Tere Indoneesia

23.12.2016. Pelita. Batam. Indoneesia.

Kolm päeva enne laeva väljumist Batam’ilt Jakartasse läksin Indoneesiasse. Sadamas oli nagu lennujaamas, panin oma rattakotid lindile, kus need kaaluti ära. Rattast ei olnud vaja õnneks kasti panna, see lükati käekõrval laeva. Ratta eest maksin kohapeal sulas ning ülekilosid seekord ei olnud.

Indoneesias käis piiritoiming kiirelt, ei võetud isegi näpujälgi ega pidanud täitma migratsiooni kaarti. Kui esimesest atm-ist raha välja võtmine ei õnnestunud siis astus ligi üks näitsik ja küsis kas saab aidata. Mind juhatati atm-ini kus sai kasutada visa kaarti ja ma sain raha kätte. Küsisin ka kohaliku sim kaarti koos netiga ja mind juhatati müügikohta. Kui raha ja kaart oli olemas võtsin suuna pileti kontorisse.

Kõige odavamad piletid oli välja müüdud ja mulle pakuti 31 detsembrit. Ei, tahan edasi pääseda 24 detsembril! See ootamine on ära tüüdanud. Ostsin kõrgema klassi pileti ja selle eest tuli välja käija pea topelt rohkem, 513000 ruupiat (36 eur) ja ratta eest pean sadamas eraldi maksma.

Täna käisin sadamas luurel. See koht kus Osmand’i kaart näitas laevaliini Jakartasse ei olnud õige koht. Kohtasin abivalmeid inimesi ja mind sõidutati rolleril õigesse sadamasse mis oli sellest kohast kilomeeter eemal ja hiljem ratta juurde tagasi.

Indoneesiasse saabudes sai minust miljonäär ja hetkel on mul sularaha üle kahe miljoni. Suurim rahatäht mida käes olen hoidnud on 100000.

Seljataha olen jätnud 10015 km ja selle läbimiseks on kulunud 711 tundi.