Home

14.08.2016. Naidas. Rumeenia

Serbia on seljataha jäänud. Puhkepäeval Novi Banovci’s kutsuti mind veel külla ja üks hea asi mis mulle teele kaasa anti oli kohaliku retsepti järgi valmistatud pekk.

Eile õhtul kella kaheksa paiku jõudsin piirile. Serbia piirivalvuril oli enne minu kohalejõudmist käsi pikalt luugist väljas. Jõudsin kohale ja ulatasin talle passi. Vaatas passi üle andis mulle selle tagasi ja kadus minema, tõkkepuud ei avanud ja lahkumise templit passi ei löönud. Kuulsin et eemal ütles kellegile Estonia. Mõne aja pärast tuli ta tagasi, uurisin kas lahkumise templi ka passi saan. Sain, küsisin kas võin edasi minna, ütles jah aga tõkkepuud ikka ei avanud. Pugesin siis aia ja tõkkepuu vahelt läbi. Rumeenia poolel oli pikk autode järjekord. Jalakäijatele ja ratastele eraldi jäbipääsu ei olnud nii, et võtsin end autodega ühte sappa. Kell 21.05 jõudsin Rumeenia’sse. Oli juba hämar ja ma hakkasin kiiruga telkimise kohta otsima.

Tasane maa ja lihtne elu on nüüd läbi, tuleb hakata higi valama. Ees on uuesti Karpaadid ja kui need läbi saavad siis teised mäed. Ei ole eriline mägede inimene, vaated on küll ilusad aga parema meelega sõidaksin Saaremaa kõrgendikel.

Novi Banovci. Serbia.

Piiri ületamisel probleeme ei esinenud ja 11.08.16 kell 10.45 jõudsin Serbia'sse. Vahetasin piiril 15 euri kohalikuks rahaks ja võtsin suuna Belgradile.

Ilm oli mõnusalt jahe ja tuul jälle tagant ning õhtuks oli 130 km seljataha jäänud. Õhtul leidsin soodsa motelli ja jään siia veel teiseks ööks.

Asun 25 km kaugusel Belgradist. See on esimene pealinn mis mulle on ette jääb. Eriti ma suurtesse linnadesse ei kipu, aga vaja on üle jõe pääseda. Teises kohas üle minnes tuleks ring teha.

Vaatasin täna ratta üle. Jooksud on korras, kaheksat sisse tulnud ei ole. Taga kassetil on suuremad hammasrattad rohkem kulunud ja kulunud on ka tagumine välimine kumm. Esimesed piduriklotsid vahetasin ära, jäid aegajalt peale.

Edasi suundun Rumeenia poole. Kui tuul on soodne ja midagi huvitavat ette ei tule, siis homme õhtuks jõuan sinna.

10.08.2016. Cakovci. Horvaatia.

Peale Baja’t jõudsin ilma probleemideta Horvaatia piirini. Piiriületus sujus kiiresti. Ungari piirivalvur küsis, kust ma tulen. Vastuse peale Eestist, tegi suured silmad ja uuris palju km mahasõitnud oled. Saanud vastuse andis mu passi edasi Horvaatia piirivalvurile. Uuriti kuhu ma lähen, anti pass tagasi ja tõsteti tõkkepuu üles. Kell 10.10 jõudsin Horvaatia’sse.

Üle pika aja oli tuul tagant ja km suisa lendasid. Ilm oli pilves ja sõita hea. Mägesid ei ole uuesti ette tulnud. Täna tuli ka päevarekord, 129 km.

Siin ma sularaha välja võtma ei hakanud. Kahel korral käisin Lidl’is süüa ja juua ostmas. Serbia piirini on jäänud ca 25 km.

Natuke pelgan homset piiriületust. Välisministeeriumi kodulehel on kirjas, et välismaalased peavad siin end registreerima (sama asi Serbias), Peatudes hotellis teeb seda hotelli personaal. Ma olen oma telgis põldude vagel ja mingit registreerimise võimalust mul siin küll pole.

08.08.2016. Baja, Ungari

Jõudsin esimesse ja ka viimasesse linna Baja'sse. Muidu ma Ungaris linnasid ei ole läbinud. Süüa olen ostnud siinsetest Coop keti poodidest, neis saab igal pool kaardiga maksta ja poodide info on Osmandi kaardi äpis olemas. Nüüd on jälle jõgi ees ja ülesõidu võimalus ainult läbi Baja linna. Siia tulekuga probleeme ei olnud, uskumatult hea kvaliteediga rattatee tõi mind siia. Loodan, et õnnestub ka üle jõe saada. Horvaatia ei ole enam kaugel, sinna on jäänud kuskil 50 km.

Täna on mul siine viimane puhkepäev. Kuidagi patt on mitte proovida kohalikke odavaid veine!

Üks kuu on möödunud stardist. Olen pedaalinud 2475 km ja sadulas istunud 171 tundi.

06.08.2016. Tiszaalpar. Ungari

Esimesel päeval jäid mäed seljataha, nüüd on olnud ainult tasane maa. Raskemaid tingimusi pakub hetkel vastutuul ja kõrvetav päike. Võid ei ole võimalik noaga saiale määrida vaid seda tuleb lusikaga valada.

Tundub, et kõige populaarsem liiklusmärk on siin: „rattaga edasisõidu keeld”. Seda märki kohtab igal vändapöördel ja pidevalt tuleb alternatiiv teid leida, olen mööda põlluteid sõitnud ja ratast üle raudteerööbaste vedanud. Selle märgi vastu hakkab varsti alergia tekkima.

Tavapäraselt sõidan väikese liiklusega teid pidi. Teede kvaliteet eriti kiita ei ole aga sõita kannatab. Autodele on liikumiskiirus nendel teedel 60 km/h. Täna õhtul oli ees jõe ületus ja seal oli tihedama liiklusega 7 km tee lõik. Oli suur ime, et sel lõigul märki ees ei olnud ja ma sain üle jõe ära tulla.

Viimasel kahel päeval on läbisõit jäänud 80 km kanti. Kui teele satub sobilik ööbimiskoht, 80 km on täis ja kaardipeal ees rohelisi täpikesi ei ole, siis jään laagrisse.

04.08.2016. Tizsacsege. Ungari

Piiril mul ei õnnestunud kuskil EUR-e kohalikuks rahaks vahetada. Võtsin suuna Miskolc´ile, et seal ATMist sularaha välja võtta. Teel astusin sisse esimesse küla poodi. Eriti ei uskunud, et kaardiga maksta saab, aga sai küll. Arve tuli 1016 forint’i (ca 3 EUR). Harjumatu on siin hindasid vaadata. Miskolc’i ma ei jõudnudki. Kui teist korda tuli ette rattaga edasisõidu keelu märk siis loobusin ja võtsin suuna edelasse, Horvaatia suunas. Praeguse seisuga olen kolmel korral oma liikumisteed muutnud. Teele jäi õnneks ka ATM ette, nii et sain sularaha välja võtta. Suurim rahaühik mida hetkel käes olen hoidnud on 5000.

Sõidan väikeseid teid pidi. GPS-iga ei pannudki tähele, kui üle Tizsa jõe silda ei olegi, vaid käib väike praam. Ülesõidu eest küsiti raha ka, hea et sularaha oli olemas.

Teiselpool jõge oli kohe kämping. Kuna ilmad on tõsiselt palavad olnud ja oma riietest võisin soola välja raputada, siis kasutasin võimalust ennast ja varustust hooldada ja muidugi ratas nõudis ka tähelepanu.

02.08.2016. Gönc. Ungari

Ukraina ja Slovakkia on seljataga. Täna õhtul kell 19.30 jõudsin Ungarisse.

Karpaadid on ületatud. Mäestiku alguses lookles tee väikeste töusude ja langustega jõesängi läheduses. Hellitasin lootust, et ehk see nii jääbki aga ei. Ühel hetkel algas tõus ja seda oli ca 40 km. Kõik „hea” oli kokku koondatud: vastutuul, meeletu palavus ja auklik tee ja lõpuks veel teeremont. Kiirus oli peaaegu olematu, vahepealsetel laskumistel tuli pidureid peal hoida või muidu ei oleks ratas enam kaua kestnud. Kõrgeim tipp oli 820 m kõrgusel. Peale seda algas laskumine ja seda oli ka umbes 40 km. Remonditav teelõik lõppes ka ära ja edasine tee kuni Slovakkia piirini oli enamvähem rahuldav.

Ukraina Slovakkia piiriületamisega läks parajalt aega. Ukraina piirivalvur uuris päris pikalt mu passi, ei kujuta ette mida kahtlast ta seal nägi. Küsis veel, et kus käisin ja kus ööbisin. Lõpuks ikka lõi pitsati passi ja ma liikusin edasi Slovakkia poolele. Piirivalvur korjas mu passi ära ja kadus sellega kuskil 10 minutiks. Siis heideti pilk kolme varustuse kotti, anti pass tagasi ja ma võisin siseneda riiki.

Slovakkia läbimiseks kulus 2 päeva. Ees oli kolm parajat tõusu, kõrgused jäid kuskil 400 m kanti.

Ratas on siiani vastu pidanud. Kummilappimist ei ole ette tulnud. Eesmine parempoolne kotihoidja on aga kahest uuest kohast murdunud.

Läbinud olen 2010 km.

29.07.2016. Lapaivka, Ukraina

Eile 28.07 toimus esimene tõsisem piiriületus. Poola poolel piirivalvur-näitsik korjas minult passi ära ja natuke pidin ootama autode järjekorras kuni majakese luugini, kus mulle pass tagasi anti. Sealt edasi suundusin Ukraina poolele, kus selgus karm tõde, et rattaga ei ole võimalik piiri ületada. See piiripunkt oli mõeldud ainult autodele. Piirivalurid olid abivalmis mehed ja hakkasid uurima mööduvatelt juhtidelt, et kas on autos ruumi minu ja ratta jaoks. Peale 40 minutist ootamist võttis mu peale üks ukraina kaubikujuht kellega koos ma ületasin kell 10.10 Ukraina piiri. Esimese valuutavahetuse punkti juures tõstsime ratta kaubikust maha ja ma jätkasin teed Lviv’i suunas.

Peale paari tundi sõitmist otsustasin ühes bussipeatuses lõunat süüa. Mööda sõitev auto pidas kinni ja Mikola nimeline mees kutsus mind enda juurde lõunasöögile. Võtsin ettepaneku vastu. Harutasin ratta laiali ja tõstsime auto peale ning sõitsime 3 km eemal asuvasse külla. Peale lõunasööki toodi mind autoga tagasi samasse kohta kus varem peale võeti.

Politsei tundis esimest korda selle rännaku ajal mu vastu huvi. Olin just möödumas ühest patrull autost, kes oli veoki rajalt maha võtnud, kui üks politseinikest midagi küsis mu käest. Ma ei kuulnud mida ja jäin seisma. Uuriti, kas Tulen Poolast. Vastasin, ei Eestist. Aa Eestist, head teed! Seekord vedas! Selgus, et eesti rändurit nende politseinike peedistamisnimekirjas ei olnud.

Ilmad on muutunud palavaks. Pilves ilm ja hoovihm on asendunud päikesepaiste ja palavusega. Isegi kui vahel on taevas pilves on ikkagi sooja pea 30 kraadi.

Zamosc, Poola. 27.07.2016

Viimane suurem linn Zamosc jäi seljataha. Ukraina piirini on 60 km, arvatavalt ületan piiri homme hommikul.

Poola teid võib liigitada kolme tüüpi. Laia teeäärega tiheda liiklusega teed. Autode vuhin on koguaeg kõrvus aga rattaga sõitmiseks on ruumi piisavalt. Siis on veel kitsad tiheha liiklusega teed ja kitsad vähese liiklusega teed. Nendel teedel on ka normaalne sõita, kuna keegi ei ürita mind teelt välja rammida. Kui auto tuleb vastu siis taga olev auto võtab hoo maha ja sõidab mööda siis kui vastassuuna vöönd on vaba. Mingil määral on ka asulavahelisi rattateid aga need on reeglina lühikesed. Kõige pikem rattatee mis mulle ette sattus oli ca 15 km pikk. Maanteede kvaliteet on suhteliselt vilets, eriti auklikud ja ebatasased on teeääred.

Eile õhtul jäin ööbima puhkekohas kus oli kaks katusealust pinkide ja laudadega. Ametliku telkimiskohta seal ei olnud ja ma telki üles ei pannudki. Kui pimedaks läks siis laotasin madratsi lauale ja sättisin end sinna magama. Ega ei saanudki veel magama jääda, kui punt noori tuli teise laua taha oma hilisõhtust õlut manustama. Mind nad segama ei tulnud aga magada ma sellegipoolest ei saanud. Väga pikalt nad õnneks ei olnud ja kui nad läinud olid üritasin uuesti magama jääda. Ärkasin üles mootori mürina peale. Politsei auto oli tulnud puhkekohta. Autost välja keegi ei tulnud, ootasid natuke aega ning auto pööras ringi ja sõitis minema. Juu siis oli normaalne, et rattamatkaja magab puhkekohas lauapeal

Täna on puhkepäev, õigemini riided küsisid pesupäeva ja ma ei saanud neile ära öelda. Asun Wlodawa piirilinnast (Poola, Valgevene, Ukraina) 5 km lõunas järve ääre kämpingus. Siine olukord meenutab väga mere äärseid kuurortlinnakesi.

Täna öösel käis telgi juures öine külaline. Ärkasin okste ragina peale üles ja see tuli aina telgile ligemale. Kuulsin isegi ta häälitsusi, see võis olla põder vöi mingi muu suurem loom. Lootsin, et ta pimedas näeb ja mulle telki sisse ei astu. Ei astunud, ja kadus kiiremini kui tuli.

Poolat pole enam palju jäänud, paari päeva pärast jõuan Ukraina´sse. Rohkem mul teiste maade valuutat ei ole, üritan hakkama saada pangakaardi ja eurodega.

Selje taha olen jäänud 1387 km ja sadulas olen rõõmsalt aega veetnud 96 tundi ja 11 minutit.