Pattani. Tai.

Malaisia piirini on jäänud 160 km. Muutsin oma teekonda, et vältida esipiduriga mägesid suundusin Pattani. Eile õhtul enne linna oli teel kaks politsei või sõjaväe kontrollpunkti ja kui bensiinijaamas poes käisin siis oli sinna saabunud politseiauto ja üks relvastatud tegelane astus mulle ligi ja pakkus „katust” rääkides midagi kolmest ohtlikust piirkonnast. Tänasin ja selgitasin, et ei vaja mingit kaitse ja saan ise hakkama.

Hommikul kui Pattani saabusin võtsin hotelli, et teha ära Malaisia uurimistöö. Igal sammul olid politseinikud või sõdurid ja kontrollpuntid. Hotellitoas kui ukse sulgesin vaatas mulle vastu silt „palun lukusta uks”. Kuhu ma sattunud olen? Hiljem sain teada, et siinses piirkonnas kardetakse terroristide pommirünnakuid.

Tai hakkab läbi saama. Eriti palju inglisekeelt siin ei räägita. Kui poleks mobiilset interneti, siis kannataksin suhtlemisvaeguse all. Inimesed naeratavad, lehvitavad ja näitavad püstist põialt.

Siinsed toidud on head. Kuigi on palju marketeid, siis peale joogi ja snacki ma sealt muud ei osta. Söögikohti on piisavalt ja söök on odav. Lisaks maitsevad mulle väikestes putkades küpsetatud liha- ja muud tooted.

Mereäärne ala oli tihedalt asustatud ja paaril korral tekkis ööbimiskoha leidmisega raskusi aga kuna siinsed motellid maksid 7 – 10 eurot siis ma kasutasin neid. Siis olid ka veel värskelt meeles sipelgatega veedetud ööd. Üritasin telgi põrandat teibiga paigata aga sellise niiskusega ei jäänud teip kinni.

Kõige palavam aeg oli telgis olles. Kui õhtul sinna pugesin hakkas kohe higi lahmama ja nii poole ööni välja. Rattaga sõites õhk liigub ja tuul jahutab.