30.07.2017. Sao Paulo. Brasiilia.
200 km enne Sao Paulot panin viimase reservkodara tagarattale külge. Velg oli mitmest kohast katki läinud. Sel päeval hakkas selg uuesti valutama. Kui rattal on suuremad probleemid, siis tulevad igasugused hädad ka mulle külge. Oleme koos läbinud ekvaatori pikkuse maa. Päev hiljem läks kodar uuesti katki ja mina jäin ka haigeks. Ratta poode teele ei sattunud ja tagaratas läks aina rohkem kaheksasse. Kui Sao Paulo äärelinna jõudsin siis käis tagaratas juba vastu kahvlit. Teises rattapoes sain infot, et 28 tolline velg on Brasiilias haruldane. Kas tõesti järjekordne „vedamine”! Oli juba pime ja ma hakkasin ööbimiskohta otsima kui teele sattus veel üks rattapood. Seal võeti kohe ratas alt ära, algul saadi aru et kodar on puudu. Uut jooksu ei olnud aga leiti velg. Kui kodarate kohad üle loeti siis näidati püstist pöialt. Mulle toodi tool ja jooksu hakati ümber laduma. Kolm tundi hiljem oli ümberlaotud jooks all ja tagapidur reguleeritud. Kogu selle toimingu eest küsiti 50 reali (14 eur). Sattusin tõsiselt abivalmi inimese peale.
Kui Aucklandis mul vedas ja lennujaam jäi minu tuleku suunda, siis siin mitte. Pean sõitma läbi suure urbaniseeritud ala. Eriti mugav tegevus see ei ole. Maanteel oli halb sõit aga siin on olukord veel hullem. Eile sõitis veoauto must nii ligidalt mööda, et viis peegli kaasa ja riivas lenksu. Kogu ala on künklik, tee äär auklik ja haige seljaga on ebamugav foori tagant liikuma saada. Lennujaamani on jäänud ca 40 km.
Esimesel ööl magasin alal kus oli natuke puid. Telki püsti ei pannud, laotasin madratsi maha. Praegu peatun kaks ööd hostelis. Pesin riided ära ja tegin rattal valgustuse ja laadimise korda. Teen tavapärase ravikuuri ära, ehk leevendab seljavalu aga sisetunne ütleb, et selg on jälle terve kui Lissaboni lennujaamast minema sõidan.
Odomeetri näit 25016 km. Sõidutunde 1804.