Jalgrattaga Põhja Euroopasse

13.10.2016. Thibilisi. Gruusia.

Teisipäeva hommikul läksin kõigepealt linna vaatama. Eelnevatel päevadel selleks aega ei olnud, kogu aeg oli vaja kuhugi sõita ja liiklust jälgida. Sõitsin vaikselt või lükkasin ratast käekõrval, jõin kohvi ja sõin pirukaid.

Kui jõudsin raudteejaama kanti siis meenus ühe taksojuhti ütlus, et jaama lähedal turul on rattamüügi kohti. Tahtsin reserviks saada vändakomplekti vahetatavaid hammasrattaid. Ei saanud ja mulle räägiti, et väga palju liigub mitte originaalseid osasid ja originaalid on kallid. Milline kassett minu rattale külge sai seda hakkavad näitama edaspidi läbitud kilomeetrid, vanaga läbisin üle 7000 km.

Peale lõunat võtsin ette väikese rattasõidu ja läksin sõitma ümber Thibilisi mere. Nimetatakse mereks aga välimuse järgi on järv. Õhtul leidsin ööbimiskoha aga kuna see ei olnud nii väga varjatud siis otsustasin telgi püstitada alles hämaras ja valget aega kasutada õhtusöögiks. Tee ääres oli istumiskoht olemas ja võtsin toidukraami kotist välja. Olin just söömisega alustanud kui minu juurde tuli üks koer, istus mu ette maha ja vaatab mulle otsa. Tavapäraselt on koerad minu kõige suuremad vaenlased ja ma kostitan neid gaasi ja kividega. See koer ei olnud agresiivne ja ma jagasin temaga oma õhtusööki. Mingi hetk tuli hulkuvaid koeri igast ilmakaarest juurde. Kolm jäid minu lähedusse ja üks eemale. Kui läksin korraks ratta juurde, siis eemal olnud koer varastas mu saia ära. Järas seda koos kilekotiga ja minema joostes pool pudenes maha. Korjasin selle mis maha jäi üles ja söötsin teistele. Eriti nälginud koer, ilma sabata ja kellest oli järgi ainult luu ja nahk jäi teistest kauemaks minu juurde. Mul hakkas temast kahju ja ma andsin talle ära oma allesjäänud hommikusöögi. Olgu tal täna hea päev.

Kui oli hämardunud siis hakkasin telki üles panema, hakkas ka sadama. Panin kiiresti telgi üles ja pugesin sisse, osa varustust jäi ratta külge. Kui vihm jäi üle tulin telgist välja ja näen, et ratta juures lamab koer. Nägin teda esmakordselt, õhtusöögil teda ei olnud. Ta oli sõbralik ja kui ma telki tagasi läksin siis ta tuli telgi ukseni ja heitis pikali. Kui vihma hakkas uuesti sadama siis läks ratta juurde puu alla. Nii ta valvas telki ja ratast kuni hommikuni, öösel kahel korral haukus ka. Hommikul kui sõitma hakkasin jooksis ta mu kõrval kolm kilomeetrit siis tuli laskumine ja nii ta minust maha jäi. Mul ei olnud talle midagi süüa anda aga mulle tundus, et ta oli rohkem huvitatud heast peremehest.

Tüütu ja igav on see ootamine. Põhitegevus on päeva veeretamine õhtusse. Parema meelega liiguksin edasi ja valaksin higi kuskil mägedes. Täna on päev läbi vihma sadanud ja ma olen „kodune”. Korra käisin lähedal asuvas poes süüa ostmas, telgi jätsin üles aga muu varustuse võtsin kaasa. Hommikul lähen saatkonna ligidal asuvasse hostelisse. Jätan varustuse sinna ja õhtul lähen vaatan kas viisa on valmis. Seljakotiga turvakontrolli läbimine enne saatkonda minekut oli ebamugav ja aeganõudev tegevus. Kui kõik on ok, siis laupäeva hommikul hakkan sõitma Baku poole.

668231
Today
Yesterday
This Week
Last Week
This Month
Last Month
All days
141
1209
5485
655339
25985
24766
668231

Your IP: 54.87.61.215
2019-05-25 01:05
Back to Top