Mul ei olnud õrna aimugi kui palju võib temperatuur veel langeda. Kõik riided mis sooja andsid olid juba seljas või katsid mind magamiskotis. Vaatamata sellele oli mul veel kaks trumpi jäänud, need olid kehaline aktiivsus ja tühi plastikpudel (plastikpudelit sooja allikana saavad kasutada ainult mehed. Kõige kiiremini hakkab kehal soe kui sooja allikas asetada kaenla alla, sealt levib soojus üle kogu keha. Plastikpudel on ka hea abimees näppude soojendamisel kui hommikul varustust kokku panen. Kõiki toiminguid kinnastes teha ei saa ja näpud hakkavad väga ruttu külmetama). Tegin paarkümmend kätekõverdust ja soojendasin ennast pudeliga. Mul ei olnud välgumihklit, et metallkruus soojaks ajada ja ka seda kasutada. Enne lendamist viskan selle minema aga nüüd ununes uus ostmata. Hakkas soe ja ma mõtlesin oma olukorra üle. Lähim linn kus mingit varustust saaks osta on 200 km kaugusel. Siis ma leidsin, et mul on veel üks kõva trump olemas ja see on minu väga hea kohanemis võime. Austraalia + 50 ja + 60 olid algul ka ehmatavad aga ma tulin sealt läbi. Mul ei olnud siis spetsiaalset kõrbe tööriietust, nagu mul ei ole hetkel talvist magamiskotti. See teadmine soojendas mind veelgi ja ma jäin uuesti magama. Hommikul ärkasin selle peale, et varbad külmetasid. Kell oli pool kaheksa, paras aeg tõusta. Telgis oli külma – 4 ja väljas – 9.
Esimene pikk asustatud punktide vaheline vahemaa oli 170 km. Sõita oli hea, kuigi olin mägedes ja kolmel korral tõusin kõrgemale kui 1000 m. Tõusud olid lauged ja laskumised ilma järskude kurvideta, piduriklotsid puhkasid. Tuul oli vahepeal tagant ja siis vastu aga kuna vaikselt liikusin madalamale siis see mind eriti ei mõjutanud. Liiklus oli hõre.
Kui Neuquen'ist välja sõitsin siis olukord muutus täielikult. Lõputu liiklus vool ühes ja teises suunas, meenutas väga Indoneesia Jaavat. Teed on kitsad ja minule seal ruumi ei olnud. Ukerdasin oma rattaga tee ääres. Linnast eemaldudes olukord paranes aga pidin aeg ajalt teelt välja sõitma kui veokid minuga kohakuti jõudsid.
Teine pikem asustatud punktide vaheline vahemaa on enne Rio Coloradot ja see on 140 km pikk sirge, ilma ühegi kurvita tee. Mäed on seljataha jäänud olen nüüd Pampas, „põõsakõrbes”. Lage ala mis meenutab Austraaliat. Ratas vuriseb meeldivalt, kompuuter näitab 20 ja enam km/h, kilomeetrid lendavad ja tuul on tagant. Autojuhid tervitavad aktiivselt, signaalitavad, vilgutavad tulesid, lehvitavad ja näitavad püstist pöialt.
Teeäärsetest aedadest siiski pääsu ei ole. Aga kuna nad on teest ca 50 m kaugusel ja vahepeal esineb künkaid ja põõsaid siis ööbimiskoha leidmisega reeglina probleemi ei ole. Kui liiklus on võimaldanud siis olen sõitnud tunnikese pimedas. Hommikul ärkan enne koitu, kui telki hakkan kokku panema siis on piisavalt valge. Päikesetõusu ajal olen juba teel.
Praegu olen talve eest minema saanud, viimastel hommikutel on olnud väiksed pluss kraadid.
Odomeetri näit 21008, sõidutunde 1507. Lõuna Ameerikas olen pedaalinud üle 2000 km.