Home

02.11.2016. Mumbai. India.

Vara hommikul maandus lennuk Mumbaisse. Passikontrollis oli e-viisaga reisijate jaoks eraldi koht ja järjekorda seal ei olnud. Võeti näpujäljed, löödi pitsat passi ja ma suundusin edasi oma pagasit otsima. Uurisin infolauast millisele liinile Dubai lennu pagas tuleb. Kaks kotti sain kiiresti kätte aga kolmandat kotti ja ratast ei leia kuskilt. Kui juba uue lennu kotid liinile tulid läksin uuesti infolauda asja uurima. Minul on natukene keeruline kohalike inglisekeelt aru saada ja ega nemad minust ka kohe aru ei saa. Lõpuks õnnestus siiski ratas kätte saada ja kolmas kott oli juba enne mind tolli jõudnud. See oli nii ära soditud, et ma esimese hooga ei tundnud teda ära. See oli kott kus mul oli pakitud glaubrisool, sool, tükisuhkur (kaks tükki paberi sees) ja kohvi. Selle koti sisu taheti näha. Huvi tunti põleti vastu ja suhkrutüki pidin paberist välja võtma. Seda nuusutati ja vist isegi puudutati keelega. Kukkurullitud isetäituva madratsi pidin ka veel lahti võtma. Siis küsiti, et kas on veel midagi deklareerida. Ma küsisin kas suhkrut tuleb deklareerida. Ei, võite minna.

Kui toll oli läbitud siis hakkasid kõigepealt külge lööma valuutavahetajad. Mul ei olnud plaanis midagi vahetada ja suundusin ATM-i juurde. Sinna oli mõningad inimesed kogunenud, kes olid läbi hammustanud selle kuidas sealt realt raha kätte saada. Peale seda oli taksojuhtide kord. Kuna hotelli ja taksosõidu hinnad olid kallid, otsustasin kohapeal ratta kokku panna, linnast välja sõita ja telgis puhata.

Rattakasti jätsin ma ma igaks juhuks parkla tööliste juurde hoiule. Ütlesin, et tulen paari nädala pärast tagasi ja mul läheb seda kasti veel vaja.

Esimene elamus Mumbis oli masendav. Hull liiklus ja veel vasakpoolne. Kui Türgis ja Gruusias tundus, et signaalitatakse palju, siis siin ei olnud palju seda hetke kui signaali ei lastud. Esimestel kilomeetritel tekkis juba paar ärevat olukorda. Sinna lisandus veel hingemattev hais, hapnikupuudus ja 45 kraadine kuumus päikese käes.

Üritasin linnast välja pääseda aga lennujaamast kaugemale ei saa, GPS-i poolt juhatatavad väiksemad teed lõppesid tupikuga. Valisin siis autosõidu teekonna.

Ühel hetkel hakkasid käed krampi kiskuma ja enesetunne läks halvaks. Hakkasin kiiresti otsima varjulist kohta kus istuda, või muidu kogu eelpool mainitud kompott ja sinna juurde veel magamatus, vähene söömine ja füüsiline koormus niidab mu maha. Leidsin varjulise koha viadukti all ja jäin sinna tunniks ajaks puhkama. Jõin vett ja sõin banaane. Tegin muudatuse oma plaanis. Siin läbitud kilomeetsid mind kodule ligemale ei vii, vaid on Indiaga tutvumiseks. Mul ei ole mõtet oma elu ise raskemaks teha ja hakata Kochis jalgrattale uut kasti otsima. Sõidan ringi kaks nädalat, tulen tagasi Mumbaisse ja siis lendan edasi. Jäägu see aeg siin aklimatiseerumiseks.

Kui puhkasin siis tuli minuga juttu rääkima üks mootorrattur. Uurisin elu-olu kohta ja küsisin veel, et kust saab kileteipi osta. Ta ütles oota 10 minutit ja sõitis minema. Tagasi tulles tõi ta mulle teibi. Suur tänu!

Kui linnast väljaviiv tee oli käes avastasin, et parem pedaal oli lahti tulnud ja vända vindi ära rikkunud. Mul ei olnud 15 võtit ja ma kasutasin tellitavat võtit ning ei saanud sellega pedaali korralikult kinni. Vaja on leida uus vändakomplekt. Hommik on õhtust targem, lükkasin ratta tee ääres asuvate põõsaste vahele ja panin telgi üles.

Telgis olles algasid krambid. Mõlema jala lihased, korda mööda ja lisaks veel käed. Mõtlesin, et ees on jälle üks magamata öö. Õnneks mitte, paari tunni möödudes krambid vaibusid ja ma jäin magama.

31.10.2016.

Enne lendu varusin piisavalt aega ja lugesin kogu info korralikult läbi. Õnnestus laenata kaal ja mõõdulint ja ma hakkaisin asju pakkima. Kõik vähegi kahtlased esemed mida annaks liigitada keelatud asjade hulka viskasin minema (õli wd-40) või valasin ära (kateloki piiritus). Mul on ravimina kaasas glaubrisool. See ei ole keelatud aine aga kuna ta pulber siis võib tuua sekeldusi. Sellest ma loobuda ei tahtnud ja ma panin ta koos suhkru, kohvi ja söögiriistadega ühte karpi. Päev enne lendu avastasin, et veefiltri komplektis on kloori paasil valmistatud viirusi tapva vedeliku pudel. Pidin ka sellest loobuma kuna pudeli peal oli kirjas, et on keelatud lennukisse kaasa võtta.

Enne lendu eriti ei maganud, ärevus oli sees. Läksin pea neli tundi enne lendu lennujaama kohale. Turvakontrolli läbimisel uuriti, et mis mul kotis metallkruusi sees on. Seal oli mul otsmikulamp, et ta muljumiste peale sisse ei lülituks. Enne lennule minekut läbisin veelkord turvakontrolli ja siis pidin saapad jalast ära võtma, kuna metallklambrid andsid häiret.

Dubais järjekordsel turvakontrollil vaadati mu seljakoti pilti päris pikalt, siis sooviti sisu näha. Huvipakkuv objekt oli Bakuu lennujaamas ostetud veepudel, seda ära ei võetud. Ära võeti pakkimisest ülejäänud kileteip, öeldi et see on keelatud.

Natuke enne südaööd startis järgmine lennuk Mumbai poole.

26.10.2016. Bakuu. Azerbaidžaan.

Pühapäeva hommikul lahkusin hotellist ja suundusin kesklinna. Hakkasin otsima infot odavate ööbimiskohtade, jalgratta- ja matkapoodide kohta. Kui see teave oli saadud ostsin endale kohaliku sim kaardi koos mobiilse internetiga, ees on lendamine ja läheb kindlasti vaja. Õhtul juhatas üks taksojuht mind väikesele „metsasele” alale kuhu saab telgi panna. Koht asus 10 km kaugusel kesklinnast ja kubises hulkuvateses koertest ja prügist. Põõsaid seal ei ole, ainult kääbuspuud ja pakub varju ainult pimedas. Lähen sinna ööbima pimedas ja hommikul esimese valgusega panen varustuse kokku.

Esmaspäeval sõitsin kõigepealt lennujaama luurele. Sain sealt vajaliku info ja siis suundusin linna rattapoodisid otsima. Vaja oli leida pappkast rattale ja mõningaid osasid. Käisin läbi kolmest poest, pappkast lubati muretseda paari päevaga, piduriklotsid ja pedaalid sain aga vändakomplekti vahetatavaid hammsrattaid ei olnud kuskil.

Järgmine hommik tegin rattale hoolduse. Õlitasin trossid, kõrid, käiguvahetad ja vahetasin piduriklotsid. Vihm ja pori oli neile kõva hävitustöö teinud. Thibilisis sai parem pedaal jälle kõnnitee äärekivilt löögi ja nüüd kiilub aegajalt kinni. Tagumine välikumm on siiamaani vastu pidanud. Mustrit enam ammu ei ole aga sisemist kihti veel ei näe. Peaks vist veel 1000 või enam kilomeetrit vastu aga kuna uus on olemas siis enne lendu panen selle alla.

Teel Bakuusse läks telgi alumiiniumkaar veel ühest kohast katki. Teipisin varda kokku ja sain ära ööbida. Hommikul esimesest autoremondi töökojast õnnestus torujupp saada ja telk on jälle „korras”. Ma ei ole eriti kindel, et Indias õnnestub kohe uus telk osta. Olen siin proovinud leida matkapoodi, et vaadata mis hinnaga ja milliseid telke siin saada on. Ei ole midagi normaalset leidnud. Arvatavasti võtan oma vana telgi lennule kaasa.

Bakuu on ilus linn aga liigelda siin rattaga on keeruline. Palju on ühesuunalisi teid ja rohkelt ridasid, vasakpööret ilma foorita on peaaegu võimatu teostada.

Kolm päeva on möödas India viisa taotluse tegemisest aga mingit vastust ei ole veel tulnud. Ootan veel mõned päevad ja siis otsustan edasise tegevuse. Aserbaidžaani viisa kehtib järgmise kuu 10 kuupäevani ja olen selle ajani ka ära registreeritud.

Siine defitsiit on päike. Kas on pilves või on pilves ja sajab vihma. Temperatuur on viimastel päevadel olnud natuke üle + 10 kraadi.

Seljataga on 7235 km millest 130 km kulus Thibilisis ja 140 km Bakuus ringi sõitmiseks.

22.10.2016. Bakuu. Azerbaidžaan.

Teisel ööl hakkas vihma sadama ja kaks päeva kallas korralikult. Ilm läks külmemaks ja sooja oli 6 kuni 8 kraadi ringes.

Viiendal päeval kui olin ühest linnast läbi sõitmas seisid politsenikud iga 200 – 400 m tagant tee ääres ja nii paarkümmend kilomeetrit. Hiljem selgus, et president sõidab seda teed pidi ja kogu liiklus pandi siis seisma, isegi jalgsi ei olnud võimalik tee ääres liikuda. Sel päeval kohtasin üle pika aja teist rattamatkajat, kas liikus minuga samas suunas. Ta oli pärit Šotimaalt ja alustas oma teekonda 3 päeva minust varem. Peale Aserbaidžaani plaanis ta minna Kasahstani. Istusime koos tund aega ühes teemajas ja ootasime presidendi möödasõitu.

Kui sõitsin mööda ühest politsei kontroll-punktist siis anti mulle peatumis märguanne. Dokumente ei küsitud, lihtsalt taheti juttu rääkida. Nii mõnigi politseiauto on möödasõites sireeni sisselülitanud või signaali andnud.

See mitme päevane vihm mis siin olnud on muutis kogu ümbruse korralikuks porimülkaks. Ühel õhtul kui ööbimiskoha leidmisega pimeda peale jäin keerasin rattaga ühele kõrvalteele kus paistis olema telkimis võimalus. Sellist kleepuvat pori pole ma varem kohanud, sellest mülkast andis välja tulla ja telkimis võimalust seal ei olnud, ainult vesi ja pori. Ratast ei saanudki teisiti puhtaks kui tuli järgmine päev autopessu minna.

Tihti kutsuti teed jooma või taheti lihtsalt juttu rääkida. Poes käimised on ka aega nõudvad, ikka küsitakse, et kust tuled ja kuhu lähed. Kui kõigile kutsetele oleks reageerinud siis oleks Bakuusse jõudmine aega võtnud kaks nädalat.

Sain teada, et välismaalased kes siin viibivad kauem kui 10 päeva peavad ennast registreerima, kui seda ei tee siis saab maalt lahkudes kopsaka trahvi. See probleem on nüüd lahendatud. Hotell kus täna viibin tegi selle registreerimise ära.

Täna hommikul jõudsin Bakuusse ja otsustasin ära edasi suuna. Kolmandal katsel õnnestus ära teha ja maksta India e-viisa. Kui viisa vastus on positiivne siis järgmise nädala keskpaiku lendan Indiasse. Lennufirmale sai ka rattaga lendamise kohta järelpärimine tehtud.

17.10.2016. Samkir. Azerbaidžaan.

15.10 kella 17 paiku jõudsin Aserbaidžaani piirile. Autode järjekorras seisma ei pidanud, mind suunati kohe passi kontrolli. Pass lapati läbi ja kui nähti Armeenia pitsateid siis pidin minema järgmise akna juurde kus avati kaustik ja minu nimi, kodune aadress ja Armeenias käimise põhjus ja kohad kirja pandi. Üllataval kombel mingeid muid sanktsioone ei järgnenud, olin valmis selleks, et ratas lammutatakse osadeks. Peale piiriületust hakkas  hämarduma ja ma leidsin telgile koha põllu ääres põõsastes.

Hommikul kui ühe hotelli juures korra peatusin, et kontrollida vaba wifi olemasolu kutsuti mind hommikusöögile. Peale lõunat jõudsin Tovuzi nimelisse linna. Sattusin seal ühe mehega juttu ajama. Uurisin, et kas siin sellist poodi on kus saab ostukorviga ringi liikuda ja tooteid valida. Ta ütles, et on küll ja küsis minu käest, kas mul raha on? Kui ei ole siis ma annan! Ei tänan! Mul on raha olemas. Kui oli mingi 100 m edasi sõitnud siis kutsuti mind välikohvikusse teed jooma. Pakuti ka ööbimis võimalust aga kuna päev oli alles poole peal siis otsustasin edasi sõita. Õhtul kui telkimiskohta vaatasin jõudsin ühe suure kapsapõllu äärde. Kui olin jõudnud tööliste puhkekohani siis kutsuti mind teed jooma. Uurisin kas telkimisvõimalus ka on. Ei ole probleemi. Koht näidati kätte ja kui telgi püsti sain läksin teed jooma. Lisaks teele pakuti ka õhtusööki. Erinevate maade söökidest olen ma alati huvitatud ja pakkumistest ma ära ei ütle.

Tee on hea, järske tõuse ja laskumisi ei ole olnud. Üle pika aja on jälle hea sõita tasasemal maal.

14.10.2016. Thibilisi. Gruusia.

Aserbaidžaani viisa on olemas ja 15.10.2016 algab rännaku teine etapp. Nädala pärast peaksin jõudma Bakuusse ja siis peab hakkama jälle vaatama kuidas edasi saab. Edasised variandid oleksid muretseda Iraani ja India viisa või üks nendest või siis lennata Bangkoki. Teise etapi lõpp-punkt on Auckland, Uus-Meremaal.

Natuke statistikat ka: 1 etapp kestis 91 päeva. Katuse all ööbisin 19 päeva. Läbisin 6385 km. Pikim päeva teekond oli 160 km (Türgi) ja lühim 25 km (Gruusia, tõusul enne mäekuru). Suurim palavus vilus + 36 ja päikese käes + 45 (Bulgaaria ja Kreeka). Kõige külmem – 4 (Armeenia). Kummi lappimisi 2 x. Kodaraid vahetatud tagajooksul 3 tk.

13.10.2016. Thibilisi. Gruusia.

Teisipäeva hommikul läksin kõigepealt linna vaatama. Eelnevatel päevadel selleks aega ei olnud, kogu aeg oli vaja kuhugi sõita ja liiklust jälgida. Sõitsin vaikselt või lükkasin ratast käekõrval, jõin kohvi ja sõin pirukaid.

Kui jõudsin raudteejaama kanti siis meenus ühe taksojuhti ütlus, et jaama lähedal turul on rattamüügi kohti. Tahtsin reserviks saada vändakomplekti vahetatavaid hammasrattaid. Ei saanud ja mulle räägiti, et väga palju liigub mitte originaalseid osasid ja originaalid on kallid. Milline kassett minu rattale külge sai seda hakkavad näitama edaspidi läbitud kilomeetrid, vanaga läbisin üle 7000 km.

Peale lõunat võtsin ette väikese rattasõidu ja läksin sõitma ümber Thibilisi mere. Nimetatakse mereks aga välimuse järgi on järv. Õhtul leidsin ööbimiskoha aga kuna see ei olnud nii väga varjatud siis otsustasin telgi püstitada alles hämaras ja valget aega kasutada õhtusöögiks. Tee ääres oli istumiskoht olemas ja võtsin toidukraami kotist välja. Olin just söömisega alustanud kui minu juurde tuli üks koer, istus mu ette maha ja vaatab mulle otsa. Tavapäraselt on koerad minu kõige suuremad vaenlased ja ma kostitan neid gaasi ja kividega. See koer ei olnud agresiivne ja ma jagasin temaga oma õhtusööki. Mingi hetk tuli hulkuvaid koeri igast ilmakaarest juurde. Kolm jäid minu lähedusse ja üks eemale. Kui läksin korraks ratta juurde, siis eemal olnud koer varastas mu saia ära. Järas seda koos kilekotiga ja minema joostes pool pudenes maha. Korjasin selle mis maha jäi üles ja söötsin teistele. Eriti nälginud koer, ilma sabata ja kellest oli järgi ainult luu ja nahk jäi teistest kauemaks minu juurde. Mul hakkas temast kahju ja ma andsin talle ära oma allesjäänud hommikusöögi. Olgu tal täna hea päev.

Kui oli hämardunud siis hakkasin telki üles panema, hakkas ka sadama. Panin kiiresti telgi üles ja pugesin sisse, osa varustust jäi ratta külge. Kui vihm jäi üle tulin telgist välja ja näen, et ratta juures lamab koer. Nägin teda esmakordselt, õhtusöögil teda ei olnud. Ta oli sõbralik ja kui ma telki tagasi läksin siis ta tuli telgi ukseni ja heitis pikali. Kui vihma hakkas uuesti sadama siis läks ratta juurde puu alla. Nii ta valvas telki ja ratast kuni hommikuni, öösel kahel korral haukus ka. Hommikul kui sõitma hakkasin jooksis ta mu kõrval kolm kilomeetrit siis tuli laskumine ja nii ta minust maha jäi. Mul ei olnud talle midagi süüa anda aga mulle tundus, et ta oli rohkem huvitatud heast peremehest.

Tüütu ja igav on see ootamine. Põhitegevus on päeva veeretamine õhtusse. Parema meelega liiguksin edasi ja valaksin higi kuskil mägedes. Täna on päev läbi vihma sadanud ja ma olen „kodune”. Korra käisin lähedal asuvas poes süüa ostmas, telgi jätsin üles aga muu varustuse võtsin kaasa. Hommikul lähen saatkonna ligidal asuvasse hostelisse. Jätan varustuse sinna ja õhtul lähen vaatan kas viisa on valmis. Seljakotiga turvakontrolli läbimine enne saatkonda minekut oli ebamugav ja aeganõudev tegevus. Kui kõik on ok, siis laupäeva hommikul hakkan sõitma Baku poole.

10.10.2016. Thibilisi. Gruusia.

Esimene etapp on läbi, seljataga on 6400 km. Hetkel olen toppama jäänud Thibilisisse. Eelmise nädala lõpus otsustasin ära, et liigun edasi Arerbaidžaani ja täna andsin viisa dokumendid sisse. Saatkonna juures oli reisibüroo, kus mulle sümboolse raha eest täideti ära ankeet ja „broneeriti” Bakuus hotell. Dokumente sisse viies ütlisen, et olen rattamatkaja ja olen matkanud ka Armeenias. Kas see on probleem? Öeldi, et ei. Väikese peedistamisega pean vist arvestama, viisa kättesaamise ajaga mis praeguse seisuga on 5 päeva või siis piiril. Tuli veel käija ära pangas ja maksta 35 euro väärtuses kohalikku raha ja siis maksekviitung saatkonda viia.

Nädalavahetus kulus rattapoodide leidmisele ja see eriti lihtne ei olnudki. Olid väikesed kohad turul kus sobilikku kasseti ei leidnud või siis küsiti sellist hinda nagu tahaks autole uut mootorit. Eile leidsin koha kus 8 speed kasseti ei olnud aga oli üheksane normaalse hinnaga. Öeldi, et vahetatakse ära ka. Seal samas tänaval keerati ratas tagurpidi, tööriistad toodi välja ja remont võis alata. Tagajooksust aeti ka kaheksa välja. Käiguvahetajat pidin hiljem ise reguleerima ja praeguse seisuga on ratas sõidukorras.

Hetkel on olemas kaks varianti. Kas jääda veel viieks päevaks linna ja ööbida linna ääres valmisvaadatud kohtades, neid on juba kolm kohta tekkinud või ringi rännata. Ainult mul ei ole passi.

03.10.2016. Agyhat. Armeenia.

Viimases Gruusia linnas üritasin Armeenia dramme osta, aga ei õnnestunud. Igaks juhuks ostsin natuke rohkem söödavat ja joodavat kaasa ja suundusin piiri poole.

Piiriületus sujus kiirelt, templid passi ja 30.09 kell 15.40 jõudsin Armeeniasse. Peale piiripunkti oli valuutavahetus ja rahamure sai lahendatud.

Kui päike hakkas loobuma leidsin varjulise koha kus ööbida. Puid ja põõsaid seal ei olnud, ainult lage ala ja mäed. Kaugemal paistsid lumised mäetipud. Olin 2130 m kõrgusel. Öösel ärkasin külma peale üles. Telgi väliskiht oli jäätunud. Tavapäraselt kasutan magamiskotti tekina, panin siis olemas olevad riided selga ja pugesin kotti. Oli harjumatult vaikne, ainult tuul vahetevahel raputas jäätunud telki. Hommikul näitas termomeeter – 4, oli tõsiselt jahe öö. Talvevarustust mul kaasas ei ole, olin arvestanud esimese etapi läbida pluss kraadidega. Praeguse seisuga veel haigeks jäänud ei ole, kuigi kahel järgneval päeval pea valutas ja üks ninapool oli kinni. Järgmise öö veetsin 1200 m kõrgusel 10 pluss kraadiga.

Peale Vanadzor’i võtsin suuna Alaverdi’le. Teele sattus 15 km pikkune teelõik kus tee oli peaegu olematu. Tõusu ja laskumise kiirus oli sama. Teelõigu lõpupoole oli väike küla ja seal paar autot tuli mulle vastu. Mõtlesin küll, et kuidas nad küll saavad siin sõita aga sõitsid.

Nii uskumatu kui see ka pole, aga ma leidsin oma 30 aasta taguse sõjaväesõbra üles. Vaatamata sellele, et rajooni ja küla nimi oli muutunud ja kohalikud tundsid teda hüüdnime järgi siis teisel katsel sattusin õige inimese peale, kes tundis teda eesnime järgi ja kellel oli tema venna telefoni number. Mulle öeldi hiljem, et väga vähesed teavad teda eesnime järgi ja sama perekonnanimi on poolel külal. Veel juhtub imesid!

Uus kõrgusrekord on 2150 m.

05.10.2016. Thibilisi. Gruusia.

Täna õhtul jõudsin Thibilisi’sse. Lihtne elu on läbi, et edasi minna on vaja viisasid või lennata. Jäin telkima linna äärde. Homme kui võtan internetiga hotelli otsustan ära edasise teekonna. Jalgrattal on ka nüüd vaja ära vahetada kassett, kett ja tagumine väliskumm. Natuke muret teeb tagajooks, teine kodar läks täna katki. Lasen jooksud igaks juhuks spetsialistil üle vaadata. Käes on jälle suvi, sooja on enam kui 20 kraadi ja sõidan lühikeses riietuses.