Ühe variandina oli plaan ööbida üks öö Marokos telgis. Kuna sobiliku kohta teele ei sattunud siis jõudsin linna Ceuta juures. Teele sattus valuutavahetus ja ma vahetasin viimase raha eurodeks ning suundusin piiri poole. Enne piiri mingi tegelane jaotas migratsiooni kaarte. Inglise keelt ta ei rääkinud, ainult pasport, pasport. Igaks juhuks võtsin välja passi koopia ja hakkasin selle pealt andmeid kirjutama. Kurat neid tegelasi teab, rabavad veel passi käest ja pärast hakka selle eest veel maksma. Kui olin ankeediga lõpetanud ilmus välja järgmine tegelane, purjus ja rääkis inglise keelt. Näed, sind aidati siin, maksa selle eest. Jah muidugi ja andsin ühe euro. Seda on vähe, anna veel. Rohkem ei anna, kui ei meeldi anna euro tagasi. Ei andnud. Liikusin piiri poole, seal olid ees järgmised abistajad. Tempel passi hästi kiirelt. Tänan, mul aega on ja võtsin end autode sappa. Vaatasin, et rollerid ja motikad panevad edasi ilma järjekorrata. Haakisin end neljale motikale sappa ja piiriületus sujus hästi kiirelt

Ceutas leidsin ööbimiskoha rannas ja hommikul ostsin pileti Euroopasse. Enne praamile minekut võttis korra kõhedaks kui nägin politseid koeraga autode rivi juurest läbi jalutamas. Ei tea mis lõhn võib minul juures olla või mida mu ratta peale kogemata pudistatud on. Kui ma praamile lähensin siis viidi koer politsei autosse. Minu vastu huvi ei tuntud ja ma veeresin praamile. Kui praam oli jõudnud Algecirase jalutas üks praamitööline minu eest mööda, vaatas lippu ja ütles, tere, kuidas läheb? Vestlesime natuke ja sõitsin praamipealt maha.

 

Olen tagasi Euroopas.