja kõver. Esihark paindus mingil määral taha poole, värv tuli lahti aga pragusid ei avastanud. Katki läksid veel alumiiniumist statiiv, see tabaski mind rinda, peegel, lipuhoidik ja seikluskaamera jalg. Kaks pealtnägijat tulid uurima kas kõik on korras ning aitasid ratta, ratta kotid ja muud varustuse tükid teepealt ära korjata. Kui olin toibunud siis vaatasin ratta üle ja painutasin pakiraami sirgeks. Liimisin kokku katkised asjad, ainuke asi mida korda ei saanud oli statiiv. Aega võttis see kolm tundi. Kogu selle asja juures meeldis mulle kõige rohkem Lea reaktsioon: Mida sa jamad seal, tule ära koju, muidu saad veel surma! Praegu on tervis korras, ainult küünarnukid on natuke valusad.
Poola on siis seljataha jäänud. Sõitsin seal seekord päris pikalt. Täitusid nii 1000 kui ka 2000 km. Mida siis oleks hea Poola kohta teada: Üldiselt on seal palju kõrvalisi teid kus liiklus on olematu, tee kvaliteet ei pruugi seal olla kõige parem. Supermarketid on kuus kolmel pühapäeval suletud. Millistel täpselt, see jäigi arusaamatuks. Väiksemad (keti)poed on lahti ja seal sai ka kaardiga maksta. Hea on omada mingi kogus kohalikku raha, väikestes kohvikutes arveldati sularahaga.
Jätkan liikumist Monaco poole. Sõidan sinna ringiga läbi Prantsusmaa. Üle Alpide ei hakka seekord ronima. Sõidutempo on väga rahulik, teen puhkepause ja käin kohvi joomas ja kebabi söömas. Päeva kilometraaz jääb 80 km kanti. Maastik on parajalt künklik. Kuu aega oli vastu- või külgtuul, nüüd alates 07.08 on üllataval kombel isegi taganttuul olnud.
Odo näit 2406 km.
06.08.2020. Olawa. Poola
Auchwitzi muuseum oli üllataval kombel isegi avatud. Jätsin jalgratta 600 m enne muuseumi väiksele, aiaga ümbritsetud ja valvega parklasse. Seljakoti võtsin endaga kaasa. Pileteid müüdi sees ja sinna pääsemiseks tuli pikas järjekorras seista. Seljakotiga sisse ei pääsenud, see tuli jätta 5 zl eest pakihoidu. Järjekorras seistes sain infot, et piletit on võimalik ka internetis osta aga kohapeal olles selles suurt mõtet ei olnud kuna piletid olid kellaajaga ja ootama oleksin pidanud nii kui nii. Väljas seisin järjekorras pea 1,5 tundi. Sisse pääsedes tuli läbida turvakontroll ja siis natuke oodata piletikassa sabas. Pilet maksis 75 zl (18 eurot) ja pileti ostmisel oli vaja dokumenti. Uuriti mis keelses grupis ma soovin osaleda. Mulle oleks sobinud vene või inglise keelne. Inglisekeelsega oli kõige vähem ootamist ja ma valisin selle. Siis seisin veel raadiosaatja ja kõrvaklapide järjekorras, millega sai hiljem giidi juttu kuulata. Kokku kulus sees ja oma grupi stardini veel ca 30 minutit. Iseseisvalt liikuda ei olnud võimalik. Auchwitzi külastusele kulus üks tund, peale seda suunduti edasi Birkenau laagrisse mis asus 3 km kaugusel. Sinna sai edasi minna eri bussiga ja seal oleks ka aega kulunud üks tund. Kuna ma olin seal kaks aastat tagasi käinud siis seal ma enam ei osalenud. Ma tänasin giidi ja ütlesin, et olen seal varem käinud. Ma sõitsin sealt hiljem mööda küll aga sisse ei hakanud minema. Enam Birkenausse ilma piletita sisse ei pääsenud, nagu see oli võimalik 2 aastat tagasi.
Kuskil nädal tagasi kohtusin ühe kohaliku rattamatkajaga. Me vahetasime kontakte ja ta ütles, et kui Wroklawi lähistele satun siis ta pakub mulle öömaja. Tänase õhtu ja öö veedan tema pool.
Saksamaa piirini on jäänud natuke üle 200 km ja arvatavalt kolme päeva pärast jõuan sinna.
Odo näit 1979 km. Sõiduaega 145 tundi. Tõusumeetreid on kogunenud 9573 m.
02.08.2020. Chelm Slaski. Poola
Sobibori muuseum oli suletud, arvatavalt seoses koroonaviirusega. Lähiümbruses oli võimalik ringi vaadata. Laagist midagi alles ei olnud, selle asemel oli ehitatud muuseumi hoone. Säilinud oli perroon, valgustuspostid ja rongitupik. Metsavahel lagendikul oli suur massihaudade ala.
Kui olin kaks päeva läände sõitnud siis hakkain uurima kui kaugele jääb Oswiecim. Ma olin seal 2018 aga siis oli kodutöö tegemata ja Auchwitzi esimeses muuseumis jäi käimata. Üritan seda nüüd parandada, Kas see koht ka lahti on see selgub homme. Sinna sõiduks kasutan nüüd teist teed. Varem sõitsin Wisla äärsel tasasel maal, nüüd siis Krakowist põhja pool künklikumal alal. Kõrgeim koht on olnud hetkel 450 m.
Esimene ärevam moment liikluses on ka ära olnud. Tavapäraselt kui ma sõidan ja tee ääres lahtist koera näen siis käratan ta peale püüdes vältida seda, et mind märgates ta mulle peale lendab. Olin asula eelsel alal kui minu poolsel teel jooksis koer. Käratasin ta peale, millele järgnes ehmatus ja siis lidumine üle tee. Liiklus oli tihe ja koer oleks äärepealt auto alla jäänud. Minut hiljem kui väiksel laskumisel aukude vahel manööverasin siis möödasõitev auto riivas peegliga ratta peeglit. Selline tunne oli, et sain koera pärast hoiatada. Ratta peegel jäi terveks, lõi ainult paigast ära.
Eile oli vaja ujumiskoht leida. Öösel läks õhkmadrats tühjaks ja aukude avastamiseks oli veekogu vaja. Pidin väikese kõrvalpõike tegema ja koht asus metsa sees. Kilomeeter pidin liivasel metsateel ratast lükkama. Teisi inimesi seal ei olnud, sain madratsi probleemi lahendaud ja ka ennast pesta.
Täna on puhkepäev, peatun kämpingus. Tavapärane rütm on selline, et sõidan 6 kuni 10 päeva ja siis teen puhkepäeva.
Odo näit 1745 km. Võrreldes esimese reisiga olen 266 km miinuses. Koroonaviiruse süü muidugi.
26.07.2020. Okuninka. Poola.
Võtsin hoo maha ja alustasin uurimistööga, uued Poola piirkondade kaardid oli vaja ka alla laadida. Olukord ida ja lõuna suunal on nutune. Ees on riigid, milledest nakatanute arv on suur ja sealt edasi saamine ilma karantiini jäämata on võimatu. Ma ei taha oma reisi panna Odessas pausi peale, tahan rattaga edasi sõita. Enne reisi ma kaalusin pikalt kas võtta ette lühikene reis ja pöörduda enne talve koju tagasi või minna ikkagi pikale ümbermaaila reisile. Küsimus oli selles kuidas ratas ette valmistada, millised tööriistad ja varuosad ning varustus kaasa võtta. Otsustasin minna pikale reisile ja vastavalt sellele on ratas ja varustus ette valmistatud.
Minu edasine plaan on muuta põhisuunda ja liikuda läände. Hetkel sõidan veel lõunasse kuni Sobibor ini. Külastan sealset muuseumit ja siis muudan suunda. Sobibori sündmustest on vändatud ka mängufilm, see oli saksa koonduslaager kus pandi toime massipõgenemine mille järel laager likvideeriti.
Jään Poola ja liigun Saksamaa poole. Mõtlesin ka Slovakkia ja Tsehhi peale aga liiga künklik kant, mulle meeldib rohkem tasasem maa ja Poolas on hinnad ka normaalsed. Muidugi kui vaja siis ronin ka üle mägede, aga praegu sellist vajadust pole.
Täna peatun kämpingus, esimene sellel reisil. Peatusin siin kandis ka 4 aastat tagasi aga teises kohas. Et mitte sõita täpselt samadel teedel nagu esimese reisi ajal olen hoidnud rohkem Valgevene piiri poole. Kõrvalised teed ja vaikne liiklus, korra sattusin ka tupikusse. Kaart näitas praami üleminekut aga toimis see ainult nädalavahetustel. Õnneks suurt ringi tegema ei pidanud, teine praamikoht oli ka olemas aga seda ma kohe kaardil ei märganud. Pidin 10 km tagasi sõitma.
Pesin riided puhtaks ja kontrollisin ratta üle. Uusi pragusid praamis ei avastanud. Jooksud olid korras, kodarad korralikult pingul. Seekord on mul natuke paksemad ja tugevamad kodarad. Tagajooksu kui strateegiliselt tähtsa sõlme ladus spetsialist aga esijooksu harjutamise mõttes ma ise. Vahetasin tagumised ketaspiduri klotsid ära ja õlitasin keti. Oma sõidustiilis olen ma muudatuse teinud, kasutan nüüd rohkem tagumist ketaspidurit. Eesmist v pidurit ainult siis kui on vaja kiiresti hoog maha võtta. Klotse ja ketast on lihtsam vahetada kui velge.
Praegune plaan on selline, et peale Saksamaad suundun Pransusmaale ja üritan Monacos ära käija, see on ainuke riik lääne pool kus ma veel sõitnud ei ole. Siis hakkan uurima võimalust lennata Kanada- või USA idarannikule ja sealt edasi Panama poole. Teine variant oleks sõita Lissaboni ja lennata Brasiiliasse ning siis Paraguai, Boliivia, Peruu jne.
Odo näit 1254 km.
22.07.2020. Wojszki. Poola.
Leedu on seljataga. Kes nüüd plaanib Leedus rattaga rännata peab arvestama, et helkurvest on kohustuslik. Lätis peab jalgratturil juhiluba kaasas olema. Mind kontrollitud ei ole aga juhiluba on mul välismaal rännates alati kaasas, Ei tea ette millistes riikides veel selline nõue on ja seda kontrollitakse.
Võtsin vastu otsuse, et nendesse riikidesse kus kehtib kahenädalane karantiin ma ei lähe. Kaks nädalat kuskil ruumis istuda on minusugusele liikuvale inimesele täielik katastroof. Teiseks on see päris suur rahaline kaotus. Tavaliselt paigutatakse sellised tegelased hotelli ja maksma pead ise. Kui odav hotell on 20 eurot siis teeb see peaaegu 300 eurot kokku. Kolmandaks löövad sellised asjad ajagraafiku sassi ja kui riigis viisavaba viibimise aeg on 30 päeva siis pool sellest on raisku läinud. Kui selline asi juhtub teadmata siis muidugi üritan selle üle elada.
Olen mõelnud erinevate võimaluste peale ja laual on mitmeid variante. 1. Jätkata plaanipäraselt ja Odessas uurida kas ja kuhu saab edasi. Kui ei saa siis jätta ratas ja varustus kellegi juurde hoiule ja tulla tagasi koju, kui saab ja oodata, ehk olukord paraneb. Kodus võin ma ka karantiinis olla. 2. Võtta suund Küprosele ja üritada külastada ka Kosovot ja Põhja Makedooniat. Sain juba infot, et see kant on problemaatiline eriti Makedoonia, sinna saab küll aga edasi ilma karantiinita mitte. Küpros on soe koht ja seal võiks ka natuke oodata olukorra paranemist (ilma karantiinita vaba ootamine on aksepteeritav). Variant oleks ka reisi aega pikendada aga see eeldab Lea heakskiitu. 3. Muuta põhisuund läände. Hakkan uurima olukorda Ameerika mandril. Kui saan positiivset infot siis kuskilt Lääne Euroopast võtan otselennu USA idarannikule. 4. Sõita seal kus saab, põhiliselt Euroopas. Aasta lõpus pöördun koju ja järgmise aasta kevadel lähen uuele katsele.
Praegu tegelen info kogumisega. Kui vajalikud andmed on olemas siis teen otsuse.
Odo näit 1002 km. Ratta spidomeetril on mingi kontakti probleem. Viimesel ajal päris tihti avastan, et kiirus on 0 km/h. Olgu see siis loomulik kilomeetri kadu.
19.07.2020. Geibonys. Leedu.
Vajalik varustus on olemas ja paari tunni pärast sõidan edasi Poola. Sain uue telgi ja ostsin kompaktse ja kerge magamiskoti ning uued vihmariided. Magamiskoti asemel oli mul matkatekk. Kui paaril hommikul hakkas jahe siis panin ennast soojemalt riidesse. Varustuse kaal oluliselt ei suurenenud, vana isetäituva madratsi asemel on nüüd kerge rullmatt. Kokku on rännaku ettevalmistamisele kulunud 1400 eurot.
Lisaks sellele, et stardi kuupäev oli sama nagu esimesel reisil on ka sarnane viisade olukord. Viisasid ja elektroonilisi registreerimisi tehtud ei ole. Ei õnnestunud mul Valgevene viisat saada. Panin panuse selle peale, et saan viisa Tartus ära teha aga turismibürood olid suletud ja viisa saamiseks oleksin pidanud Tallinnasse saatkonda minema. Valgevene jääb järgmiseks korraks. Poolas otsustan edasise suuna. Ei ole erilist tahtmist kuskil kaks nädalat karantiinis istuda. Plaan oli mul sõita Ukrainas, Moldovas ja siis laevaga üle Musta mere Gruusiasse aga praegu kehtib seal karantiini nõue. Olen nüüd mõelnud ka variandi peale suunaga Küpsosele. Mul jäi kaks aastat tagasi käimata Kosovos ja Põhja Makedoonias. Kui olen olukorra kohta infot saanud siis teen otsuse.
17.07.2020. Geibonys. Leedu.
Üleeile avastasin esimese tõsisema probleemi jalgratta juures, raamis olid praod sadula toru ümber. Tegin tavapärast hooldust kui selle probleemi avastasin. Olin siis parajasti oma tuttava Algise pool Kaunase ligidal. Algis teadis neid kohti, kus alumiiniumit keevitada saab ja järgmine päev viisime rattaraami remonti. Peale lõunat oli raam korda tehtud ja alustasin ratta kokkupanemist. Enne remonti võtsin ka käiguvahetaja küljest ära, et transpordi või remondi käigus midagi enamat katki ei lähe. Kell viis õhtul oli ratas sõiduvalmis ja ma alustasin sõitu Elektrenai suunas, mis asub Kaunase ja Vilniuse vahel. Otsetee sinna on kiirtee, nii et tuleb kasutada kõrvalisi kruusa- ja metsateid. Üks teelõik oli nii liivane, et ma pea kilomeeter lükkasin ratast käekõrval. Seda teed olen varem mitmeid kordi kasutanud ja mul oli seal „sissemagatud” ööbimiskoht olemas. Jõudsin sinna pimedas ja hommikul magasin kella üheteistkümneni. Kaks varasemat ööd olin ruumis aga kui telgi temperatuur oli öösel +14 ja ruumis mille päike on kuumaks kütnud +24 ja sääsed ka söövad ja pinisevad kõrva ääres siis eriti head und ei ole.
Täna jõudsin oma järgmise tuttava Arturase poole. Siin ma olen kunni pühapäevani. Homme on meil plaanis autaga Vilniuses ära käija. Ostan endale Decathlonist puuduoleva varustuse ja võimalusel vahetan mõningad poolvanad asjad uute vastu. Mul on võimalus varustust Arturase juurde hoiule jätta.
Odo näit 676 km.
13.07.2020. Stumbriskis. Leedu.
Täna hommikul sain esimese puugi. Arvatavalt sattus ta telki eelmisest ööbimiskohast kui hommikul telgiukse avasin ja must putukas telki kukkus. Üles ma teda ei leidnud ja telgi sisemuse puhtaks raputamisest ei aidanud. Ei jäänud muud üle kui välgumihkliga metallkruusis natuke vett soojaks ajada ja glaubrisool selles ära lahustada ja manustada. Ees ootab nüüd kaks päeva paastumist. Koht juhtus sobilik, maantee äärne puhkekoht koos WC ga. Olen siin kunagi varem ka ööbinud.
Leedu piiri ületasin samast kohast kust 4 aastat tagasi. Selles piirkonnas ei olnud kohti mida ma varem poleks piiriületusteks kasutanud, ainult nendes teistes kohtades on kruusateed. Üritan kruusateid vältida nii palju kui võimalik. Nad on siin treppi sõidetud, liivased ja pehmed.
Esimene kohtumine tuttavaga sellel reisil toimub ülehomme Kaunase ligidal. Nigel on muidugi see, et ma ei saa süüa ega juua. Lätis võtsin ühendust kahe tuttavaga aga neid ei olnud kodus.
Odo näit 461 km.
11.07.2020. Zalve. Läti.
Täna on viimane öö Lätis. Kaks viimast päeva olid pikad, Oli juba hämar kui telgi jaoks koha leidsin. Täna võtsin hoo maha, muidu jõuan liiga kiiresti Leetu. Kokkusaamised on kokku lepitud järgmise nähala keskpaigaks ja reedeks. Täna hommikul magasin kaua ja päeval kontollisin jalgratta üle. Väike kaheksa oli tagajooksu tulnud ja tagapidurit oli vaja natuke reguleerida.
Esimesed vihmased päevad on ka seljataga. Ma ei ostnud uusi eesmiseid varustuse kotte ja igasugused rotid ja hiired on need auklikuks närinud. Nad on küll teibitud aga tugeva sajuga tuleb vett sisse. Kuna seal hoian ainult sööki ja jooki mis on pakendis või kiles siis suurt probleemi ei ole. Peale vihma tuleb kotid tuule ja päikese käes ära kuivatada. Muu varustuse vihmapidavusega praegu probleemi ei ole.
Lätis sõitsin nii selliseid teid pidi kus varem sõitnud ei olnud, kuid ka nostalgitsesin mõningaid teelõike mida 10 aastat tagasi jalgsi läbisin.
Odo näit 365 km. 27 tundi ja 33 minutit. Tõusumeetreid 2072.