Jalgrattaga Põhja Euroopasse

13.10.2016. Thibilisi. Gruusia.

Teisipäeva hommikul läksin kõigepealt linna vaatama. Eelnevatel päevadel selleks aega ei olnud, kogu aeg oli vaja kuhugi sõita ja liiklust jälgida. Sõitsin vaikselt või lükkasin ratast käekõrval, jõin kohvi ja sõin pirukaid.

Kui jõudsin raudteejaama kanti siis meenus ühe taksojuhti ütlus, et jaama lähedal turul on rattamüügi kohti. Tahtsin reserviks saada vändakomplekti vahetatavaid hammasrattaid. Ei saanud ja mulle räägiti, et väga palju liigub mitte originaalseid osasid ja originaalid on kallid. Milline kassett minu rattale külge sai seda hakkavad näitama edaspidi läbitud kilomeetrid, vanaga läbisin üle 7000 km.

Peale lõunat võtsin ette väikese rattasõidu ja läksin sõitma ümber Thibilisi mere. Nimetatakse mereks aga välimuse järgi on järv. Õhtul leidsin ööbimiskoha aga kuna see ei olnud nii väga varjatud siis otsustasin telgi püstitada alles hämaras ja valget aega kasutada õhtusöögiks. Tee ääres oli istumiskoht olemas ja võtsin toidukraami kotist välja. Olin just söömisega alustanud kui minu juurde tuli üks koer, istus mu ette maha ja vaatab mulle otsa. Tavapäraselt on koerad minu kõige suuremad vaenlased ja ma kostitan neid gaasi ja kividega. See koer ei olnud agresiivne ja ma jagasin temaga oma õhtusööki. Mingi hetk tuli hulkuvaid koeri igast ilmakaarest juurde. Kolm jäid minu lähedusse ja üks eemale. Kui läksin korraks ratta juurde, siis eemal olnud koer varastas mu saia ära. Järas seda koos kilekotiga ja minema joostes pool pudenes maha. Korjasin selle mis maha jäi üles ja söötsin teistele. Eriti nälginud koer, ilma sabata ja kellest oli järgi ainult luu ja nahk jäi teistest kauemaks minu juurde. Mul hakkas temast kahju ja ma andsin talle ära oma allesjäänud hommikusöögi. Olgu tal täna hea päev.

Kui oli hämardunud siis hakkasin telki üles panema, hakkas ka sadama. Panin kiiresti telgi üles ja pugesin sisse, osa varustust jäi ratta külge. Kui vihm jäi üle tulin telgist välja ja näen, et ratta juures lamab koer. Nägin teda esmakordselt, õhtusöögil teda ei olnud. Ta oli sõbralik ja kui ma telki tagasi läksin siis ta tuli telgi ukseni ja heitis pikali. Kui vihma hakkas uuesti sadama siis läks ratta juurde puu alla. Nii ta valvas telki ja ratast kuni hommikuni, öösel kahel korral haukus ka. Hommikul kui sõitma hakkasin jooksis ta mu kõrval kolm kilomeetrit siis tuli laskumine ja nii ta minust maha jäi. Mul ei olnud talle midagi süüa anda aga mulle tundus, et ta oli rohkem huvitatud heast peremehest.

Tüütu ja igav on see ootamine. Põhitegevus on päeva veeretamine õhtusse. Parema meelega liiguksin edasi ja valaksin higi kuskil mägedes. Täna on päev läbi vihma sadanud ja ma olen „kodune”. Korra käisin lähedal asuvas poes süüa ostmas, telgi jätsin üles aga muu varustuse võtsin kaasa. Hommikul lähen saatkonna ligidal asuvasse hostelisse. Jätan varustuse sinna ja õhtul lähen vaatan kas viisa on valmis. Seljakotiga turvakontrolli läbimine enne saatkonda minekut oli ebamugav ja aeganõudev tegevus. Kui kõik on ok, siis laupäeva hommikul hakkan sõitma Baku poole.

29.09.2016. Akhalkalaki. Gruusia.

Türgis rändasin 24 päeva ja läbisin 1750 km. Inimesed olid lahked ja abivalmid. Ma ise vastasin samaga kui edastasin politseile teepealt leitud rahakoti koos raha ja dokumendiga.

24.09 kell 13.50 jõudsin Gruusiasse. Esmakortslt nägin piiril hulgaliselt jalgsi piiri ületajaid, eriti suur tunglemine oli Türgi poolel. Ma pääsesin sealt autode kontrollist läbi. Gruusia poolele lähenedes suunati mind jalakäijate terminali. Meenutas lennujaama, pikk koridor mis lõppes passikontrolliga. Pidin natuke järjekorras seisma ja olingi Gruusias.

Suvi on ka järsku otsa saanud. Kui veel mõned päevad tagasi oli pea 30 kraadi sooja siis nüüd kolmas päev sadas vihma ja sooja oli 13 kraadi. Otsisin kotipõhjast Meriino villase soojapesu ja buffi üles ja olemine muutus kohe paremaks. Soojemat talvevarustust mul kaasas ei ole.

Veetsin veel ühe märja öö telgis ja siis sai vihm otsa. Hommikul kuivatas tuul varustuse ära ja ma jätkasin teekonda Ninotsminda suunas. Algasid mäed, algul oli tõus vaikne aga mingi hetk läks päris järsuks. Teisel päeval kui hakkas pimenema ei leidnud ma kohta kuhu telki panna, vasakule jäid mäed ja paremale kuristik. Kui olin jõudnud Khulo külani siis oli juba pime ja ma otsustasin võtta hotelli. Teel kohtasin üht meest, kes mind aitas majutuskoha leidmisel. Kohalik hotell oli täis aga siis leiti mulle üks kodumajutus, koos õhtu- ja hommikusöögi ning kodus valmistatud joogiga. Tõsiselt hea elamus oli.

Üle öö muutusid teeolud täielikult. Ees oli asfalttee mida ajahammas oli purenud auklikiuks kruusateeks. Sel päeval läbisin ma 25 km. Liikumis kiirus oli 5 km h. Kui mäekuruni oli jäänud 5 km kohtasin teepeal üht müügipunkti. Mind kutsuti puhkama ja pakuti ööbimist kuudiga järelkärus. Minu võõrustaja oli Murman, kes neli kuud kodust eemal olles karjatas mesilasi ja müüs mett ja teisi meetooteid. Hommikul kohtusin Murmani juures eestlasi, kes autoga sõidavad Siiditeed. Enne seda kohtasin eestlasi Leedus.

Uus kõrgusrekord on 2025 m. Laskumisel oli keskmine kiirus 10 km h ja mingi hetk muutus tee jälle heaks.

 

Pedaalin kuskil 60 – 70 km päevas ja homme peaksin jõudma Armeeniasse.

10.10.2016. Thibilisi. Gruusia.

Esimene etapp on läbi, seljataga on 6400 km. Hetkel olen toppama jäänud Thibilisisse. Eelmise nädala lõpus otsustasin ära, et liigun edasi Arerbaidžaani ja täna andsin viisa dokumendid sisse. Saatkonna juures oli reisibüroo, kus mulle sümboolse raha eest täideti ära ankeet ja „broneeriti” Bakuus hotell. Dokumente sisse viies ütlisen, et olen rattamatkaja ja olen matkanud ka Armeenias. Kas see on probleem? Öeldi, et ei. Väikese peedistamisega pean vist arvestama, viisa kättesaamise ajaga mis praeguse seisuga on 5 päeva või siis piiril. Tuli veel käija ära pangas ja maksta 35 euro väärtuses kohalikku raha ja siis maksekviitung saatkonda viia.

Nädalavahetus kulus rattapoodide leidmisele ja see eriti lihtne ei olnudki. Olid väikesed kohad turul kus sobilikku kasseti ei leidnud või siis küsiti sellist hinda nagu tahaks autole uut mootorit. Eile leidsin koha kus 8 speed kasseti ei olnud aga oli üheksane normaalse hinnaga. Öeldi, et vahetatakse ära ka. Seal samas tänaval keerati ratas tagurpidi, tööriistad toodi välja ja remont võis alata. Tagajooksust aeti ka kaheksa välja. Käiguvahetajat pidin hiljem ise reguleerima ja praeguse seisuga on ratas sõidukorras.

 

Hetkel on olemas kaks varianti. Kas jääda veel viieks päevaks linna ja ööbida linna ääres valmisvaadatud kohtades, neid on juba kolm kohta tekkinud või ringi rännata. Ainult mul ei ole passi.

23.09.2016. Arhavi. Türgi.

Ees on viimane öö Türgis. Gruusiani on jäänud 30 km.

Saabus ka kauaoodatud taganttuul aga koos lisadega, vihma ja tormiga. Kolmandat päeva järjest sajab ja korralikult. Täna hommikul kallasin vett telgist välja. Kaunasest mul ei õnnestunudki uut telki hankida, nii et käivitus variant b ja minu vana Husky Sawaj telk sai uue ülesande: esimese lendamiseni vastu pidada. Mulle jalgsirännaku ajal peavarju andnud telk on viletsas olukorras, põhi on kulunud ja auklik, pealiskiht auklik, lukud ei tööta enam korralikult ja vardad on seitsmest kohast torude või teibiga paigatud.

Täna õhtul kella viie paiku olin läbimärg, Vaude koorikjope (veekindlusega 10000 mm) ei pidanud sellele vihmale vastu. Kui teele sattus hotell läksin uurima hinda, oli ok.

Esimese etapi lõpuni on jäänud veel ca 600 km. Gruusiast suundun edasi Armeeniasse. Üritan seal üles leida ühte nõuka sõjaväeaegset sõpra, kellega omal ajal sai neli aastat kirjavahetuses oldud. Sealt tagasi Gruusiasse, Thibilisi ja sellega panen esimesele etapile punkti.

03.10.2016. Agyhat. Armeenia.

Viimases Gruusia linnas üritasin Armeenia dramme osta, aga ei õnnestunud. Igaks juhuks ostsin natuke rohkem söödavat ja joodavat kaasa ja suundusin piiri poole.

Piiriületus sujus kiirelt, templid passi ja 30.09 kell 15.40 jõudsin Armeeniasse. Peale piiripunkti oli valuutavahetus ja rahamure sai lahendatud.

Kui päike hakkas loobuma leidsin varjulise koha kus ööbida. Puid ja põõsaid seal ei olnud, ainult lage ala ja mäed. Kaugemal paistsid lumised mäetipud. Olin 2130 m kõrgusel. Öösel ärkasin külma peale üles. Telgi väliskiht oli jäätunud. Tavapäraselt kasutan magamiskotti tekina, panin siis olemas olevad riided selga ja pugesin kotti. Oli harjumatult vaikne, ainult tuul vahetevahel raputas jäätunud telki. Hommikul näitas termomeeter – 4, oli tõsiselt jahe öö. Talvevarustust mul kaasas ei ole, olin arvestanud esimese etapi läbida pluss kraadidega. Praeguse seisuga veel haigeks jäänud ei ole, kuigi kahel järgneval päeval pea valutas ja üks ninapool oli kinni. Järgmise öö veetsin 1200 m kõrgusel 10 pluss kraadiga.

Peale Vanadzor’i võtsin suuna Alaverdi’le. Teele sattus 15 km pikkune teelõik kus tee oli peaegu olematu. Tõusu ja laskumise kiirus oli sama. Teelõigu lõpupoole oli väike küla ja seal paar autot tuli mulle vastu. Mõtlesin küll, et kuidas nad küll saavad siin sõita aga sõitsid.

Nii uskumatu kui see ka pole, aga ma leidsin oma 30 aasta taguse sõjaväesõbra üles. Vaatamata sellele, et rajooni ja küla nimi oli muutunud ja kohalikud tundsid teda hüüdnime järgi siis teisel katsel sattusin õige inimese peale, kes tundis teda eesnime järgi ja kellel oli tema venna telefoni number. Mulle öeldi hiljem, et väga vähesed teavad teda eesnime järgi ja sama perekonnanimi on poolel külal. Veel juhtub imesid!

Uus kõrgusrekord on 2150 m.

 

05.10.2016. Thibilisi. Gruusia.

Täna õhtul jõudsin Thibilisi’sse. Lihtne elu on läbi, et edasi minna on vaja viisasid või lennata. Jäin telkima linna äärde. Homme kui võtan internetiga hotelli otsustan ära edasise teekonna. Jalgrattal on ka nüüd vaja ära vahetada kassett, kett ja tagumine väliskumm. Natuke muret teeb tagajooks, teine kodar läks täna katki. Lasen jooksud igaks juhuks spetsialistil üle vaadata. Käes on jälle suvi, sooja on enam kui 20 kraadi ja sõidan lühikeses riietuses.

696857
Today
Yesterday
This Week
Last Week
This Month
Last Month
All days
43
628
2522
688748
19579
35032
696857

Your IP: 54.91.71.108
2019-06-21 01:17
Back to Top