TAP Portugal

06.07.2017. TAP Portugal lennuk.

Ei õnnestunud Guarulhos’i lennujaama lähedalt rattakasti leida. Sao Paulo tagasi minna ei tahtnud. Jäi järgi ainult üks võimalus, edasi sõita Rio de Janeiro. Olin vist esimene rattarändur, kes üritas Sao Paulost rattaga minema lennata. Proovisin kahe warmshowerlasega kontakti saavutada aga see ei õnnestunud. Läksin kontrollima kas kõige otsemat neljarealist teed pidi on võimal edasi liikuda. Rattasõidu keelumärki ees ei olnud ja nii ma asusin teele. Peale ravikuuri oli enesetunne parem ja ka selg ei valutanud nii tugevalt Aega oli ka kõik võimalikud mustad stsenaariumid läbi mõelda, juhul kui peaks uuesti tõrge tekkima. Mõned päevad enne Rio’t nägin teisel pool teed rattarändurit, oli välismaalane. Rattal oli ka lipp küljes aga riiki ei suutnud tuvastada. See andis lootust, et enne mind võib olla keegi ka Rios't minema lennanud.

Tee läks vaikselt allamäge ja vahepeal oli isegi tagant tuul. Üle pika aja õnnestus päevas läbida 100 km vaatamata sellele, et tühja kummi saaga jätkus. Uus velg oli suurem ja sellega kaasnes uus probleem. Ventiil ulatus ainult natuke veljest üle ja ma ei saanud kasutada pumpa millega sain varem 60 psi’d ilma suurema vaevata sisse lüüa ega ka bensiinijaama õhku. Teisel pumbal on tihend kadunud ja nii ma siis sõitsin poolkõva kummiga.

Kui Rio jõudsin siis püüdsin kinni ja hakkasin tuules sõitma eessõitval ratturil. Ta märkas mind, peatus ja küsis midagi. Ma rääkisin oma tavapärase hispaania keelse jutu ja uurisin kas rattakasti on võimalik saada. Et kindel olla, et ta minust aru sai näitasin märkmikusse joonistatud rattakasti. Ei ole probleemi järgne mulle. Niimoodi ma kohtusingi Admilson’iga. Edasi hakkas kõik hästi minema. Sain kasti, sportventiiliga sisekummi ning ööbimis võimaluse tema pool. Hakkasin uurima lennupileti ostmist. Selgus, et järgmiseks päevaks saab piletit osta ainult lennujaamast. See oli pühapäev ja Admilsonil oli võimalus mind lennujaama sõidutada. Autoga piletit ostma minna ei olnud ka tema jaoks mingi probleem. Kui pilet oli olemas pakkisin asjad ära. Õhtul läks ta enda ja sõbra perega linnapeale lõõgastuma. Nägin ära milline on Rio ööelu.

Lennujamas check in’i tehes oli meeldiv üllatus see, et ratta ja ülekilode eest ei pidanud ma midagi juurde maksma.

Liikluse omapärad. Rattateed olid reeglina liikluse keskel. Osadel T ristmikel sooritati vasak pööret kõige parempoolsemast reast. Maanteel sooritati ka vasakpööret tee äärest. Imestasin tükk aega, et miks rattateel on rattasõidu keelumärk. Hiljem selgus, et see on rattatee tähis. Keelumärgil oli punane diagonaal joon peal.
Lõuna Ameerika etapile saab nüüd punkti panna. Läbisin seal 6693 km, mis jagunevad järgmiselt: Tšiili 1349 km, Argentina 2287 km, Uruguay 804 km ja Brasiilia 2253 km. Kõige mugavam oli sõita Uruguays ja kõige ebamugavam Brasiilias. Eriti hullud olid need kohad kus teeäärt ei olnud, tõusud kus ei olnud võimalik minna teisele poole teed ja kohad kus teostati tee remonti. Kõige odavam oli söök Brasiilias ja mitte ainult supermarketites vaid ka maantee äärsetes söögikohtades ja restoranides.

Esmaspäeva hommikul kella 5 paiku maandun Lissabon'is ja siis algab Suure Jalgrattasõidu viimane, neljas etapp. Vaja on varustust uuendada, uut madratsit on vaja ja mõningaid riideid. Torkekindlat väliskummi tahaks ka saada. Olen tüdinenud sellest ülepäevasest kummivahetusest ja lappimisest.