09.09.2020. Vidauban. Prantsusmaa.

Enne Avignoni kui plaanisin piknikualal lõunat süüa siis sõitsin mööda ühest rattamatkajast kes rääkis üle aia kohalikega. Ma suundusin laudade juurde ja see matkaja tuli hiljem minu juurde. Oli üle 60 a mees ja hakkas midagi rääkima prantsuse keeles. Inglise keelt rääkis väga minimaalselt. Uuris kui kaugel on Toulouse. Ütlesin, et pean kaardipealt järgi vaatama. Ta osutas lenksukoti peale ja ütles, et on probleem sellega. Sain aru, et tal varastati kott ära ja seal sees olid pass, raha, pangakaardid, telefon ja tahvelarvuti. Ta oli Belgiast ja Toulouses pidi olema lähim saatkond või esindus. Ta sõitis sportlikus rattariietuses ja ainuke tasku on särgil seljapeal. Seal hoidis ta prillitoosi kus olid sees prillid ja 1 euro. Eurot ta kasutas arvatavalt supermarketi käru saamiseks. Mis asjaoludel tal kott varastati sellest ma täpselt aru ei saanud. Ma eeldan, et ta teadis juba palju Toulouseni maad on ja minu poole pöördus lootuses mingitki abi saada. Ma andsin või laenasin talle 40 eurot ja kirjutasin paberile enda pangaandmed, kui kunagi koju jõuad, siis kanna mulle see tagasi. 40 eurot on selline raha, et kui mingil põhjusel ta seda mulle tagasi ei kanna (kaotas paberi ära või mul tuli konto numbri kirjutamisel viga sisse) siis see pole mingi suur kaotus. Suurema summaga manööverdamine eeldaks ennem raha laekumist kontole. Uurisin kas tal on telefoni vaja. Mul oli reservis nutitelefon ja vana nupukas koos kõne kaartidega. Andsin talle vana nupuka ja palusin Leal kõneaega laadida 10 euro eest. Laadijat sellele telefonile mul enam ei olnud, juhe jalutas minema koos akupangaga. Nii et kasutada saab seda kuskil nädal aega. Uurisin kas tal on mingeid telefoninumbreid netist vaja leida aga ta ei saanud minust aru. Uue telefoni saamine eeldab, et tead mingeid numbreid peast. Minul isiklikult on Lea ja õe number peas. Loodan, et ta jõudis Toulouse ja sai asjad korda. Sellise musta stsenaariumi peale olen ma isiklikult mõelnud ja minu tegevuskava on järgmine. Kõigepealt lähimasse politsei jaoskonda. Hea kui passi number ja kehtivuseaeg on peas. Siis on vaja helistada Leale. Leal on samasugune võimekus majandada minu panga asjadega nagu minagi. Panga kaardid ja telefoni sim tuleb sulgeda. Edasi on vaja saada sularaha, selleks sobiks mõne politseiniku konto kuhu ülekanne teha. Kui olen Euroopas ja piirikontrolli ei ole siis üritan kiiresti koju saada. Kui piiril on kontroll siis tuleb pöörduda Eesti saatkonda, kui seda ei ole siis konsuli või EL riigi saatkonda.

Peale Avignoni sai tasasel maal ja rattateedel mõnus kulgemine otsa. Võtsin suuna itta Monaco poole. Plaanisin enne mere äärde jõudmist kämpingus peatuda aga kahes kohas kus läbi astusin telgiga peatumise võimalust ei olnud. Mere ääres pole mõtet soodsa hinnaga kohta otsima hakata. Hispaanias alla 25 euro kämpingut ei leidnud. Sisetunne ütles, et siin on sama lugu. Midagi ei olnud teha, tuli edasi sõita. Prantsusmaal on maskikandmise nõue ja minu pesemata riided ei tohiks küll kedagi häirida, vähemalt neid kes maski korralikult kannavad. Ennast sain värskendada merevees ja ranna dušši all vähemalt veega loputada.

Mereääres oli mõnus sõita. Ilusad vaated, kaljud, meri ja maksimaalsed tõusud jäid 100 m kanti. Probleem on ainult ööbimiskoha leidmisega mida raskendab veel tihe asustus. Esimene pargipingil ööbimine on sellel reisil nüüd tehtud.

Nices nägin ratta tee ääres ühte kolmeliikmelist perekonda nukralt tagurpidi tõstetud ratta juures askeldamas. Jäin seisma ja uurisin, et kas on abi vaja. Jah on küll. Poja rattal olid tagajooksul kõik kodarad lahti ja see käis vastu raami. Ma ütlesin, et teen ratta sõidukõlblikuks aga peate hiljem rattaremonti pöörduma. Isa rääkis inglise keelt ja remondi ajal suhtlesin temaga. Mainisin, et lähen Monacosse ja üks eesmärkidest on sealt euro münte saada. Pingutasin kodarad ära ja reguleerisin suurema kaheksa välja. Kui ratas oli sõidukõlblik siis sain 10 eurot, et Monacos see müntideks vahetada. Mainiti ära seda, et on väga haruldane, kui keegi küsib: kas on abi vaja.

Monacosse jõudsin 07.09. Enne Monacot oli liiklusummik. Vaatasin, et ees sõidab Porsche, viskasin pilgu numbrile ja üllatuseks oli seal kirjas EST. Vahepeal pääsesin autost mööda ja nägin, et roolis on noor naine. Sain autodest kiiremini edasi ja siis peatusin, et kaarti vaadata ja autole lehvitad kui ta minust mööda sõidab. Juht märkas lippu ja me lehvitasime üksteisele ning rohkem ma seda autot ei näinud. Lisaks müntidele oli mul eesmärk juua kohvi ja käija ujumas. Käibelolevaid münte väga lihtne saada ei olegi, enamus on prantsuse omad. Ennem uurisin, kas on kohalike münte ja kui oli siis alles tegin ostu. Rattaga on seal halb liikuda. Seal kus liiguvad autod on tunnelid ja sal kus jalakäijad, seal trepid. Kui üritasin randa pääseda, siis eksisin ära tunneli rägastiku. Ei saanud aru kus olen, GPS ei toimi seal. Kui sealt välja pääsesin siis loobusin randa minekust ja suundusin tagasi Prantsusmaale.

Tagasiteel läksin läbi Cannesi Decatlonist. Täispuhutav padi lekkis ja rattakompuuter, kuigi ma tõmbasin ta klambriga kinni siis ikka aegajalt meetrid lekivad. Õnnestus saada uue padja ja 24 eurose Sigma kompuutri. Ma lootsin, et ehk saan vana kompuutrit uue aluse peal kasutada aga ei saa, klemmide vahe on erinev. Positiivne on see,et sain uude sisestada vana odo näidu ja sõidu aja. Vanal saan termomeetri ja altimeetri näite jälgida.

Olen nüüd sisemaal ja täna õnnestus leida enamvähem ok hinnaga kämping. 2 eurot oli hinnalimiidist üle aga tühja temaga. Jalgratas oli vaja üle vaadata ja riided pesta ning blogi kirjutada.

Edasi liigun suunal Montpellier, Toulouse, Pau Hispaania poole.

Odo näit 4342 km.