Oma nuhtlus on ka siin olemas ja need on koerad. Ei lase öösel magada ja päeval rahulikult sõita.

Jalgratta osade hinnad olid nagu Eestis. Kõike mida ma tahtsin ma ei saanud aga vajalik reserv on on olemas. Juurde peaksin vaatama igaks juhuks piduriklotse. Vihm ja künklikud kruusateed on teinud tõsise hävitustöö. Need mis ma ostnud olen ei ole just kõige kvaliteetsemad ja olid odavad.

Pool Tšiilis veedetud aega oli vihmane. Vihmase ilmaga oli positiivne see, et tuul oli tagant ja ööd olid soojad. Tavapärane tsükkel oli 3 päeva päiksepaistet ja 3 päeva vihma.

Piiriületus läks suhteliselt kiirelt. Tšiili poolel ei olnud mingit kontrolli ja Argentina poolel pidin 10 min ootama tollimeest, ta oli kuskil eemal. Tavapärased küsimused ja rattale visati lihtsalt pilk peale, kottide sisu näha ei tahetud.

Esimene asi mis silma hakkas oli see, et igal pool tee ääres ei ole aiad. Leidsin endale sobiliku ööbimiskoha järve ääres.

Teise päeva hommik algas tõusuga 1050 m kõrgusele. Vihm jäi üle. Kruusatee, olematu liiklus ja kaunid vaated. Sellel kõrgusel oli teeääres kohati lund. Kuigi päike paistis oli vilus külm, ainult 2 soojakraadi.

Esimeses linnas hankisin sularaha ja sim kaardi. Kuigi kaardile sai raha peale kantud, interneti sellegi poolest ei ole. Probleemi ei ole hetkel veel õnnestunud lahendada. Poodi minnes üllatasid söögi hinnad, väga kallid. Väike juustutükk maksis 4 eurot. Hakkas juba hämaraks minema kui linnast minema sõitsin. Panin pimedas telgi üles ja öö oli parajalt jahe. Hommikul oli -3 külma ja sõites läks habe härma.

Siit edasi ida suunas on asustus suhteliselt hõre. Asustatud punktide vahe on 100 ja enam km ja ka ümbrus on nagu Austraalias.

Ilmaluure näitab veel 200 – 300 km öösel väikest miinust.