Home

02.01.2017. Surakarta. Jaava. Indoneesia.

24 detsembri õhtul, tund aega enne pimedat jõudsin Jakartasse. Laevareisi ajal otsustasin mõneks ajaks Jaen-Claudega leivad ühte rattakotti panna ja sõita koos Bandung’ini.

Oli juba pime kui meie teele sattus bensiinijaam. Jean oli oma eelmise rännaku ajal sellistes kohtades ööbinud, lisaks veel politsei jaoskondades ja mošeedes. Saime sinna telkidele koha. Kui olime kuskil 100 km läbinud siis paistis eemalt ka natuke rohelust, muidu üks linn lõppes ja teine algas. Teise päeva õhtul algasid mäed. Tee muutus kitsaks ja liiklus eriti hulluks. Veok veoki järel ja lisaks veel rollerid, ratta jaoks ruumi eriti ei ole. Ööbimiskohta otsides läksime suurest teest kõrvale ja leidsime muruplatsi majade juures. Uurisime kas siin ööbida saab ja vastus oli, ei ole probleemi.

Järgmisel päeval saime infot, et kogu Jaava saare liiklus ongi selline. Jean plaanis kuni Balini edasi sõita bussiga. Ütlesin, et mina bussi kasutama ei hakka. Suundun edasi põhja, seal on tasane maa ja arvatavalt sõiduridasid rohkem.

Mul oli kontakt saavutatud ühe Warmshower.org liikmega. Võtsin temaga ühendust kui saabusin Jakartasse ja andsin teada, et oleme nüüd kahekesi. Bandungi jõudes helistasin uuesti. Liiklusmüra oli suur ja ma sain aru, et ööbimiskoht on meie asukohast 60 km kaugusel. Arutasin asja Jeaniga ja leidsime, et nii pikka maad me ära ei sõida ja otsustasime leida odavat hotelli.

Bandungi liikluskeerises kaotasin prantslase ära. Tiirutasin küll selles piirkonnas ringi kuhu suundusime aga Jeani ja odavaid hotelle ei leidnud. Sain ööbimiskoha ühe kogukonna kogunemis kohas, kus rattamatkajate jaoks oli väike ruum. Jäin sinna ka teiseks ööks ja päeval ostsin rattale uued osad. Tundus, et ratta suured ja väikesed probleemid said lahendatud. Uus eesmine pakiraam, tugijalg, kaheksane kassett ja ketivõtme puuduv osa.

14.01.2017. Serengan. Bali. Indoneesia.

Teel olles tugijalg murdus, Türgist ostetud Schwalbe Marathon Plus  rebenes küljepealt katki, pidades vastu ainult 4000 km. Panin kokkuvolditava reservi alla ja üritasin teepeal ette jäänud rattapoodidest uut osta, ei õnnestunud.

Kaotasin ära Vaude koorikjope. Ta siinseid vihmasid ei pidanud, olin minutitega läbimärg. Plaanisin osta vihmakindlama keebi ja koorikjopet kasutada tuulekaitseks. Panin ta rattakoti rihma vahele kuivama ja kui peatuse tegin avastasin et on kadunud. Solvus vist mu peale ja hüppas maha. Sõitsin mõned kilomeetrid tagasi aga jopet ei leidnud.

Jaava liiklus on päris hull. Vahet ei ole kas sõidad väiksematel teedel või suurtel, igal pool on auto autos kinni. Napikaid on parajalt olnud, kolm riivakat ja mööda sõitvast bussist kukkus mulle ja rattale otsa teismeline poiss. Kuna kiirused olid väiksed siis poiss viga ei saanud ja ma ise jäin ka püsti. Lisaks liiklusele on ka teeolud kohati viletsad, lisaks aukudele on ka veel tee äärtes künkad. Kõik, mis kuidagi moodi liigub on teedel. Kui palju ta musta tossu välja ajab ei huvita kedagi. Kui mõni veok tõusul ära kooleb siis ohukolmnurgaks sobib ideaalselt  auto taha asetatud oks. Omamoodi huvitavad sõiduvahendid on rollerid. Nendega veetakse kõikvõimalikke asju ja koorma mõõtmed ja ei jää eriti alla veokite omadele. Ta on ka viieliikmelisele noorele perele ideaalne sõiduvahend.

Valisin ome teekonna selliselt, et mägesid eriti ette ei jääks. Tasasel maal olen ma vähem haavatav.

Ööbimiskoha leidmisega jäin tavaliselt pimeda peale. Peale prantslase ärakaotamist pöördusin tagasi oma tavapärasele rutiinile. Hommikul kui inimesed riisipõllule tööle tulid siis avastasid põllu ääres telgi. Keegi minusse vaenulikult ei suhtunud. Kui telgist välja tulin siis naeratasin ja lehvitasin ning asusin varustust kokku pakkima.

Enne Balile jõudmist hakkasin otsima Warmshover’i kaudu peatumiskohta. Kolm liiget siin on aga kellegil majutamis võimalust hetkel ei olnud. Üks uuris oma sõprade majutus võimekust ja nii ma siis sain ööbimiskoha sakslase Werneri juures Ubud’is.

Werner on rattaga mitmeid kordi lennanud ja ma sain tema käest rattapoe asukoha kust on võimalik rattakasti saada. Kui kast käes ostsin ära lennuki pileti. Seekord käis asi kiirelt ja lihtsalt, ei olnud vaja lennjaufirmasse helistada. Piletit ostes sai valida spordivahendi kaalu ja selle eest kohe tasuda.

Jätsin osa varustust Werneri poole ja suundusin Denpasari, et seal leida uued väli ja sisekummid ja matkavarustust. Lisaks keebile on vaja veel uut õhkmadratsit ja magamiskotti.

Sisemised kummid ma sain aga tundub et Marathon plussi siin ei ole. Ostsin kõige odavama mis saada oli ja üritan uuesti Austraalias. Uue tugijala sain ka.

Eile hommik algas mul esmaabi andmisega ühele noorele vene naisele kes kukkus rolleriga. Kuulsin pauku ja nägin, et eemal on roller teepeal pikali. Paar lähedal asuvat kohalikku jooksis südmuskohale. Kui nad naise tee äärde talutasid nägit, et tal on põlv verine ja kuulsin vene keelt. Kuna mul on esmaabi vahendid olemas ja ma oskan vene keelt siis sekkusin sündmusse. Põlv nägi päris kole välja ja selle nägemisest oli ta paanikas. Panin põlvele sideme peale ja hakkasin teisi haavu üle vaatama ja puhastama. Ta oli päris parajalt räsida saanud aga teised haavad olid väiksed. Minu roll sellistel juhtudel on peatada verejooks ja rahustada kuni saabub kiirabi. Kui kiirabi oli saabunud jõudis ka sündmuskohale ta poiss-sõber kellele ta vahepeal oli helistanud. Ära ulu! Kas sul tervisekindlustus on olemas?

Tänase päeva veedan veel Denpasaris ja üritan leida matkavarustust. Homme suundun tagasi Ubud’i, pakin varustuse ning 16.01.17 lendan edasi Austraaliasse.

24.12.2016. KM Kelud. Indoneesia.

Hommikul kell 9 jõudsin saadamasse. Ööbisin 5 km kaugusel hotellis, sain teisel päeval infot selle kohta kus asuvad sadama lähedal odavad hotellid. See registreerimise nõue ei lase rahulikult elada. Niipalju kui uurinud olen ei ole leidnud inimest kes on Indoneesias rännates ööbinud telgis. Esimese öö veetsin telgis ja ülejäänud kaks olen hotellis veetnud ning neljanda öö veedan laevas.

Sadamas kui oma varustust laevale minekuks ettevalmistasin veeres mu kõrvale matkavarustusega jalgratas. See oli Jaen-Claude Prantsusmaalt, kes on Aasia tuuril. Vähemalt ei ole igav ja aeg lendab kiiremini. Ta on varem ka Indoneesias rännanud ja telgis ööbinud ning mingeid probleeme maalt lahkudes ei ole olnud. Loodan, et minul ka ei tule ja ma lähen oma tavapärasele ööbimisrežiimile uuesti tagasi.

Laev on päris suur, olen paaril korral ära eksinud. 3 klassi reisijatele on suured ruumid ühe või kahekordsete naridega ja iga nari juures on elektripistik. Mina, 2 klassi pileti omanik reisin kaheksa nariga kajutis üksinda. Juu siis ruumi on ja kedagi teist pole juurde pandud. Kajuti võtme eest pidin välja käima 50000 ruupiat, mille saan tagasi kui võtme tagastan. Millised näevad välja 1 klassi kajutid seda ma ei tea aga pileti hind oli 913000 ruupiat. Siin jagatakse ka tasuta sööki aga see on maitsetu ja ma eelistan süüa osta.

Mind ootab ees 30 tunnine merereis ja suursündmusena ekvaatori ületamine

23.12.2016. Pelita. Batam. Indoneesia.

Kolm päeva enne laeva väljumist Batam’ilt Jakartasse läksin Indoneesiasse. Sadamas oli nagu lennujaamas, panin oma rattakotid lindile, kus need kaaluti ära. Rattast ei olnud vaja õnneks kasti panna, see lükati käekõrval laeva. Ratta eest maksin kohapeal sulas ning ülekilosid seekord ei olnud.

Indoneesias käis piiritoiming kiirelt, ei võetud isegi näpujälgi ega pidanud täitma migratsiooni kaarti. Kui esimesest atm-ist raha välja võtmine ei õnnestunud siis astus ligi üks näitsik ja küsis kas saab aidata. Mind juhatati atm-ini kus sai kasutada visa kaarti ja ma sain raha kätte. Küsisin ka kohaliku sim kaarti koos netiga ja mind juhatati müügikohta. Kui raha ja kaart oli olemas võtsin suuna pileti kontorisse.

Kõige odavamad piletid oli välja müüdud ja mulle pakuti 31 detsembrit. Ei, tahan edasi pääseda 24 detsembril! See ootamine on ära tüüdanud. Ostsin kõrgema klassi pileti ja selle eest tuli välja käija pea topelt rohkem, 513000 ruupiat (36 eur) ja ratta eest pean sadamas eraldi maksma.

Täna käisin sadamas luurel. See koht kus Osmand’i kaart näitas laevaliini Jakartasse ei olnud õige koht. Kohtasin abivalmeid inimesi ja mind sõidutati rolleril õigesse sadamasse mis oli sellest kohast kilomeeter eemal ja hiljem ratta juurde tagasi.

Indoneesiasse saabudes sai minust miljonäär ja hetkel on mul sularaha üle kahe miljoni. Suurim rahatäht mida käes olen hoidnud on 100000.

Seljataha olen jätnud 10015 km ja selle läbimiseks on kulunud 711 tundi.

Singapuris on ainult üks koht kus välismaalane saab ametlikult telkida ja see on Palau Ubin saar. Leidsin sellekohta infot internetist. Mujal on ka telkimiskohad aga tuleb ennast registreerida. Mina seda teha ei saanud kuna puudus kohalik id number.

Ma ei saanud Indoneesiasse minna kuna siis hakkab tiksuma 30 viisavaba päeva ja veel on seal välisministeeriumi andmetel politseis registreerimise nõue, kui ei peatu hotellis.

Ööbisin salaja telgis ranna äärses metsatukas ja käisin Palau Ubin’i saarel. Paadid sinna sõitsid jooksva graafiku alusel, kui paras kogus inimesi oli koos siis läks paat teele. Paadile jattaga pealeminek ja mahatulek oli ebamugav tegevus. Saarel peale sadamat seisis silt mis teatas, et kõik telkijad peavad politseist läbi käima turvalisuse instruktaažil. Läksin politseisse, seal pandi nimi kirja ja oligi kõik.

Nii ma siis venitasin Singapuris kummi 9 päeva. Viimasel päeval kohtusin söögikohas Joe’a. Ta oli hiljuti Eestis käinud ja lipp oli tuttav. Ta jäi mind ratta juurde ootama. Rääkisime juttu ja ta pakkus mulle ööbimis võimalust. Sain lõpuks akusid laadida. Enda ja riiete pesemisega probleemi ei olnud, duššid, wc-d ja kraanikausid olid ametlikes telkimiskohtades olemas.

16.12.2016. Singapur.

12.12 enne lõunat jõudsin Malaisia, Singapuri piirile. Singapuri piiril ootasin kaks tundi. Üks tund ootasin rollerite ja mootorrataste järjekorras. Kui jõudsin lõpuks passikontrolli siis pidin täitma migratsiooni kaardi. Peale seda pidin uuesti ootama, mulle öeldi et mind juhatatakse edasi kontorisse. Siis tuli jalgrattaga politseinik kes võttis minu passi enda kätte ja ma järgnesin talle. Sinna kontorisse oli kokku kogutud kahtlased elemendid kellelt võeti näpujälgi ja neid oli seal paarikümne ringis. Seal pidin ootama kuni minu nimi välja hõigati. Võeti näpujäljed ja esitati küsimusi. Siis juhatati taharuumi ja taheti näha rahalisi vahendeid. Ladusin oma pangakaardid ja olemasoleva sularaha lauale. Mul on kaasas natuke eurosid ja mulle oli kätte jäänud Tai ja Malaisia paberraha. Neile ei meeldinud see, et mul ei olnud kindlat aadressi kus ma viibin ja kindlat plaani kuidas ma Jakartasse edasi lähen. See, et mul eelmiste riikide paberraha kätte jäi oli hea märk sellest, et rahaprobleemi mul ei ole. Seda ma rõhutasin ise ka ja mulle vastati, et nad peavad olema selles kindlad. Edasi käisid asjad juba kiiresti, klõbistati natuke arvutis ja löödi tempel passi.

Kõigepealt otsisin üles ATM-i ja võtsin välja sularaha ning siis ostsin kohaliku sim kaardi koos mobiilse internetiga. Edasi hakkasin otsima telkimiskohta. Leidsin kaardilt lähedal asuva rohelise laigu ja sõitsin sinna. Oli kinnine ala koos hoiatussiltidega. Sõitsin järgmise laiguni, sama lugu aga selle läheduses leidsin telkimiskoha kus mingeid silte ees ei olnud.

Malaisias olles ühinesin jalgratta matkajate kogukonnaga Warmshowers. See on koht kus rattamatkajad pakuvad üksteisele ööbimis- ja pesemisvõimalust. Hakkasin sellekaudu otsima ööbimis võimalust. Kõigepealt üritasin kontakti saavutada nende liikmetega kellel oli telefoni number üles pandud. Ei õnnestunud ja ma saatsin ühele sõnumi. Hommikul oli vastus olemas ja nii ma olen kolm ööd John’i ja Tatjana pool veetnud.

Rattale sain uue tagajooksu, oli viimane ja hind oli ka normaalne. Sain John’ilt infot laevaga Jakartasse sõitmise kohta ja laevafirma kontori asukoha. Piletit ära osta ei õnnestunud aga sain infot kuidas Batam’i saarelt Jakartasse edasi pääseb. Batamile sõidavad laevad iga tunni tagant. See Indoneesias saar asub Singapurist 20 km kaugusel. Laev Batamilt Jakartasse väga tihti ei sõida ja hetkel on 10 päevane vahe ja järgmine laev läheb 24 detsembril. 

Peale kolme päevast vihma tuli päike uuest välja. Vahepeal on pilves ja vahepeal sajab öösel. Õnneks vihmaperiood ei ole 24/7/5, vahepeal on ka kuiva aega.

Eile hommikul võtsin hotelli. Riiete puhtus oli langenud kriitilisele piirile, rattal oli vaja kett vahetada ja viimane puhkepäev oli nädal aega tagasi. Olin teepeal endale muretsenud kohaliku sim kaardi ja el. pistiku adapteri. Odavates hottelides ei ole koguaeg keegi kohal, on jäätud telefoninumber millele helistada. Telefoni teel öeldi kus asub toa võti ja hiljem maksin. Kuna selles piirkonnas ei olnud sellel päeval vett siis käsin riideid pesemas pesumajas, enda pesemise lükkasin edasi järgmisele päevale.

Kui hakkasin rattal ketti vahetama siis selgus, et ketivõtme küljest on üks vajalik vidin ära kadunud ja ma ei saanudki võtit kasutada. Hakkasin otsima rattaremonti. Kui selle leidsin ja seal keti ära vahetasin, siis selgus et olen selle tegevusega hiljaks jäänud. Uus kett hüppas enamkasutatud hammasratastelt üle. Pidin vana keti tagasi panema. Uut velge või jooksu ma veel saanud ei ole

Sipelgate vastu võitlemisel kasutan nüüd uut taktikat. Ma ei söö telgis ja võtan sinna ainult magamisvarustuse ja seljakoti. Motellis olles kui krõpsutükk maha kukkus olid sipelgad kohe kohal, veel meeldisid neile niisked kilekotid ja veepudelid. Nende alla nad kogunesid ka. Ühel õhtul mõnikümmend sipelgat tuli telki aga minu peale nad ei roninud ja hommikul olid nad kadunud. Üldiselt on telk ja ratas erinevate sipelgate liikide seas populaarne. Tavapäraselt algab hommik ratta küljes olvate kottide või sisetelgi väliskülje puhastamisega kuna ööga on sinna sipelgapesad tekkinud.

Ühel hommikul kui varustust pakkisin ronis keegi mu telgi vahele ja ühel hetkel vaatab suur sisaliku pea mind läbi uksevõrgu. Sirutasin käe noa järgi, selle liigutuse peale läks ta telgi vahelt ära. Lõin käega vastu telki millele vastati sabalöögiga ja joosti minema. Varaan oli.

Kohalik toit on maitsev aga natuke üksluine, riis kana või kalaga. Kuna ma eriline kalasõber ei ole siis olen valinud kana. Muidugi kana on valmistatud väga erinevalt ja ma olen saanud tõsiselt maitsva söögielamuse.

02.12.2016. Jerteh. Malaisia.

Viimase öö Tais veetsin politsei jaoskonnas. Õhtul sõitis mu kõrvale auto ja vormis tegelane küsis kuhu ma suundun. Vastasin, et Malaisia suunas. Auto võttis hoo maha ja jäi minust 50 m tahapoole. Vaatamata sellele, et jälitavas autos on politseinik või sõdur tundsin ennast ebamugavalt. Kui ette tuli järjekordne kontrollpunkt anti mulle peatumis märguanne. Rääkisin seal oma loo ära ja uurisin kas võin edasi minna. Ei lastud, mingi aja pärast jõudis sinna politsei sildiga masin ja mulle anti märku, et võin edasi liikuda. Hakkasin sõitma ja masin järgnes mulle. Mul hakkas telkimise aeg kätte jõudma ja andsin sellest teada. Mulle vastati, et paari km kaugusel on politsei jaoskond ja ma saan seal ööbida. Mulle eraldati seal ruum ja pakuti õhtusööki. Uurisin ka homme saan iseseisvalt edasi minna. Ei, politsei saadab mind kuni Malaisia piirini. Pattani, Yala ja Narathiwat’i piirkond ei ole turistidele turvaline. Hommikul hakkasime liikuma, mina sõitsin rattaga ja saatemeeskond autodel vahetus mingi maa tagant. Kui andsin saatemeeskonnale teada, et soovin lõunat süüa siis teatati mulle, et lähedal asuvas söögikohas tahab minuga kokku saada poliseipiirkonna ülem. Ratas pandi autosse ja sõidutati söögikohta. Kohtusin seal siis selle piirkonna kõige suurema ülemaga.

Õhtul mõned tunnid enne pimedat jõudsin Malaisia piirile. Mopeedidele ja ratastele oli eraldi piiriületuse koht ja kõik sujus kiirelt. Esimeses bensiinijaamas oli ATM olemas ja sain kohaliku raha kätte.

Päeval hakkas vihma sadama. Õhtul kui telgi üles sain olin läbimärg. Positiivne on see, et ei ole külm ja riided saab öösel kehasoojusega ära kuivatada. Kui sajab ei ole ka palav, sooja on siis ca 24 kraadi. Siin pidi nüüd algama vihmaperiood mis kestab kuid. Täna ka sajab ja vahepeal tuleb päris korralikult, riided saavad minutitega märjaks. Õnneks oli lõuna paiku mõned tunnid pausi ja tuul kuivatab siis riided ära.

Malaisia piirini on jäänud 160 km. Muutsin oma teekonda, et vältida esipiduriga mägesid suundusin Pattani. Eile õhtul enne linna oli teel kaks politsei või sõjaväe kontrollpunkti ja kui bensiinijaamas poes käisin siis oli sinna saabunud politseiauto ja üks relvastatud tegelane astus mulle ligi ja pakkus „katust” rääkides midagi kolmest ohtlikust piirkonnast. Tänasin ja selgitasin, et ei vaja mingit kaitse ja saan ise hakkama.

Hommikul kui Pattani saabusin võtsin hotelli, et teha ära Malaisia uurimistöö. Igal sammul olid politseinikud või sõdurid ja kontrollpuntid. Hotellitoas kui ukse sulgesin vaatas mulle vastu silt „palun lukusta uks”. Kuhu ma sattunud olen? Hiljem sain teada, et siinses piirkonnas kardetakse terroristide pommirünnakuid.

Tai hakkab läbi saama. Eriti palju inglisekeelt siin ei räägita. Kui poleks mobiilset interneti, siis kannataksin suhtlemisvaeguse all. Inimesed naeratavad, lehvitavad ja näitavad püstist põialt.

Siinsed toidud on head. Kuigi on palju marketeid, siis peale joogi ja snacki ma sealt muud ei osta. Söögikohti on piisavalt ja söök on odav. Lisaks maitsevad mulle väikestes putkades küpsetatud liha- ja muud tooted.

Mereäärne ala oli tihedalt asustatud ja paaril korral tekkis ööbimiskoha leidmisega raskusi aga kuna siinsed motellid maksid 7 – 10 eurot siis ma kasutasin neid. Siis olid ka veel värskelt meeles sipelgatega veedetud ööd. Üritasin telgi põrandat teibiga paigata aga sellise niiskusega ei jäänud teip kinni.

Kõige palavam aeg oli telgis olles. Kui õhtul sinna pugesin hakkas kohe higi lahmama ja nii poole ööni välja. Rattaga sõites õhk liigub ja tuul jahutab.

Sain infot, et 20 km kaugusel asuvas Chumphon’i linnas on rattapood ja peale puhkepäeva suundusin sinna. Mõned kilomeetrid enne linna kohtusin rattasportlasega kes juhatas mind rattapoodidesse. Kui kolmandas poes minule sobiliku velge või jooksu ei olnud hakkasid murepilved peakohale kogunema. Sõitsime läbi viis poodi ja igal pool vangutati pead.

200 km kaugusel oli suurem linn ja ma otsustasin sinna edasi sõita, ehk peab ratas vastu ja kui ei pea siis hääletan end auto peale. Sõitsin esimesel päeval katkise rattaga üle 100 km ja õhtul oli pragu tunduvalt suurenenud. Otsisin endale ööbimiskoha ja panin telgi üles. Olin natuke aega magada saanud kui tunnen et jalad sügelevad. Panin lambi põlema ja avastan, et telk kubiseb väikestest sipelgatest. Telgi põhi on auklik ja sealt nad sisse tulid. Ei jäänud muud üle kui varustus erinevate sajatuste saatel kokku pakkida ja sealt minema minna. Lisaks telgile kubises ka ratta lenksukott sipelgatest. Sõitsin esimese bussipeatuseni (maju seal läheduses ei olnud) ja otsustasin seal ööbida. Keerasin telgil sisemise poole väljapoole ja raputasin sipelgatest puhtaks. Panin ainult sisemise kihi püsti ja jäin magama.

Järgmisel hommikul kui üritasin edasi sõita läks sisekumm katki. Panin terve kummi ja hakkasin ratas käekõrval edasi liikudes hääletama. Ükski auto ei peatanud ja kui möödusin ühest autoremondi töökojast siis viibati mulle. Läksin sinna ja näitasin milles probleem. Helistati kellegile ja peale seda vangutati pead. Võtsin ratta käekõrvale ja hakkasin edasi liikuma. Ei läinudki palju aega mööda kui mu ees peatus auto, olin siis jalutanud 10 km. Google tõlke, kehakeele ja vähese inglisekeele abil tehti mulle selgeks, et leitakse mingi lahendus. See oli see mees kellele helistati autoremondi töökojast, rattasportlane ja endine rattaparandaja. Ta tõi mulle 28 tollise ketaspiduriga kasutamiseks mõeldud tagaratta. Pidurit kasutada ei saa aga vähemalt saan edasi liikuda ja kuna mägesid ei ole siis ajab esipidur ka asja ära.

Shurat Thani’s leidsin kaks rattapoodi aga ka sealt ma ei saanud uut jooksu. Öeldi, et vaevalt enne Singapuri sellist velge või ratast leian ja Singapurini on jäänud kuskil 1200 km.

Sipelgad on kahel ööl mulle telki seltsi tulnud. Vahepeal soiku jäänud uue telgi muretsemine on uuesti päevakorda kerkinud. Paras nuhtlus.