29.07.2016. Lapaivka, Ukraina
Eile 28.07 toimus esimene tõsisem piiriületus. Poola poolel piirivalvur-näitsik korjas minult passi ära ja natuke pidin ootama autode järjekorras kuni majakese luugini, kus mulle pass tagasi anti. Sealt edasi suundusin Ukraina poolele, kus selgus karm tõde, et rattaga ei ole võimalik piiri ületada. See piiripunkt oli mõeldud ainult autodele. Piirivalurid olid abivalmis mehed ja hakkasid uurima mööduvatelt juhtidelt, et kas on autos ruumi minu ja ratta jaoks. Peale 40 minutist ootamist võttis mu peale üks ukraina kaubikujuht kellega koos ma ületasin kell 10.10 Ukraina piiri. Esimese valuutavahetuse punkti juures tõstsime ratta kaubikust maha ja ma jätkasin teed Lviv’i suunas.
Peale paari tundi sõitmist otsustasin ühes bussipeatuses lõunat süüa. Mööda sõitev auto pidas kinni ja Mikola nimeline mees kutsus mind enda juurde lõunasöögile. Võtsin ettepaneku vastu. Harutasin ratta laiali ja tõstsime auto peale ning sõitsime 3 km eemal asuvasse külla. Peale lõunasööki toodi mind autoga tagasi samasse kohta kus varem peale võeti.
Politsei tundis esimest korda selle rännaku ajal mu vastu huvi. Olin just möödumas ühest patrull autost, kes oli veoki rajalt maha võtnud, kui üks politseinikest midagi küsis mu käest. Ma ei kuulnud mida ja jäin seisma. Uuriti, kas Tulen Poolast. Vastasin, ei Eestist. Aa Eestist, head teed! Seekord vedas! Selgus, et eesti rändurit nende politseinike peedistamisnimekirjas ei olnud.
Ilmad on muutunud palavaks. Pilves ilm ja hoovihm on asendunud päikesepaiste ja palavusega. Isegi kui vahel on taevas pilves on ikkagi sooja pea 30 kraadi.