Jalgrattaga Põhja Euroopasse

14.01.2017. Serengan. Bali. Indoneesia.

Teel olles tugijalg murdus, Türgist ostetud Schwalbe Marathon Plus  rebenes küljepealt katki, pidades vastu ainult 4000 km. Panin kokkuvolditava reservi alla ja üritasin teepeal ette jäänud rattapoodidest uut osta, ei õnnestunud.

Kaotasin ära Vaude koorikjope. Ta siinseid vihmasid ei pidanud, olin minutitega läbimärg. Plaanisin osta vihmakindlama keebi ja koorikjopet kasutada tuulekaitseks. Panin ta rattakoti rihma vahele kuivama ja kui peatuse tegin avastasin et on kadunud. Solvus vist mu peale ja hüppas maha. Sõitsin mõned kilomeetrid tagasi aga jopet ei leidnud.

Jaava liiklus on päris hull. Vahet ei ole kas sõidad väiksematel teedel või suurtel, igal pool on auto autos kinni. Napikaid on parajalt olnud, kolm riivakat ja mööda sõitvast bussist kukkus mulle ja rattale otsa teismeline poiss. Kuna kiirused olid väiksed siis poiss viga ei saanud ja ma ise jäin ka püsti. Lisaks liiklusele on ka teeolud kohati viletsad, lisaks aukudele on ka veel tee äärtes künkad. Kõik, mis kuidagi moodi liigub on teedel. Kui palju ta musta tossu välja ajab ei huvita kedagi. Kui mõni veok tõusul ära kooleb siis ohukolmnurgaks sobib ideaalselt  auto taha asetatud oks. Omamoodi huvitavad sõiduvahendid on rollerid. Nendega veetakse kõikvõimalikke asju ja koorma mõõtmed ja ei jää eriti alla veokite omadele. Ta on ka viieliikmelisele noorele perele ideaalne sõiduvahend.

Valisin ome teekonna selliselt, et mägesid eriti ette ei jääks. Tasasel maal olen ma vähem haavatav.

Ööbimiskoha leidmisega jäin tavaliselt pimeda peale. Peale prantslase ärakaotamist pöördusin tagasi oma tavapärasele rutiinile. Hommikul kui inimesed riisipõllule tööle tulid siis avastasid põllu ääres telgi. Keegi minusse vaenulikult ei suhtunud. Kui telgist välja tulin siis naeratasin ja lehvitasin ning asusin varustust kokku pakkima.

Enne Balile jõudmist hakkasin otsima Warmshover’i kaudu peatumiskohta. Kolm liiget siin on aga kellegil majutamis võimalust hetkel ei olnud. Üks uuris oma sõprade majutus võimekust ja nii ma siis sain ööbimiskoha sakslase Werneri juures Ubud’is.

Werner on rattaga mitmeid kordi lennanud ja ma sain tema käest rattapoe asukoha kust on võimalik rattakasti saada. Kui kast käes ostsin ära lennuki pileti. Seekord käis asi kiirelt ja lihtsalt, ei olnud vaja lennjaufirmasse helistada. Piletit ostes sai valida spordivahendi kaalu ja selle eest kohe tasuda.

Jätsin osa varustust Werneri poole ja suundusin Denpasari, et seal leida uued väli ja sisekummid ja matkavarustust. Lisaks keebile on vaja veel uut õhkmadratsit ja magamiskotti.

Sisemised kummid ma sain aga tundub et Marathon plussi siin ei ole. Ostsin kõige odavama mis saada oli ja üritan uuesti Austraalias. Uue tugijala sain ka.

Eile hommik algas mul esmaabi andmisega ühele noorele vene naisele kes kukkus rolleriga. Kuulsin pauku ja nägin, et eemal on roller teepeal pikali. Paar lähedal asuvat kohalikku jooksis südmuskohale. Kui nad naise tee äärde talutasid nägit, et tal on põlv verine ja kuulsin vene keelt. Kuna mul on esmaabi vahendid olemas ja ma oskan vene keelt siis sekkusin sündmusse. Põlv nägi päris kole välja ja selle nägemisest oli ta paanikas. Panin põlvele sideme peale ja hakkasin teisi haavu üle vaatama ja puhastama. Ta oli päris parajalt räsida saanud aga teised haavad olid väiksed. Minu roll sellistel juhtudel on peatada verejooks ja rahustada kuni saabub kiirabi. Kui kiirabi oli saabunud jõudis ka sündmuskohale ta poiss-sõber kellele ta vahepeal oli helistanud. Ära ulu! Kas sul tervisekindlustus on olemas?

 

Tänase päeva veedan veel Denpasaris ja üritan leida matkavarustust. Homme suundun tagasi Ubud’i, pakin varustuse ning 16.01.17 lendan edasi Austraaliasse.

825649
Today
Yesterday
This Week
Last Week
This Month
Last Month
All days
1446
760
2206
816158
15766
37113
825649

Your IP: 18.204.227.250
2019-10-15 23:11
Back to Top