27.12.2018. Otepää. Eesti.

Kõigepealt tagasi Itaaliasse. Peale seda kui kämpingust lahkusin muutus paariks päevaks vihmasemaks. Enne vihma panin vihmariided käeulatusse rattapeale. Kui sadama hakkas siis avastasin, et koormarihm oli ära vajunud ja keep sellevahelt kadunud. Vähepeal olin läbinud 10 km tõusu. Otsustasin, et sõidan tagasi ühe kilomeetri. Sellel kilomeetril keepi ei olnud ja ma ei tahtnud tervet tõusu uuesti võtma hakata. Leppisin uue 16 eurose vihmakeebi kaotusega. Vana vihmajakk oli mul alles aga tugevama saju korral oli targem varjualla minna, muidugi kui on kuhu minna. Iga kord ei olnud ja korra ka tundsin kuidas vesi mööda selga alla pükstesse voolab. Lähima kohani kus sai oma varustust uuendada oli 2 päeva teekonna kaugusel. Õnneks olid Decathlonid avatud ka pühapäeval. Napoli lähistel sain uue vihmajaki osta.

Peale vihma läks ilm õhtuti, ööseti ja hommikuti jahedamaks. Külmem temperatuur hommikul oli – 2,5. Päeval oli päiksekäes soe ja sõitsin lühikeste pükstega.

Nädal enne Rooma jõudmist hakkasin otsima WS kaudu peatuskohta. Saatsin viiele liikmele sõnumid aga vastust ei tulnud. 2 päeva enne Rooma jõudmist tegin viimased katsed saates veel kahele liikmele sõnumid, olin valmis kasutama hostelit või siis metsikult lendamist ette valmistama. Sealt tulid esimesed vastused Itaalias ja üks neist oli positiivne.

45 km enne Rooma hakkas esiratas vänderdama. Pelgasin kõige halvemat ja nii oligi, võll oli murdunud. Sõitsin vaikselt katkise jooksuga 35 km ja siis lükkasin käekõrval rattapoodi. Uut võlli neil ei olnud. Uue dünamoga jooksu eest küsiti 150 ja tavalise eest 80 eurot. Ma ei uskunud, et seda võlli ka teistes poodides oleks ja mu eesmärk oli võimalikult odavalt saada uus esijooks. Seadsin sammud 5 km kaugusel asuva Decathloni poole. Seal õnnestus osta 27 eurone uus jooks.

Roomas võõrustas mind WS liige Marcello ja olin tema pool 2 ööd . Seal juhtus veel selline äpardus, et esimese öö veetsin garaažis. Ta ise läks ööseks minema ja ma läksin hiljaõhtul garaaži telefoni laadimiskaablit ära tooma. Vaatasin, et korteri võti on ka garaaži võtmete kimbus ja võtsin ainult need kaasa. Kui ukse kinni tõmbasin siis selgus, et kimbus olev võti sarnanes korterivõtmega. Telefon oli mul kaasas ja ma helistasin Marcellole. Kõnele ei vastatud ja ma hakkasin esmalt proovima ust avada mingi abivahendiga. Marcello rõhutas, et kui lähen välja või tulen tuppa siis keeraksin võtmega ukse kinni või muidu on seda võimalik avada krediitkaardiga. Rahakotti mul kaasas ei olnud ja suundusin garaaži vaatama ehk leian sobiliku vahendi. Proovisin mitmeid variante aga ust lahti ei saanud. Pidin valmistuna ööbimiseks garaažis kus oli peale ratta veel telk ja madrats. Seal oli jahe ja ma ei olnud soojalt riides. Vaatasin garaaži üle ja leidsin asju millega sain ennast katta.

Ostsin lennupileti Roomast Helsingi 21 detsembriks. See päev oli kõige soodsam ja mul jäi aega Vatikani külastada ja rattakasti otsida. Marcello pakkus mulle ühte kasti aga see oli varemkasutatavatest 10 cm lühem. Lootsin leida natuke suurema aga ei leidnud, olid väga suured ja sellevõrra raskemad. Seekord võis mu kasti kaal olla max 25 kilo ja pidin ka sinna 3 kg telgi mahutama. Otsustasin väiksema kasti kasuks ja tegin proovipakkimise. Mahtus sisse aga pidin rohkem laiali lammutama.

Lennuki stardiaeg oli 07.00 nii, et suundusin rattaga lennujaama eelmise päeva õhtu ja pakkisin seal varustuse. Kogu seda protsessi kergendas kodust kaasavõetud väike pagasikaal. Kui varustus oli pakitud siis tukkusin toolipeal varahommikuni.

Peale 3 tunnist lendu jõudsin Helsingisse. Seal panin tuttavate pool ratta kokku ja õhtul sõitsin praamiga üle Tallinasse. Tallinnast hommikul rongiga Paluperra ja sealt sõitsin rattaga koju. Koju jõudsin 23 detsemberil kella 13 ja 14 vahel. „Suure Jalgrattasõidu“ väike lisapakett sai läbi.

Statistika ja kokkuvõtte lisan hiljem.