Home
14.09.2016. Bahceli. Türgi
Järgmine päev peale puhkepäeva jõudsin Musta mere äärde. Paarkümmend kilomeetrit oli veel tasast maad ja siis jõudsin mägedesse. Liiklus muutus hõredamaks ja teed kitsamaks ja auklikumaks. Mida rohkem ma Sinop’i poole liikusin seda järsemaks muutusid tõusud ja aina vähemaks jäi tasast maad. Mingi hetk tuli ette 200 km lõik mis koosnes ainult järskudest tõusudest ja langustest. Oli selliseid hetki kus lükkasin ratast käekõrval kuna pedaalidele surumine tegi põlved valusaks. Tõusud eriti kõrged ei olnud, jäid sinna 300 m kanti aga kui üles jõudsin siis paari minutiga olin all ja kõik algas uuesti. Tee oli väga vilets, esines kohti kus laviin oli veerand teed minema viinud. See on olnud selle rännaku kõige raskem osa ja selle läbimiseks kulus 3 päeva. Praegu on veel mägist ala jäänud 50 km. Nüüd on juba lihtsam, tõusud on laugemad ja tasast maad rohkem.
Sobiliku puhkekohta ei ole veel leidnud. Puhkekohale olen seadnud neli tingimust. Ma pean selle leidma enne kella11.00-i, seal peab olema wifi ja seadmete laadimis võimalus ning hind peab olema soodne. Mul on ka võimalus teha „metsik” puhkepäev. Pesta saan ennast ja riideid allika kohtades ja minimaalse voolu päikesest või dünamost. Internetiga on ainult keeruline, vaba- või avatud võrku ei ole veel leidnud.
Paar päeva tagasi avastasin et tagarattal on kodar katki. Uut kodarat pannes selgus, et jooksul on kerge kaheksa sisse tulnud. Korrigeerisin jooksu ja ühel kodaraniplil keerasin kandi maha. Peab lähipäevadel ratta üle vaatama, lisaks jooksudele on ka piduriklotsid tugevalt vatti saanud.
16.09.2016. Sinop. Türgi
Eile pealelõunat jõudsin Sinopi ligidale. Otsustasin kõigepealt ratta üle vaadata. Kodara nipli vahetamine osutus tõsiseks pähkliks. Ei õnnestunudki seda lahti keerata, näpistasin kodara läbi. Kuna oli kasseti poolne kodar siis pidin veel kasseti lahti keerama kasutades tagavara ketti ja teisi käepäraseid vahendeid. Tagajooks teeb natuke muret, kaheksa sain välja aga ta on kergelt ovaalis aga seda ma korrigeerida ei oska. Välimine kumm on tõsiselt kulunud ja korralikud haavad on sees. Ehk veab Thibilisi’ni välja, tagavaraks on üks olemas aga mitte torkekindel.
Hommikul käisin Sinopis sularaha välja võtmas, see oli mul juba täitsa otsakorral ja siis suundusin kämpingusse mis oli mul eile välja luuratud.
Mägedes ühes väikeses asulas kohtusin ühe rattamatkajaga. Nägin juba eemalt, et mehel on pikk tee seljataga. Ta alustas retke oma kodust Hollandist ja sõitis läbi Venemaa Kaspia mere taha ja läbi Türgi suundus tagasi koju. Jõime välikohvikus teed ja ajasime juttu.
Tõeline defitsiit on siin taganttuul. Eile on olnud hetkel ainuke päev kui tuul lükkas mind tagant. Sama lugu on ka vihmaga. Viimane tõsisem vihm oli Horvaatias, eile õhtul puistas paar piiska aga täna on päike jälle väljas. Väga palav enam ei ole, meretuul toob jahedust.
Mulle tutvustati kohakikku relvakultuuri. Mägedes sõitis mulle vastu üks auto ja kui see oli minust möödunud siis kõlasid lasud. Vaatasin tahavaate peeglisse, juhil oli käsi püstoliga aknast väljas ja lasi kolm lasu õhku. Sama päeva õhtul kui olin juba telgis, tuli minu lähetusse üks seltskond. Oli kuulda juttu ja mingi hetk kõlas laskude jada. KST mis moonaga nad lasevad ja mis suunas?
Esimene kilomeetri juubel on ära olnud. Olen läbinud 5095 km ja rattaga koos aega veetnud 367 tundi.
07.09.2016. Sakarya. Türgi
Tundub, et Türgis ränduritesse suhtutakse positiivselt. Ühes söögikohas kuhu läksin juua ostma tuli omanik müüa juurde ja ütles soodsama hinna. Tee ääres puu- ka muid vilju müüatelt olen arbuusi niisama saanud ja on kinni peetud ning meloni laadset vilja pakutud ja ka kaassa antud. Silla all puhkepeatust pidanud rekkajuhid on kutsunud teed jooma.
Teed on Türgis reeglina head ja tee ääres on piisavalt ruumi rattaga sõita aga liiklus on tihe ja liiklusmüra mega suur. Olen vahepeal spetsiaalselt läinud väiksemale teele aga seal on samuti tihe liiklus. Signaalitamine on siinse liikluskultuuri lahutamatu osa.
Vahepeal tekkis probleem ööbimiskohtade leidmisega. Peale Tekirdag’i linna oli mereäärne ala kuni Istanbuli äärelinnadeni tihedalt asustatud. Esimesel õhtul sattus kämping teele ette. Mõtlesin, et mis ta ikka maksab (reeglina ma kämpinguid ainult ööbimiseks ei kasuta). Küsiti 10 euri või 30 liiri. Kuna mul rahakotis suure rahapataka asemel oli kolm paberraha ja esimesed kaks mis näppude vahele sattusid olid 20 ja 5 siis sobis ka see. Sain esimese õppetunni, ei tohi nõustuda esimese küsitud hinnaga. Oleksin kaubelnud, oleks poole odavalt saanud. Teisel õhtul peale Tekirdag’i jõudsin Istanbuli äärelinna. Oli juba pime aga mul ööbimiskoht leidmata. Õnnestus leida linna äärne lagedam ja vähemasustatud koht kus pimedas mind ei olnud eriti näha. Panin mobiili varahommikuks helisema, et esimese valgusega varustus kokku panna.
Suundusin Istanbuli poole. Kuigi liiklus oli väga tihe mahtusin ma ilusti oma rattaga autode kõrvale ära ja ei pidanud kasutama kõnniteid. Teadsin, et pean kanali ületamisel kasutama praami. Rattaga ma sildadest üle ei pääse. Suundusin esimesse ettejuhtuvasse sadamasse. Jalgrattaga lubati laeva aga pidin kogu ratta laiali lammutama ja kotid röntgenist läbi laskma. Ees oli ca 10 km merereis.
Ka peale Istanbuli oli ööbimiskohaga keeruline. Kui hakkas hämarduma panin telgi liiklussõle juurde puude alla. Keegi valvas kodanik märkas kahtlast telki ja kutsus politsei. Panin just telgis varustust kokku, kui politseiauto peatus mu juures. Tutvustasin ennast ja üritasin neile kehakeeles selgitada, et eile kui pimedaks läks ma ei leidnud kämpingut ega hotelli ja nii ma ööbisingi siin. Mida nad rääkisid, sellest ma aru ei saanud aga tundub et nende põhihuvi oli see, et ma võimalikult kiiresti minema läheksin. Ainuke asi millest ma aru sain oli go, go!
Eilne päev oli kuidagi õnnetu. Ratta pealt maha ronides kaotasin tasakaalu ja kukkusin koos rattaga küllili ning lõin põlve vastu kive. Põlv oli valus aga õnneks ainult haava pärast, põrutada ei saanud. Õhtul vaatasin ringi ja otsisin ööbimiskohta ja ei pannudki kohe tähele, et teeääres tuli ette 20 cm järsk langus. Ei saanud pidama ja esiratas sai tugeva löögi.
Täna on puhkepäev, peatun hotellis. Algul hotelli saabudes ja nähes seinapeal hinnakirja arvasin, et siia ma küll ei jää aga teise hinnapakkumise ma võtsin vastu.
Siit edasi suundun Musta mere äärde. Suuri mägesid seni ette tulnud ei ole, kõrgeim punkt on olnud 350 m.
02.09.2016. Malkara. Türgi
Mida ligemale Türgi piirile jõudma hakkasin seda tugevamaks tuul muutus ja see oli mulle täpselt vastu. Piiriületus sujus üle ootuste kiirelt ja probleemideta. 01.09.16 kell 17.30 ületasin Türgi piiri.
Õhtul tekkis üks ärevam moment, kui kõrvalteelt tulevat traktorit ajasid haukudes taga kaks suurt koera ja traktor keeras minu poole. Mul algasid kiiremad liigutused, et piiriületuse ajaks ärapeidetud gaas kätte saada. Koerad minu vastu huvi ei tundnud ja nii nad kadusid koos traktoriga.
Kui hakkas hämarduma oli minu ümber lage maa põldude ja üksikute põõsastega. Pöörasin teelt kõrvale, et mingi varjulisem koht leida. Oli juba parajalt pime kui telgi üles sain ja siis hakkas kaugusest lähenema kella kõlin, lammaste määgimine ja ajajate hõiked. Kartsin juba, et minu asukoht avastatakse aga läks õnneks, kogu see kupatus läks minust paarisaja meetri kauguselt mööda.
Hommik algas väga tugeva vastutuulega ja lisaks algas ka tõus, nii et erilist minekut ei ole. Malkara linnas astusin sisse ühte söögikohta, et osta üks külm jook. Mulle pakuti võimalust ööbima jääda. Kuigi õhtu veel käes ei ole võtsin ma pakkumise vastu, lootuses et homme tuul hakkab tagant puhuma või vaibub.
31.08.2016. Alexandroupoli. Kreeka.
Eile käisin linnas eurosid välja võtmas. Õnnestus ka uued lühikesed püksid osta, Rumeenias tõmbas sadul vanadel tagumiku lõhki. Poe müüa rääkis inglise keelt ja ma uurisin kas on võimalus kuskil türgi liire osta. Õige inimese peale sattusin ja ta juhatas mind valuutavahetus punktini. Praeguse seisuga on mul olemas mingi kogus uusi ja sirgeid eurosid ja olemasolevad vanemad rahatähed vahetasin liirideks. Olen valmis edasi liikuma Aasiasse.
Otsustasin, et jään siia veel üheks päevaks ja annan ka endale ühe täieliku vaba päeva, kus ei ole vaja midagi hooldada, parandada ja muid asju ajada. Mul on veel siiani Vahemeres ujumas käimata.
Türki jõudmisel kaotab kehtivuse olemasolev EL-i mobiilse interneti pakett. Edaspidised postitused saan teha avatud wifi võrgu leidmisel.
29.08.2016. Alexandroupoli. Kreeka.
Eile lõuna paiku jõudsin Alexandoupoli. See on viimane linn 50 km kaugusel Türgi piirist. Ei hakanud kohe kämpingusse tormama vaid läksin luurele. Tiirutasisin linnapeal ringi ja otsisin vajalikke kohti. Ühes väikses pargis alustasin uurimistööga netis, millist sularaha läheb edasisel teekonnal vaja. Kas piisab eurodest või läheb ka dollareid vaja.
Teise etappi suund sai ära otsustatud mõned päevad enne starti kui tuli päevakorda vaksineerimine, et vältida kõikvõimaliku haigusevastase keemia sissesüstimist valisin suunaks Austraalia.
Austraalia e-viisa on mul olemas ja ka USA-sse suunduva lennuki pardale võin astuda.
Uurimistöö tulemusena selgus, et piisab eurodest. Kodust lahkudes ei tahtnud mingit suurt kogust sularaha kaasas vedada. Homme lähen linnapeale uusi ja sirgeid eurosid hankima ja kulutan ära oma olemas olevad kortsus ja katkised paberrahad.
Öö veetsin linna ligidal telgis, et siis hommikul täie raha eest kämpingu teenuseid nautida. Seekord sattus normaalsema hinnaga koht ja ma veedan siin kaks päeva. Üldiselt erilise odavusega siin ei hiilga, tõeline „Kirvesland”.
26.08.2016. Kavala. Kreeka.
Bulgaaria on läbitud. Kaks raskemat tõusu kompenseeris hea ja odav õlu. Viimases linnas sattus teele rattapood. Kuigi pedaal hetkel ei klõbisenud, ostsin igaks juhuks uued pedaalid.
23.08 kell 18.20 ületasin Kreeka piiri. Viimane Euroopa riik. Üleeile õhtul jõudsin Kavala linna äärde. Plaanisin algselt paar päeva siin kämpingus puhata aga kuna hind on võrdne Bulgaaria hotelliga, siis liigun täna mööda mere äärt edasi ja vaatan ehk leiab midagi soodsamat.
Olen läbinud 3770 km ja sadulas istunud 259 tundi.
23.08.2016.Razlog. Bulgaaria
Päeval peale väikest puhkust hakkas tee langema ja 100 km läks kui lennates. Sõitsin kiirteega paralleelsel teel ja mingil hetkel oli teel jalgrattaga edasisõitu keelav märk. Suundusin väikesele kõrvalteele ja kui kilomeetri pärast uueti samale teele tagasi jõudsin siis enam märki ei olnud. Hetkel esimene märk minu teel.
Eile kui kaarti uurisin selgus, et Kulata’st edasi Kreeka läheb ainult kiirtee ja ma pean teisest kohast üle piiri minema. See aga tähendab rohkem kilomeetreid ja mägesid. Varianti ei olnud keerasin lenksu mägede suunas.
Simitlist alates algaski tõus. Lisaks sellele siiberdasid väikesed kärpsed mul näo ees ja lõpuks hakkas klõbisema Sofias kõnnitee äärekivilt löögi saanud pedaal. Peale 30 km tõusu jõudin 1160 m kõrgusele, panin kuiva särgi selga ja algas laskumine. Tee oli hea ja ilma äkiliste kurvideta, piduriklotse kulutada ei olnud vaja.
Kreeka piirini on jäänud 75 km. Plaanin suunduda Egeuse mereni ja sealt edasi liigun Türgi suunas.
20.08.2016.Vladaya. Bulgaaria
Esimene hommik Bulgaarias algas ratta sisekummi vahetamisega, auk oli tekkinud külje peale. Üritasin paiga peale panna aga ei jäänud püsima, liim on vast vanaks jäänud. Uue liimiga enam proovima ei hakanud ja panin uue sisekummi. Sellest ajast on mul endal ka „kumm tühi”.
Kuigi kahel päeval on olnud taevas pilves on palavust piisavalt, kõige kuumem on olnud 36 kraadi. Päevane kilometraaž on kolmel viimasel päeval jäänud 60 km kanti.
Peale Montanat hakkas tee algul vaikselt ja hiljem korralikult tõusma. Ukraina kõrguserekord 820 m on nüüdseks löödud. Peale 35 km tõusu on uueks rekordiks 1405 m. Ööbimiskoha leidmine mägedes on suht keeruline. Kui ongi mingi potensiaalne telgi püstitmis koht siis on see „mineeritud”. Õnneks mitte kõik kohad, midagi annab leida.
Sofia äärelinnas üritasin leida hostelit aga selle asemel oli supermarket, abiks ikka. Linna sisenem ei hakanud ja hotelli peatumiseks leidsin 10 km eemal, ehk õnnestub enda kumm täis pumbata.
18.08.2016. Belotintsi. Bulgaaria
Rumeenia on jäänud seljataha. Eelviimasel päeval sattus mulle ette väga tiheda liiklusega ja kitsaste silla kohtadega 20 km pikkune teelõik. Palju ei puudunud, et oleks mõõdasõitva auto ratta alt või küljest minema lennanud ilukilbiga pihta saanud.
Piiripunktis tuli paarkümmend minutit autode järjekorras oodata, teised toimingud sujusid kiirelt. Silla kasutamise eest minu käest raha ei küsitud.
16.08. kell 15.05 jõudsin Bulgaaria’sse.
Suundun Sofia poole. Tee on tõusude ja langustega. Pikim tõus on olnud 5 km ja kõrgeim tipp 400 m. Eile oli erakordselt palav ja erilist sõidu tuju ei olnud. Põhitegevus oli baarides varjulises kohas istuda ja külma õlut juua. Õhtul likvideerisin varustusekotis „või avarii” tagajärgi. Täna hommikul on taevas üllatavalt pilves, ehk õnnestub sõidupäeva teha.
16.08.2016. Punghina. Rumeenia
Esimene päev Rumeenias algas 8 km tõusuga. Kui olin paar kilomeetrit sõitnud vedeles teel koera laip. Panin gaasi ja noa uuesti käeulatusse, piiriületuste ajal korjan nad silma alt ära. Ei läinudki eriti palju aega kui viieliikmeline koerte kari minu poole tormas. Peletasin nad kividega eemale, lähivõitluseks ei läinud.
Peale tõusu oli samapalju laskumist ja mu teekond jätkus väikeste tõusude ja laskumistega Doonau ääres mis on ka piiriks Rumeenia ja Serbia vahel. Tõsiselt ilusad vaated, normaalne tee ja liiklus. Veokid seal ei sõitnud. Jõe ääres kus vähegi ruumi oli paiknesid autod, telgid ja muud varjualused. Tundub, et „metsik telkimine” on siin normaalne nähtus.
Teine päev algas samuti koerte tõrjumisega, neid hulkuvaid koeri on siin jalaga segada, õnneks kõik nende karjad minu vastu huvi ei tunne.
Bulgaaria’ni on jäänud ca 50 km. Täna kõigi eelduste kohaselt peaksin jõudma sinna.
Seljataga on 3130 km ja sõiduaeg 212 tundi.