Austraalia

28.01.2017. Tennant Creek. Australia.

Tee ääres on puhkekohad, kus on olemas veetsistern, wc ja katusealune laua ja pinkidega. Need on ka ametlikud tasuta telkimis kohad. Kui esimesse sellisesse kohta jõudsin siis oli alles päev ja ma ei jäänud sinna. Teine koht tuli ette täpselt õigel ajal, oli õhtu ja hakkas vihma sadama. Seal oli väga korralik katusealune ja ruumi ka telgile. Ei ole vaja hommikul märga telki kokku pakkida. Kui olin telki pugenud siis avastasin et olen oma noa rattakülge unustanud. Ei viitsinud uuesti välja minna ja sättisin Leathermani lahingasendisse. Öösel ärkasin huntide või hundilaadsete loomade ulgumiste peale. Ai krt, pikem nuga on ratta küljes. Ei jäänud muud üle tuli noa järele minna. Kahe noa seltsis tundsin ennast turvaliselt ja jäin uuesti magama. Järgmise päeva hommikul kohtasin järgmist jalgsirändurit Stewe’i. Tema rändas ida rannikult läbi Mount Isa Darwini. Oma varustust vedas või õigemini lükkas ta enda meisterdatud kärus. Sain teada et järgmine puhkekoht on 100 km kaugusel. Õhtul kui puhkekohta jõudsin sõitis sinna üks buss. Esimese hooga vaatasin, et liinibuss aga oli hoopis mobiilne maja. Uks läks lahti ja mind kutsuti kohvi jooma. Pensionäridest paar rändas Austraalias ringi.

Ega neid asustatud punkte nii väga palju ei olegi. Ühel hommikul sattus mulle teele väike koht kus oli ainult hotell ja kämping. Ei olnud poodi, bensiinijaama, pinke, laudu ega mobiililevi. Vahel ei ole mitu päeva levi. Sellel päeval sõitsin 110 km ilma puhkepeatuseta ainult vahepeal võtsin lonks vett, panin vihmariided selga ja võtsin ära. Ei olnud kohta kus istuda ja süüa. Kui teele sattus kuiv truubikoht siis tegin seal oma puhke- ja söögipeatuse. Väsitavale päevale järgnes märg öö. Õhtul kui vihma hakkas tibutama leidsin kuiva koha ja panin telgi üles. Enne pimedat hakkas korralikult sadama ja ümbrus täitus veega. Panin kiiresti oma asjad kottidesse ja mitteveekindla seljakoti kilekotti, teadsin et varsti tuleb vesi sisse ja nii juhtuski. Hakkasin vett kaltsuga kokku koguma ja välja kuivaks väänama. Vihma sadas kuskil 5-6 tundi, ärkasin paari tunni tagant üles ja kogusin sissetulnud vee kokku.

Vihmaga oli hea sõita, kilomeetrid lendasid. Kui jõudsin Elliotti siis olukord muutus. Loodus muutus madalaks, puud asendusid põõsastega ja taevas läks selgeks. Uus kuumarekord on +50,3 kraadi päikese all. Ei ole eriti palju sellised kohti kus saab osta külma joogi ja puhata varjus. Hea kui üks koht päevas tuleb ette. Kilomeetrid venivad vaevaliselt ja päevateekond aina kahaneb. 50 km läbimine on tõeline katsumus. Enne Elliotti kohtasin esimest rattamatkajat Chris’i. Ta on kohalik ja sõidab ümber Austraalia. Ta asus teele eelmise aasta mais ja plaanib nelja kuu pärast lõpetada. Ta sõidab samas suunas kuhu minagi. Saan temaga aegajalt kokku teeninduspunktides ja puhkealadel.

Täna kohtasin teist rattamatkajat, samuti kohalik ja Chris. Ta oli ehtne „Kõrberebane” ja korralikult ettevalmistunud. Valged pikad riided, kindad ja müts. Veenõu ümbritsetud hõbedase matiga. Sõitis kolmerattalisel (kaks ees, üks taga) lamavas asendis ning tuli sealt kuhu mina suundun.

Läbinud olen 12616 km ja sõiduaeg on 883 tundi.