18.01.2017. Darwin. Austraalia.

!6 jaanuari õhtul kohaliku aja järgi kella kaheksa paiku jõudsin Darwini. Väljas oli pime. Lennukis täitsin ära migratsiooni kaardi, oli parajalt küsimusi ja ma pidin panema „jah” küsimustele kas mul on kaasas meditsiini vahendeid ja relvi ja kas ma olen viibinud 30 päeva enne saabumist looduses. Passi kontrollis läks mul võrreldes teiste inimestega tunduvalt kauem. Olin kirjutanud lahtrisse asukoht Austraalias: cycling from darwin to sydney. Peale passikontrolli oli vestlus mille käigus üritati selgust saada rahalisest olukorrast ja uuriti millist tüüpi noad mul kaasas on (näha ei tahetud). Kõik oli väga viisakas võrreldes Singapuriga. Siis asusin teiste „jah” vastanute järjekorda. Mul vaadati üle saapa tallad ja taskulambiga rattakasti ning uuriti kas maastikuratas. Vastasin ei, matkaratas. Nad pelgavad, et võid tuua poriga baktereid maale.

Edasi suundusin ATM-i ja sim kaarti otsima. Leidsin tavalise müügikoha kus müüdi ka sim kaarte. Pidin kaardi aktiveerimisega ise tegelema. Tõrge tekkis peatumis kohaga Austraalis. Hakkasin suvalisi numbreid sisestama, tekkis automaatne valiku võimalus ja sain sinna midagi sisestada mis sobis. Interneti sain tööle aga järgmine päev kui helistada proovisin siis teatatakse et krediiti on vähe. Juhendi järgi lisasin raha juurde aga helistada ikka ei saa. Otsisin üles operaatori müügikoha kus selgus, et olen kaardi seadistanud tahvelarviti režiimile ja saan kasutada ainult internetti. Oli kaks võimalust, kas kaart seadistatakse ümber ja ma kaotan seal peal oleva krediidi või ostan uue sim-i. Ostsin uue kaardi ainult kõnedeks. Kuigi mul on dual sim telefon siis hiljem selgus, et sama operaatori kaardid koos ei tööta ja ma olen endiselt lõhkise küna ees ja matnud hulga raha sinna alla.

Tänase päeva olen veel Darwinis ja üritan rattale paremat väliskummi saada ja infot kõrbe läbimise kohta. Leidsin linnas koha kus saan seadmeid laadida ja vett võtta. 1 liiter pudelivett maksis lennujaamas 4,5 eurot. Supermarketist saab muidugi odavamalt aga ikkagi on kõik väga kallis. Pean pöörduma tagasi ilma võita võileiva toitumis režiimile. Igatsen juba taga Aasia maitsvaid ja odavaid toite.

Mulle tundub, et ees on selle rännaku kõige raskem etapp, 2000 km kõrbet. 1000 km Jaaval oli raske, autod tahtsid minust koguaeg üle sõita aga söögikohad ja coca cola olid alati käe ulatuses ja igal vändapöördel leidus varju päikese eest. Nüüd on olukord vastupidine ja lisana on kuumust rohkem.